Türgi saun

Tõepoolest, saun ta oli- 10 päeva jooksul sai 4 tugevast treeningust 3 täiel määral tehtud, viimane pingutus tuli kannavalu tõttu jooksuga asendada.

Tugevad treeningud olid planeeritud tempokäikudena, suurenevas järjekorras: 15-20-30 ja 35 km. Nagu öeldud, sai viimase 35 km asemel tehtud 30 km jooksu, valulik kand ei lubanud käimisliigutust sooritada.

Kuna varem olin trennis jooksu kasutanud vaid taastava treeninguna, oli 30 km jooks organismile päris suur ärritaja, andes ennast valutavate jalgade näol veel paar päeva tugevalt tunda. Siiski, tehtud ta sai ja kahetseda ei ole midagi. Ilmad toetasid samuti meie püüdlusi, temperatuurivahemik jäi 10-22 kraadi vahele. Enamus treeningutest sooritasime päikesepaistes.

Niipalju treeningutest, alljärgnevalt pisut kohalikust elu-olust.

Elama olime ennast sättinud Istanbuli rannapromenaadi lähedusse, mis nagu hiljem selgus, oli lõbumajade rajoon. Seega kujunes meie õhtuseks meelelahutuseks akna pealt kohalike Ida-Euroopa lõbutüdrukute jälgimine. Põnev oli vaadata, kes kui palju mehi õnge otsa sai. Õhtuti väljas jalutades, olid kupeldajad kohe ligi ja igati valmis oma tüdrukuid meile sõbrahinnaga jagama. Kohati jäi mulje, et see soov oli lausa meeleheitlik.

Kultuurilises plaanis oli Istananbul muidugi imeline-kahe trenni vahel, enne lõunauinakut, üritasime alati mõne vaatamisväärsusega tutvust teha ja neist seal juba puudust ei tulnud. Magamine oli muidugi alguses pisut problemaatiline. Kuna kohalikud armastasid meeletult autosignaale, kostus neid läbi hotelliakna vahetpidamata. Laagri edenedes sai treeningväsimus meist võitu ja signaalide ärritav mõju vähenes tunduvalt.

Türkalsed ise siplevad mingi suhtelmisvaeguse käes-küll tahtsid nad meid katsuda, küll niisama lobiseda, ühesõnaga rahu ei saanud neist hetkekski. Olime tõelised kiirkäimise maaletoojad Türgi vabariigis. Kohalikud jälgisid suu lahti ja silmad pärani, joostes kaasa ja kilgates nagu pärdikud.

Kokkuvõtlikult tuleb laagriga igati rahule jääda-suures osas saime plaanitu täide viia. Hetksesisuga võib piltlikult öelda, et Lauri on valmis stardijoonele asuma, minul on veel vaja pisut eeltööd teha, ehk teisisõnu viibin stardieelses soojendusfaasis.

Tagasitulek lume ja jää keskele oli muidugi kergelt sokeeriv, aga tugeva tahte ja vaimujõuga saame sellest väljakutsest jagu. Kaugel see kevadki enam on-kalendri järgi juba alanudki!

Kaunist kevadet soovides,

alati Teie,

Margus

Istanbuli asfalti maitsma

Kuna lumel ei näi lõppu tulevat, otsustasime Lelumehega Türgis väikese 10 päevase löökmikrotsükli korraldada. Põhjus selleks on üsna proosaline-lumel ei ole lihtsalt võimalik pikki tempotreeninguid teha. Just sellest tunneme aga eelkõige puudust!

Seega pakime teisipäeval asjad ning stardime Istanbuli suunas, lootuses näha musta asfalti. Broneerisime väikese hotelli äärelinnas, mitte kaugel pargist ja rannapromenaadist, kus loodetavasti saab rahulikult treenida. Plaani sai pandud ka kaks pikemat otsa (35-40 km), millele järgneb loomulikult kuulsa Türgi sauna külastus!

Kokkuvõttes on meie põhisoov mitte näha lund, ülejäänu osas oleme suhteliselt leplikud!

Väljalennu ootuses,

alati Teie,

Margus

Eeskujud innustavad!

Nagu igal noorel inimesel, oli ka minul lapsepõlves eeskuju, kelle järgi samme seada. Ainult et minu eeskuju ei olnud olümpiavõitja ega kuulus näitleja seinapealselt postrilt. Nägin teda iga päev trennis. Tema oli see, kes mulle 11-aastaselt esmakordselt Paralepa mändide all kiirkäimist õpetas. Tema nimi on Hegert Mölder, Eesti meister kiirkäimises.

Mäletan, kuidas kõik tüdrukud ta järgi jooksid! Oma muheda oleku ja võimsate lihastega pani ta naisterahvad sulama! Ja kui kiirelt ta käis! Mäletan, et tahtsin saada just temasuguseks!

Kuna käimine polnud tol ajal, ega ka nüüd eriti populaarne spordiala, siis vajasin väikese poisina just sellist positiivset eeskuju! Vajasin kinnitust, et ka kiirkäija võib olla populaarne ja teiste poolt tunnustatud ja just seda Hegert oli-ta meeldis kõigile ja kõik austasid teda! Ilma tema eeskujuta poleks ma tõenäoliselt käimise juurde jäänud!

Nii et tänusõnad Sulle Hegert, kes sa praeguseks oled saanud tubliks pereisaks ja IT-spetsialistiks! Aitasid mul leida tee midamööda elus astuda!

Minu austus!

Alati Teie,

Margus

Veebruar

Kuna kuu oli lühike, siis pikka juttu ei tule. Veebruari peaülesandeks oli mahutada ning omavahel sobitada Eesti sisemeistrivõistlused ja mahu kogumine. Võib öelda, et sain ülesandega hakkama (505 km). Kuigi võistlustulemus mahu tõttu kannatas, polnud see esmaseks prioriteediks.

Lühikese mesotsükli tõttu oli sellesse juba algselt sisse broneeritud ca 60 kilomeetrine miinus, seega tuli kõiki päevi eriti hoolikalt kasutada. Kuu lõpus kokkuvõtet tehes, tõdesin, et olin pisut liiale läinud ning treeninud 34 päeva järjest! Keha oli juba üsna pehme ning väsinud ja eile lubasingi endale puhkust ning käisin massaazis. Loodetavasti päevast piisas, sest uus kuu ja uued ülesanded ootavad!

Lumes ja lörtsis "suusatades",

alati Teie,

Margus

Ood käimisele...

Sellest saab nüüd 20 aastat, mil esmakordselt Sinuga tutvust tegin. Mäletan, olin 11 ja Hegert tutvustas Sind mulle Paralepa metsas. Tundusid alguses pisut veider ja naljakas, aga aeg möödus ja Sa said osakeseks minust. See ei olnud armastus esimesest silmapilgust, kõik kujunes välja aastate jooksul. Pikapeale Sa lihtsalt võlusid mu-märkamatult ja salakavalalt, paitades alguses mu ego, jättes kibedad hetked targu tagaplaanile. Nüüdseks olen lõksus, oled mind läbinisti ja täielikult vallutanud! Armumisest on saanud armastus ja tean, et see kestab igavesti!

Tänu Sinule olen täna see, kes ma olen. Määratlen end Sinu läbi-olen kiirkäija, ning minu missioon siin ilmas on Sind teenida.

Koos oleme läbi käinud pika ja konarliku tee. Nagu igal teel on ka meie omal olnud tohutuid tõuse ja sügavaid kuristikke.

Sinu läbi olen leidnud oma parimad sõbrad, olen kogenud suurt rahuldust, tundnud võidu magusat maitset. Tänu Sinule on mind tervitatud eralennukist, orkestriga punasel vaibal. Olen saanud oma võimeid näidata 60 000lise publiku ees, käinud külg-külje kõrval selle maailma vägevatega, andnud sadu autogramme ja põgenenud taksoga fännidehordi eest. Olen saanud võimaluse tutvustada Sinu headust läbi mitmete ajalehtede-ajakirjade ning televisioonis. Olen Sinu läbi olnud eeskujuks mõnele noorele-Sulle võib jäädagi kiidulaulu laulma!

Samas olen kogenud ka sügavat kurbust, kaotusevalu ja üksindust, olukordi mis on pannud proovile nii vaimses kui füüsilises plaanis. Olen võistelnud külmas vihmas, ergutajateks vaid treener ja perekond, olen kogenud üleolevaid muigeid ja tagaselja jutte. Kord olen Su äärepealt kaotanud, kuid enamjaolt jääb meelde siiski positiivne.

Olen Sinuga õnnelik, kuid pean alati meeles, et miski pole jääv-iga hetk võib saatus Su mult röövida. Mu jalad väsivad ja meid ei ole enam...aga minu südamesse jääd Sa alatiseks, sealt ei saa Sind keegi võtta!

Romantikalainetel õõtsudes,

alati Teie,

Margus

Eesti sisemeistrivõistlused

Oeh...parema meelega ei tahaks neid võistlusi meenutadagi. Kuna aga Lauri käis välja Eesti läbi aegade teise tulemuse sisetingimustes, tuleb üritusest siiski kiire ülevaade anda.

Nagu mainitud, oli võistluse peakangelane Lauri Lelumees, kes läbis sisehallis 5000m Eesti läbi aegade teise tulemuse 20.47,15ga.

Naiste seas võidutses hooaja avastardi kaotusest innustust saanud ja põlvevalu trotsinud Meeli Pällin (3000m-17.26,06).

Ise tundsin kogu võistluseelse nädala kerget väsimust. Tulemusele mõeldes, oleksin võinud mõni päev kergemalt võtta või sootuks puhata, olin aga otsustanud sisevõistlusteks mitte keskenduda ning võistelda raskete treeningute pealt. Põhjuseks peamiselt eesmärk talvekuudel korralikult mahtu koguda, mitte killustada ettevalmistust spetsiaalselt võistlusteks valmistudes. Pealegi ei näinud endal reaalset võiduvõimalust. Isiklik rekord ja hõbemedal ei tundunud seekord piisava ahvatlusena.

Seega ei hellitanud ma stardis erilisi lootusi. Juba soojendusel olin üsna soft. Stardipaugu kõlades, lisandus veel kerge närvipinge ja esimestel ringidel liikusin kui vatis. Riskisin ja võtsin kohe Lelumehele sappa, mõeldes, et kohe esimestel ringidel võitluseta alla vanduda oleks ka näotu. Samas teadsin treeningute põhjal kindlalt, et võidu oleks toonud vaid Lauri diskvalifitseerimine.

Nagu arvata võis, käis Lelumehe tempo mulle üle jõu, ning viimasel kolmel kilomeetril maksis see valusasti kätte-olin tuim ja kange, saades tagatipuks veel 2 hoiatust! Lõpetada siiski õnnestus, tasuks hõbemedal, ajaga 22.08,63.

Seega võttis Lauri "kohustusliku" kuldmedali. Mina üritan oma "kohust" täita 25. septembril Paralepas toimuvatel 50 km meistrite selgitamisel!

Lauri pildi panin siia imetlemiseks. Meeli näolapp ilutseb aga Postimehe veebiväljaandes, aadressil: http://sport.postimees.ee/?id=227848

Läbematult kevadlaagrit oodates,

alati Teie,

Margus

Uus lähenemine...

See aasta olen ennast üha rohkem ja rohkem tabanud mõttelt, et tulemuse vormistamisel on väga suur roll õigel mõtteviisil. Varem keskendusin liialt resultaadile, planeerides igat kilomeetrit sekundi täpsusega. Tulemusest unistasin juba mitu kuud enne starti. Kohati muutus rekordi püstitamine kinnisideeks, see aga lisas vastutuskoormat ja pingeid, mis omakorda pärssisid saavutusvõimet.

Nüüdseks olen jõudnud järeldusele, et põhitähelepanu tuleb suunata resultaadilt treeningprotsessile. Eesmärgiks on võistluspäeva hommikul saabuv tõdemus, et kõik mis minu võimuses, sai treeningutel realiseeritud ja see on ainus tegur võrrandis, mis sõltub täielikult sinust.

Me ei saa kontrollida ilma, ette näha rajal toimuvaid sündmusi, võidelda organismi kaitsereaktsioonidega, hoida sekundi täpsusega tempot, me pole kaitstud pealtvaatajate ja konkurentide manöövrite eest jne. Nagu näete on mosaiigikilde, mis omavahel sobituma peavad, kümneid!

Tehtud töö vormimine soovitud resultaadiks ei sõltu seega enam täielikult sinust endast-see on kinni paljudes pisiasjades. Rekord sünnib päeval, mil kõik mosaiigitükid kokku sobituvad ja seda ei juhtu iga päev! Tükke on palju ja mõnikord jääb täielikust pildist puudu vaid üks detail. Vahel harva juhtub ime ja kõik osad langevad sujuvalt oma kohtadele, moodustades terviku-see ongi kauaoodatud pidupäev! Kas pidupäevi on aastas üks või mitu-selle üle otsustab saatus, võttes arvesse sinu pühendumust eesmärgi poole püüdlemisel.

Truult oma kutsumust teenides,

alati Teie,

Margus

Jaanuar

Sünnipäevakuu möödus kiirelt ja tegusalt. Kogusin usinalt kilomeetreid. Kokku tuli neid pisut üle 520ne, mis väljas valitsevat lumeuputust ning jääaega arvesse võttes, pole sugugi paha tulemus. Aasta viimasel päeval sai veel kaks trenni tehtud ja sünnipäevalgi käidud!

Lisaks mahule tõstsin aasta algusest treeningute kvaliteeti-kord nädalas käime Lelumehega hallis tahtejõudu ja kiiruslikke võimeid proovile panemas. Eile läbisime 10 km 200-meetrisel ringil 47.30ga. Selgituseks olgu öeldud, et eelmise aasta aprillis, operatsioonijärgselt hooaega alustades, kulus klubide karikal selle maa katmiseks üle 48 minuti.

Seega on baaskiirus tõusnud ja kui aeg-ajalt tuikav põlv vastu peab, tuleb see hooaeg suur arenguhüpe teha!

Tänu vigastuse nahka läinud kahele hooajale, oskan nüüd aega veelgi enam väärtustada. Üritan igat päeva kasutada nii, et õhtul voodisse minnes midagi kahetseda ei oleks. Käes on karjääri tähtsamad aastad ja oma võimete potensiaal tuleb järgneva 8 aasta jooksul realiseerida!

Loodan, et linnaisad suudavad lõpuks Tallinnas valitseva lumeuputuse üle võitu saada ja mõned suuremad kõnniteed lahti lükata, sest viimaseid treeninguid võib nimetada pigem lumes matkamiseks kui kiirkäimiseks.

Täiega lumes uhades,

alati Teie,

Margus

Avastart!

Möödunud laupäeval peeti Tartu Spordihallis Bruno Junki mälestusvõistlused käimises. Üritus oli igati meeleolukas ja hästi korraldatud, kohal oli enamik meie tippudest. Võistluse tarbeks oli korraldaja Toomas Rosenberg lausa teemakohased medalid tellinud!

Minu eesmärgiks oli rutiinsesse treeningtsüklisse pisut vaheldust ja elu tuua-on ju võistlus sportlase jaoks pidupäev! Ühtlasi soovisin saada ülevaadet hetkevormist, sest enne veebruarikuus toimuvaid Eesti sisemeistrivõistlusi oli vajalik saada ülevaade hetkevormist. Tuleb tõdeda, et vorm on hea-ühegi kiirustreeninguta tuli aeg 21.49,1, mis on ühtlasi minu paremuselt teine sisetulemus! Ise olin planeerinud aega napilt alla 22 minuti, seega meeldiv üllatus.

Paraku andis hea resultaat siiski vaid teise koha, võidu napsas ettearvatult Lauri Lelumees, kes on hetkel hirmsas vormis! Kui kõik sama ladusalt edasi läheb, purustab ta see hooaeg kõik oma rekordid ja seda väga võimsalt. Endagi vormi kohta võib kiidusõnu öelda ja kui tervis vastu peab, tahaks see aasta isegi suure arenguhüppe teha!

Üldiselt aga võtsime Lelumehega vastu otsuse, et sisevõistlustele spetsiaalselt ei keskendu ja võislteme tugevate treeningute pealt-seegi võistlusnädal kogunes pea 130 km.

Sain kinnitust, et liigun õiges suunas ja see andis kõvasti indu juurde! Tuleb põrgukülmust edasi trotsida ja halastamatult piitsa anda!

Eestikaid oodates...

alati Teie,

Margus

November-detsember

Hooaja kaks põhilist vundamendiladumiskuud on nüüdseks selja taga ja nendega koos ka üks järjekordne aasta minu karjääris.

Vaatamata sellele, et saan iga aastaga vanemaks, muutub minu füüsis aasta-aastalt aina paremaks. Loodetavasti olen kuue aasta pärast oma võimete tipul ja suudan kogu tehtud töö ka võistlustel realiseerida. Seniks tuleb päev-päeva järel higi valada ja ennast piitsutada, mis ei ole sugugi nii suur piin kui teile tunduda võib kallid sõbrad. See on selline mõnus masohistlik sõltuvus.

Nüüd siis lähemalt möödunud kuudel tehtust. Novembri võtsin esialgu mõõduka optimismiga, kogudes 500 treeningkilomeetrit. Ilmataat toetas minu ettevõtmist ja lund kaela ei saatnud. Head olud valitsesid ka detsembri alguspäevil, kuu lõpus oli aga tõsiseid raskuseid kvaliteetsete treeningute sooritamisega-pahkluudeni lumes sumpamine meenutas pigem mõnd polaarekspeditsiooni.

Detsembris läks üldse olukord kergelt käest ära, sattusime Lelumehega hoogu ja pea iga vaba hetk võis meid tänavatel treenimas kohata.

Minu tüüpiline päev detsembrikuus nägi välja järgmine:

7.00 äratus

8.00- 10.40 kool

10.45-12.30 trenn

12.40-13.30 kool

14.00-15.00 uni

15.45-17.45 lasteaed

18.30-20.45 trenn

21.00-23.00 vaba aeg

23.00 magama

Kohati jäi mulje, et eraelu ei eksisteerigi ja kui aus olla, siis pole mul seda juba mõnda aega olnudki, loodetavasti on uuel aastal põhjust pisut ka muule elule keskendumiseks!

Kuna saan üle kolme aasta jälle valudeta treenida, siis olen otsustanud võtta igat päeva kui viimast. Õhtuti pean suutma tõdeda, et kasutasin aega maksimumilähedaselt! Minu töö viljakusest annab märku tõik, et olen kaalu pea 1,5 kg võrra langetanud, hetkel näitab mõõdik 65,5 kg.

Nii lendasid pikad ja pimedad talveööd linnutiivuil ja märkamatult ongi kätte jõudnud aasta viimased päevad.

Detsembris kogusin rekordilised 610 treeningkilomeetrit. Näit oleks võinud ka suurem olla kui kerge külmetushaigus poleks organismi laastama asunud. Paar päeva jooksis vett nii ninast kui silmist, kolm päeva pole korralikult välja magada saanud. Ka pulss on tõusnud ja iga hommik algab trennipohmakaga, mis on üllatavalt sarnane alkoholi omaga! Viimati puhkasin 30 päeva tagasi, hetkel on viimane aeg pidurit tõmmata. Organismi piire kombates, olen endale pisut liiga teinud, seetõttu otsustasin aastavahetusel kaks päeva puhata.

Suur töö on tehtud ja paari päeva pärast uus tsükkel algamas.

Iial ei peatu ei-ei...

Alati Teie,

Margus

Uue hooaja eesmärgid.

Peagi algaval hooajal on minu jaoks kaks põhivõistlust, mõlemal pikkust 50 km. Juba paar viimast hooaega olen põhirõhu pannud pikale distantsile ja üritanud spetsialiseeruda. See ei tähenda, et ma lühematele võistlusmaadele üldse tähelepanu ei pööraks, aga põhirõhk on käimise maratondistantsil. See on mulle rohkem "kontimööda" nagu öeldakse.

Seega kujunevad põhivõistlusteks 15. mail Mehhikos Chihuahuas toimuvad Maailma Karikavõistlused ja sügisel, 25. septembril Haapsalu Paralepa metsas aset leidvad Eesti meistrivõistlused. Loomulikult püüan sinilindu ka Eesti 20 km meistrivõistlustel, seda aga kerge vahepalana tugevate treeningute foonilt.

Maailma karikal pole ma varem 50 km käinud, seega saab see olema täiesti uus kogemus. Võistlusele lisavad vürtsi ajavahe ja toimumispaik, mis asub 1440 meetri kõrgusel merepinnast. Üritan rasked tingimused enda kasuks tööle panna ja võtta oma seniste tiitlivõistluste kõrgeim koht.

Eesti meistrivõistlustel üritan 50-nes km-s võita rekordilist kaheksandat aastat järjest, kusjuures mind rahuldab vaid isiklik rekord! Juba kaks aastat ja 4 võistlust pole ma seda magusat tunnet kogenud. Hing ihkab ennast uuesti tõestada.

Kirsiks tordi peal oleks võit 20-ne kilomeetri meistrivõistlustel, mis leiavad aset suve keskel Kadriorus. See saab olema muidugi raske, sest Lauri Lelumees on sel korral kõvem kui eales varem, tean seda juba praegu. Samas ei ole keegi võitmatu ja vähemalt kõva lahingu annan ma talle kindlasti!

Lootusrikkalt uuele hooajale vastu kõndides,

alati Teie,

Margus

Tagasi treeningradadel...

Puhkus on nüüdseks läbi. Ameerikast naastes, olin nädal aega kimpus ajavahest tingitud unisusega. Koguni nii kimpus, et ühel päeval unustasin trennitegemise sootuks ära! Järgneval hommikul ärgates, tuli meelde, et eelmise päeva treening on päevikusse kandmata. Mõne sekundi pärast taipasin võpatades, et treeningut ei toimunudki!

Algus on olnud igatahes vaevaline, lihased olid peale esimesi treeninguid harjumatult valusad ja suutlikus minimaalne. Hetkel on käsil teine treeningnädal. Päevatöö lubab enamikel päevadel harjutada kaks korda. Töö ja kahe treeningu vahel õnnestub tavaliselt ka tunnike magada. Vaikselt hakkan õiget rütmi kätte saama. Hakkaks muudes valdkondades asjad ka nii plaanipäraselt sujuma, võiks elu-oluga juba üsna rahule jääda!

Esialgu on kavas 10-15 km otsad, mis nädalast-nädalasse sujuvalt pikenema hakkavad. Loodetavasti lubab tervis sellest hooajast maksimumi võtta!

Alati Teie,

Margus

Pühendumuse jõud

Ükski edulugu ei ole võimalik pühendumuseta, nii on see spordis ja elus üldse. Vaja on keskenduda eesmärgile, olgu selleks võit spordivõistlustel või edu muus valdkonnas. Eesmärgini jõudmisel tuleb ette nii tõuse kui mõõnasid, oluline on hoida siht silme ees ja tüdimus ning kannatused vapralt üle elada. Kannatusi aitab kergemini taluda selge pilt eesootavast õnnestumisest. See annab jõudu ja eneseusku edasi liikuda!

Ärge iial andke kergekäeliselt alla! Muutke tüdimus ja rutiin motivatsiooniks!

Kannatlikku meelt soovides,

alati Teie,

Margus

Pisut puhkust...

Õnneks on selle hooajaga ühel pool. Tegemist oli siiamaani kõige raskema aastaga mu sportlaskarjääris. Esmakordselt andis keha koormustele järele ja tuli käia operatsioonil. Teadmine, et ettevalmistus jääb poolikuks, oli psühholoogiliselt raske taluda. Salamisi lootsin imele-ehk õnnestub hilissügiseks taas tippvormi jõuda, paraku see nii ei läinud-puudujäänud 1500 km andsid tunda.

Hooaega mahtus ka ilusaid hetki. Kõige eredamana meenub üllatusvõit klubide karikavõistlustel, kus dramaatilises lõpuheitluses õnnega pooleks võidu noppisin.

Ülejäänud võistlused paraku erilist rahulolu ei pakkunud, tuli võidelda iseendaga ja sisestada, et kõik see on ettevalmistus järgmiseks hooajaks. Isiklikest rekorditest jäin kõigil distantsidel kaugele, aga nagu varem mainisin, olen egoistlik optimist ja seega andis ebaõnnestunud aasta ainult lisaindu tõestamaks, et minus on rohkelt potensiaali. Kui ainult tervis jälle alt ei vea!

Nüüd aga lähemalt puhkuse plaanidest. See aasta ei saa seda endale palju lubada, kuna operatsioonist taastumiseks kulunud 4 kuud oli niigi üks paras puhkus. Seega loobun 10 päevaks käimisest ja tegelen aktiivselt teiste spordialadega. Oktoobri lõpus luban midagi ka hingele ja veedan ühe nädalalõpu üksi New Yorgis ringi jalutades. Eks seegi ole omamoodi treeningu eest, sest päevas plaanin läbida 30 km ringis.

Ühendriikidest naastes algabki ettevalmistus uueks hooajaks. Käes on parimad aastad, seega tuleb neid võtta täie tõsiduse ja pühendumusega!

Sügispuhkust nautides,

alati Teie,

Margus

17nes meistritiitel!

3.oktoobri varahommik Läti kuurortlinnas Jurmalas oli läbilõikavalt külm. Õnneks säras taevas päike, mis oli suureks kergenduseks eelneval päeval sadanud vihmale.

Kell näitas 11ndat hommikutundi ja kraadiklaas 8 soojakraadi kui anti start Eesti ja Läti ühistele meistrivõistlustele 50 km käimises.

Juba esimese 20ne kilomeetriga sai selgeks, et rekordit täna ei sünni. Järgmise sihina seadsin eesmärgiks tiitli kaitsmise, eesmärgiga võita esimese sportlasena 7ndat aastat järjepanu.

Enamuse distantsist juhtisin Lelumehe ees turvalise vahega, viimasel kolmandikul hakkas aga vahe vähenema. Kogesin raskeid hetki, samas kui Lelumehe tempo püsis stabiilne. Hetkeks käisid peast läbi ka kaotuse mõtted, aga suutsin end peagi koguda ja turvalist vahet säilitada. Võtsin endale orientiiriks raja kõrval kasvava suure männipuu ja hoidsin meie vahet igal ringil stabiilsena.

Finisis näitas kell lõpuajaks 4:30.45, mis isiklikule rekordile ligi 12 minutiga alla jääb. Tuli tõdeda, et operatsioonist tingitud 4 kuuline treeningpaus hooaja alguses on oma jälje jätnud. Kindlasti mängis rolli ka külm ilm, mis jalad juba 20ndal kilomeetril kangeks muutis. Külma ilma tõttu kannatasid ka teised-Balti karikavõistluste arvestuses minu ees kulla noppinud lätlane Arnis Rumbenieks(aeg 4:25.05) kaotas oma isiklikule rekordile pea poole tunniga!

Ainuke õnnestuja oli Lauri Lelumees, kes võttis meistrivõistluste arvestuses hõbeda, isiklikku rekordit tähistava 4:33.27ga.

Kuigi isiklikku rekordit ei sündinud, lõppes hooaeg võidukalt. Tasuks Eesti meistritiitel 50 km käimises ja teine koht Balti karikavõistluste arvestuses.

Tänan kõiki, kes mind toetasid ja indu juurde andsid! Erilised tänud Karinale!

Järgmisel hooajal loodan jätkata sealt, kust täna lõpetan-ehk siis kullasoonelt!

Pikisilmi puhkust oodates,

alati Teie,

Margus

Ametlik pressiteade

3. oktoobril toimuvad Läti kuurortlinnas Jurmalas Eesti maanteekäimise meistrivõistlused naiste 20 ja meeste 50 kilomeetri käimises.

Meeste 50 kilomeetris asuvad võistlustulle tiitlikaitsja Margus Luik, kes üritab võita rekordilist seitsmendat aastat järjest. Esikohamõtted on peas ka sel suvel 20 kilomeetris suure arenguhüppe ( 1:28.43 ) teinud Lauri Lelumehel. Mõlemad sportlased esindavad Bruno Junki Käimisklubi.

Naiste 20 kilomeetri distantsil meistritiitli kaitsjat Jekaterina Jutkinat tänavu stardis ei ole. Eelmise aasta medaliomanikest on startijate hulgas pronksi võitnud Anneli Aru Läänemaa Kergejõustikuklubist.

Nii mehed kui ka naised saavad Jurmalas käia tugevas konkurentsis, kuna samal võistlusel selguvad ka Läti ja Leedu käimismeistrid.
Bruno Jungi mälestamiseks tema kaheksakümnendal sünniaastapäeval paneb temanimeline Käimisklubi välja ka karikad Balti riikide arvestuses kolmele paremale 50 kilomeetri käijale.

Info:
Toomas Rosenberg

Tel: 5164623

Julge unistada!

Unista suurelt, seda ei saa keegi keelata! Mõtle mis võiks olla ideaalis ja püüdle selle poole! Kui sul on unistus, plaan selle täideviimiseks ja tahe selle teostamiseks, siis see ka täitub. Sa ei pruugi saada kõike, võib juhtuda, et saad pisut vähem, aga sa saad! Ega muidu ole rahva seas levinud ütlus-kui väga tahta on kõik võimalik! Liikudes oma unistuse poole, naudi teekonda, sest selles peitubki kogu ilu. Se elad just praegu, minevik on möödas ja tulevik alles ees. Liigu õnnelikult oma teel ja tunne rõõmu igast vaheetapist mis viivad sind lõppsihi suunas!

Usu endasse ja oma unistuse täitumisse ja tee iga päev midagi, mis viib sind sellele lähemale. Peagi märkad, et elu mida elad on rõõmus ja valgusküllane, sest sul on eesmärk mille poole püüelda, sul on UNISTUS!

Julge unistada!

Alati Teie,

Margus

Sportlane-egoistlik optimist!

Jah, paraku on see tõsi-kes soovib tippu jõuda, peab olema egoist. Enda eesmärgid ja heaolu tuleb seada esikohale. Olukord võib kaasinimestele haiget teha ning pettumusi valmistada, aga sa tead, et see on tippu jõudmiseks vajalik. Inimesed, kes spordi olemust mõistavad, toetavad sind sellele vaatamata.

Sporditegemine on raske ja rutiinne töö, kus esineb palju tagasilööke ning eneseületamist. Seetõttu peab spordimees olema loomult optimist - ta peab uskuma edusse, olgu olukord ükskõik kui keeruline. Alati on võimalik sellest võitjana väljuda ja sportlane peab õhinal seda võimalust otsima! Eneseusk ja positiivne meelestatus on üks sporditegemise põhialuseid.

Piirangud, rasked treeningud, halb ilm, väsimus, vigastused, valu, kaotus-kõigis neis tuleb näha väljakutset, mitte takistust!

Tee kõrgete eesmärkideni ongi konarlik ja vaevarikas!

Olgem positiivsed ja uskugem endisse!

Alati Teie,

Margus

Kas julged käia oma teed?

Kas julged liikuda vastuvoolu, eirates massidele mõeldud norme ja tõekspidamisi? Kas julged minna lõpuni, kombata äärmusi? Kas oled eesmärgi nimel valmis tooma ohvreid, isegi kui need ajutiselt vähendavad sinu elukvaliteeti ja on enamikule sinu tuttavatest kummalised ning arusaamatud? Kas oled valmis eesmärgi nimel edasi lükkama muid elu poolt pakutavaid hüvesid ja ahvatlusi? Kas julged erineda? Kui ei, siis pole sul läbilöögiks lootust!

Hea minek!

Uskumatu! Isegi nii pika karjääri juures kui mul, suudab organism üllatusi valmistada. Alguse sai see neljapäevasel kergel lõigutreeningul. Peale laupäevast 20 km võistlust tegin kerge kiirustreeningu, proovides, palju väsinud peast välja peenestan.

Sooritasin 5X1 km 85% jõuga. Kilomeetri ajad olid järgnevad-4:28, 4:27,4:26, 4:25 ja 4:18. Olgu öeldud, et enne seda oli operatsioonijärgne treeningkiirus 4.40-4.55! Pole paha sellise saiavormi kohta!

Teine üllatus tabas mind teisipäeval kui läbisin 10 km 47 minutiga (4:48/km). Hooaja alguses, klubide karikavõistlustel, suutsin sama maa läbida 48 minutiga! Nii nobedalt pole ma kunagi varem trennis liikunud! Tuleb tõdeda, et jälgisin hoolega tehnikat ja kõike välja ei pannud. Selle aja põhjal oleksin võistlustel võimeline käima 43 minuti sisse!

Vot selliseid naeratamapanevaid vigureid teeb organism vahel. Arvad, et oled väsinud ja madalseisus, aga kehal on sootuks teine arvamus!

Kindlasti aitasid heale minekule kaasa nädalavahetusel saadud positiivsed emotsioonid!

Tundub, et olen Jurmalat silmas pidades õigel teel ja see kasvatab treeningindu veelgi!

Kaunist kooliaasta algust!

Alati Teie,

Margus

Läänemaa MV-sed- vorm on tõusuteel!

Laupäeval Paralepas toimunud Läänemaa lahtistel meistrivõistlustel võttis võidu Lauri Lelumees, püstitades 20.kilomeetris uueks isiklikuks rekordiks 1:28.43, mis on Eesti läbi aegade viies tulemus. Isiklik tippmark paranes pea kahe minuti võrra!

Ise võtsin etteastet rohkem tugeva treeninguna, veel möödunud nädalal läbisin trennis tempokalt 40 km. Kuna vorm poleks niikuinii isklikku rekordit püüda lubanud, ei raatsinud kuidagi pikast otsast loobuda.

Esimesed 10 kilomeetrit läbisin isikliku rekordi graafikus (45.11), teisel poolel hakkas väsimus tunda andma, sellele vaatamata lõpetasin hooaja tippmargiga 1:33.15, millega võib kõiki asjaolusid arvesse võttes rahule jääda-möödunud aastal, enne operatsiooni spetsiaalselt eestikateks keskendudes, suutsin võistlusmaa läbida kümmekond sekundit aeglasemalt!

See annab kindlust, et liigun õigel teel ja vormikõver saavutab oma tipu 3. oktoobril Eesti ja Baltimaade MV-tel 50 km käimises.

Jäänud on 7 nädalat ja ma tean, et see aeg möödub kiirelt. Tõsiseid treeninguid on jäänud veel 4 nädala jagu, ülejäänud aeg kulub taastumisele.

Tunnen kuidas võistlusärevus kasvab, tahtmine isikliku rekordiga hooaeg lõpetada üha kasvab!

Kaunist suvelõppu ja tegusat sügist soovides,

alati Teie,

Margus

Õhuke vundament

Tuleb tõdeda, et ettevalmistus hooajaks on operatsiooni tõttu napiks jäänud. Novembrist maini kogusin vaid pisut üle 200 km kuus ehk teisisõnu sai harjutatud harrastaja tasemel.

Suve algusest olen siiski tuurid üles saanud ja 75-80% plaanitust suudan realiseerida. Samas on taastumine tavalisest pikem ja üldine jõudlus vähenenud. Eelkõige kannatavad kiirustreeningud, üritades hoida mahtu, ei ole ma suutnud nendeks piisavalt taastuda.

15. augustil korraldab Endel Susi Paralepas 20 km võistluse, see on kontrollstardina väga vajalik, kuna tegemist on minu viimase stardiga enne hooaja kulminatsiooni 6. oktoobril.

Kuna võtan starti tugeva treeninguna, sooritasin möödunud nädalal kurnava 40 km-se otsa, nüüd on huvitav jälgida, kas ja kui palju suudan nädalaga taastuda. Vaatamata sellele, loodan püstitada hooaja tippmargi, rahul oleksin ajaga alla 1:36-e.

Kontrollstardi ootuses,

alati Teie,

Margus

Eesmärgiks rahulolu...

Minu unistuseks on võimete 100-protsendiline realiseerimine. Tahan, et karjääri lõppedes ei jääks midagi hinge kriipima, lõppsihiks on tõdemus, et kõik mis minu võimuses, sai tehtud ja kahetseda pole midagi. Just see tunne on peamine, saavutatud tiitlid ja ajad ei ole primaarsed, tähtis on tunne ja rahulolu tehtust!

Sellest eesmärgist lähtudes püüdlengi pideva arengu suunas, üritades iga päev olla vaimselt ja füüsiliselt tugevam kui eile. Sellest eesmärgist avaldub jõud mis paneb käima ja edasi püüdlema!

Kõige rahulikum olen perioodidel kui kõik kulgeb rutiinse plaani järgi. Treeningu- ja puhkereziim on paigas ning muu elu tasakaalus. Kui treeningutesse tekib paus või olen rikkunud reziimi, muutun rahutuks.

Kogu aeg kindlates raamides püsida on aga raske, ka mina olen inimene ja libastun aeg-ajalt. Oluline on siinkohal jääda mõistlikkuse piiridesse!

Lähtun seisukohast- kõike mõõdukalt! Mingis valdkonnas üle pingutades, mõjutab see paratamatult ka teisi osi, inimene on tervik ja vajab mõistlikkuse piires nii piitsa kui präänikut. Äärmuslikku lähenemist ma ei poolda, kuna see asetab kõik ühele kaardile, kahandades oluliselt kogemuse väärtust. Inimese kõik vajadused peavad regulaarselt rahuldatud saama, ainult nii on võimalik elust täiel määral rõõmu tunda!

Sellised mõtted siis tänaseks.

Alati Teie,

Margus

Energia jäävuse seadus

Energia ei teki ega kao vaid läbib meid eri ajahetkedel erineva jõuga. Seda tuleb osata suunata ja taastoota. Teistest edukamaks saab inimene, kes suudab tagada ühtse, stabiilselt kulgeva energiavoo. See eeldab põhjalikke teadmisi oma kehast ja olemusest. Pead tunnetama keha vajadusi ja elurütmi. Enese liigne piitsutamine tapab energia, sama teeb ka liigne laiskus. Ülemaganud inimene on loid ja jõuetu! Seega on energiaallika leidmiseks vajalik mõõdukus.Kuulates keha ja lastes intuitsioonil end juhtida tuleb leida kuldne kesktee. Siis täidab eluenergia su keha ühtlaselt voolava joana!

Keha vajab kindlalt väljakujunenud rutiini. Kõik, alates söögikordadest treeningute ja magamaminekuni välja peab päevast-päeva korduma samadel kellaaegadel. Süüa tehes tuleb arvestada organismi vajadusi, sama lugu on uneajaga. Juba väikesed erinevused harjumuspärases reziimis löövad elukvaliteeti mõra.

Ülaltoodu ei kehti vaid sportlaste kohta, täpselt samuti on lood ka kõigis teistes valdkondades.

Loomulikult on mõistlik aeg-ajalt rutiini lõhkuda, vastasel korral hävitab see meie loovuse ja elurõõmu. Oluline on õigeaegselt peateele tagasi pöördumine, sest kõrvalteed on küll ahvatlevad, aga ei vii tihtilugu sihile.

Armastage ennast ja hoolitsege oma keha ja vaimu eest, ainult siis suudate elust täiel rinnal rõõmu tunda!

Alati Teie,

Margus

Hõbedased eestikad...

11. juulil toimusid Tabiveres Eesti maantekäimise meistrivõistlused. Päev varem peeti Tabivere keskkoolis kiirkäimisalane seminar, minul paluti rääkida ala tehnikast. See pani võistlusele lisapinge, oleks olnud väga piinlik kui mees, kes päev varem pajatab kõigile tehnika olulisusest, halva tehnika tõttu maha võetakse! Etterutates võib öelda, et seda siiski ei juhtunud.

Võistlustele eelnenud ööl magasin rahutult, ju oli selles süüdi ka Äksi motelli suitsune numbrituba ja lärmakad naabrid.

Võistlushommik oli päikesepaisteline ja lämbe, sooja 22 kraadi ringis. Lõigutreeningute põhjal teadsin, et 20 km läbimiseks kulub seekord 1:35, seega esikohast unistada polnud reaalne. Sellegi poolest plaanisin nii kaua kui võimalik Lelumehest hammastega kinni hoida.

Stardipaugu kõlades tormas ette nooruke Ainar Veskus, kes üritas 10nes kilomeetris püüda noorte MM-normi, liiga kiire algus tõmbas sellele üritusele kriipsu peale. Vahepeal oksendades, võitles Ainar vapralt lõpuni, läbides ka 20 km distantsi ja võttes meistrivõistluste pronksmedali.

Samal ajal võitlesime Lelumehega kulla eest. Juba alguses sai selgeks, et Lauri vorm pole kiita. Ta tegi paar ebaõnnestunud lahtirebimiskatset, 10ne kilomeetri juures suurenes vahe korraks 15-meetri peale, kuid sõelusin selle kohe kinni ja ülejäänud distantsi dikteerisin tempot mina.

Siiski, nagu ka pildilt näha, ootas Lelumees minu selja taga oma võimalust, kontrollides kindlalt olukorda.

Viimasele ringile läksime kõrvuti, käis kassi-hiire mäng, tempo langes oluliselt ja sinna jäi ka minu 1:35-e plaan. Tedasin, et lõpuga Laurile vastu ei saa, seega üritasin rünnata viimasel tõusul. Lelumehel oli aga jõudu rohkem ja ta vastas omakorda otsustava spurdiga, mille oli algselt plaaninud lõpusirge jaoks. Sealt saavutatud vahe püsis viimased 300 meetrit ja finisijoone ületasin Laurist (1:35.59) paari sekundi võrra tagapool, ajaga 1:36.06.

Kuum ilm, suur õhuniiskus ja mägine rada jätsid tulemustele oma jälje, sellegi poolest püstitasin hooaja tippmargi. Peale jaanuaris tehtud operatsiooni olen igal võistlusel aega parandanud, mis annab lootust oktoobris toimuvatel 50 km meistrivõistlustel püüda Eesti rekordit tähistavat seitsmendat järjestikust meistritiitlit.

Naiste tase jäi seekord madalaks, 10ne km distantsil võidutses narvalanna Svetlana Gribkova, ajaga 1:00.40.

Üldjoontes olen õigel teel ja liigun tagasi tipu suunas, sügisel tahaks hooaja lõpetada isikliku rekordiga!

Kõike kaunist!

Alati Teie,

Margus

Teel Tabiverre...

Eile tegin viimase tõsise treeningu enne 11. juulil peetavaid Eesti maantekäimise meistrivõistluseid.

Läbisin 26-kraadises kuumuses 6X2 km võistlustempo lähedase kiirusega. Tuleb tõdeda, et kiiruslik pool vajab endiselt järeleaitamist, sellel hooajal arvatavasti eelnevaga võrdsesse seisu ei jõua. Heal juhul võib see juhtuda sügisel, eks aeg näitab.

Sellele vaatamata lähen võistlema kullamõtetega, vähemaga pole Eestis mõtet starti minna. Pealegi on käimine nii ootamatuseid ja dramaatikat täis ala, et oma kohas võid kindel olla alles lõpujoone ületanuna ja sedagi mõningate mööndustega.

Allesjäänud kümne päeva jooksul plaanin teha veel kaks lõigutrenni, reedel on menüüs 1km-sed lõigud. Teisipäeval teritan absoluutkiirust 400m-sel ringil. Kõik ülejäänu on toonust hoidev mõõdukas käigutrenn.

Kaunist suve jätku!

Alati Teie,

Margus

Alytus-Leedu meistrivõistlused

12. juunil toimusid Lõuna-Leedus riigi meistrivõistlused. Kuna samaaegselt toimusid ka linnapäevad, siis oli Leedu noorima rahvastikuga linn puupüsti inimesi täis.

Meie jõudsime kohale päev varem, tehes peale 11-tunnist autosõitu õhtul väikese soojenduse.

Järgmine päev kulus starti oodates, võistluse algus oli planeeritud poole kaheksale õhtul. Tuleb tunnistada, et eks need õhtused stardid üks paras praadimine ole. Hommikul tegime laadal väikese jalutuskäigu, ülejäänud päev möödus hotellitoas maadeatlast uurides ja pikutades. Süüa saime kolm korda päevas ja alati ühte toitu - kanaliha kartuliga.

Nagu pikast ootusest ja jahedast ilmast veel vähe oleks, hilines start 15 minutit. Kõiksugu härrasmehed oli vaja eelnevalt ära õnnitleda ja orkester ning tantsutüdrukud tahtsid ka rahvale oma oskuseid demonstreerida.

Niisiis 19.45 rivistusid Leedu, Läti, Eesti, Poola ja Serbia paremad kiirkäijad 20 km starti. Tuleb tunnistada, et minul väga teravat minekut seekord polnud. Oma jälje oli jätnud möödunud nädalavahetusel toimunud Bruno Junki mälestusvõistluste 10 km ja teisipäevane 4x2 km oli ka pisut liiast. Ometi suutsin aega võrreldes Birstonases näidatuga parandada, tulemuseks 1:38.56 ja kaheksas koht. Lelumees käis ka seekord hästi, lõpetades minust koht kõrgemal, igati korraliku 1:32.44,4-ga.

Noormeeste 10. km-s üritas Ainar Veskus MM-normi püüda, paraku jäi sellest veel pisut puudu. Vaatamata sellele saavutas mees 4. koha, isiklikku rekordit tähistava 46.08-ga.

Omamoodi huvitav oli õhtul võistelda, kuna ilm oli pilvine, siis finisijoont ületades oli linn juba pimedusse mattumas.

Võistluspingest vabanenuna, nautisime Toomase, Lauri ja Ainariga vabaõhukontserti ja tegime tutvust kohalike noortega. Pubis toimunud lauahoki maavõistlusel leedulaste vastu tuli leppida kaotusega. Hiljem hotellitoas toimunud kaardilahingus tuli aga võidupunkt koju.

Tagasiteel võitlesime vihmavalangutega. Kohati liikusime vaid 70 km tunnis, aga koju me lõpuks jõudsime!

Nüüd jääb kuu Eesti meistrivõistlusteni. Mina hakkan kõvasti higi valama, Teie aga nautige peagialgavat suve!

Alati Teie,

Margus

Hea tehnikavideo!

Konkreetse ja asjakohase ülevaate kiirkäimise tehnikast leiate alljärgnevalt lingilt:

http://www.youtube.com/watch?v=fsH9qSVgCDc&feature=related

Bruno Junki memoriaal

Laupäeval 6. juunil toimusid Valga keskstaadionil Eesti läbi aegade edukaima käija Bruno Junki mälestusvõistlused. Kahekordse olümpiapronksi sünnist möödus 80 aastat.

Lisaks kohalikele käijatele olid Junki austama ja üksteiselt mõõtu võtma kogunenud sportlased Soomest, Lätist ja Leedust.

Tallinnast Valga poole liikudes, kogesime igasusugust ilma, enamuses kohtadest sadas. Kohale jõudes tervitas meid aga pilve tagant piiluv päike! Ju oli see ilmataadi austus meie käimismeistrile. Ilm püsis ilus autasustamiseni, mil taevaluugid lõpuks avanesid ja parimad otse pjedestaalil veega üle kasteti.

Toomas Rosenberg hoidis juba varasematest aastatest tuntud taset ja üritus kulges igati uhkelt ning meeleolukalt, päädides tantsulise orkestri etteaste ja õhtusöögiga Mestsise hotellis.

Juba stardis oli teada, et suure tõenäosusega läheb võit Lätimaale, olid ju stardis kaks nende parimat-Janevic ja Rumbenieks, mõlemad elukutselised ja tiitlivõistluste karastusega mehed.

Nii ka läks, kahe lätlase järel jättis pronksmedali koju Lauri Lelumees (aeg 45.06,3), kellele see oli hädavajalikuks leevendajaks peale kolme diskvalifitseerimisega lõppenud võistlust. Lauri vaimset meelekindlust ja sisu toetab ka fakt, et seekord läbis mees distantsi ühegi hoiatuseta!

Lelumehest 300 meetrit tagapool käis äge võitlus neljandale kohale. Võitlejate punti kuulusin mina koos juunioride kahe parema Veskuse ja läti poisiga. Enamuse ajast dikteerisin tempot mina, paaril korral näitas ennast ka Veskus. Noor lätlane käis üsna võimete piiril, hingeldades ja vandudes nii et vähe pole. Mitmel korral astus Ainar mulle kandadele, sellest tulenevalt pidasin tema sammu küllalt värskeks ja olin valmis ka kaotuseks. Viimasel kilomeetril läkski Veskus juhtima, mina järgnesin talle kindlal sammul, haistes oma võimalust. Tundsin jalgades meeletut jõudu ja otsustasin asja lõpuspurdiga enda kasuks pöörata, sisetunne ütles, et seekord pole kellelgist mulle lõpusirgel vastast.

Nii ka läks, 300 meetrit enne lõpujoont tegin otsustava kiirenduse, mis osustus nii võimsaks, et edestasin Veskust lõpuks 5 sekundiga. Ainari vedasin aga juunioride arvestuses isikliku rekordiga (46.21,7) esikohale, kuna lätlasest konkurendile oli viimaste kilomeetrite liikumiskiirus liiast. Enda ajaga (46. 16,2) võib rahule jääda, positiivne oli ka fakt, et hoiatusi seekord ei antud, seega liigun tehniliselt õiges suunas!

Järgmine start on juba sellelel reedel, meid ootab Lõuna-Leedu käimiskants Alytus, seekord juba tõsisema väljakutse-20 km distantsiga. Vormi paranedes on põhjust esimest korda sel hooajal treeningsussid võistlustossudega asendada.

Küberkohtumiseni!

Alati Teie,

Margus

Rohkelt piitsa!

Viimasel ajal on põlv tublisti paranenud ja lubab juba pisut kiiruslikku tööd teha, selles veendusin möödunud nädalavahetusel Leedus ilma põlvekaitsmeta võisteldes.

Peale koormust jääb liiges ikka veel valulikuks, paari päeva möödudes valu kaob. Kõik see lubab oletada, et peagi saab jälle täisjõuga lõigutreeninguid teha ja võistelda. Just karmid kiirusliku vastupidavuse treeningud on need, millest keha hetkel puudust tunneb, ima nende vahenditeta häid tulemusi ei sünni. Aeg on organismi piinama hakata!

Kavas on ette võtta rohkelt võistlusi ja kiirustreeninguid, et 6. oktoobriks (Baltimaade MV-sed 50. km-s) taas tippvormi jõuda.

Sellega seoses näeb edaspidine plaan ette rohkelt piitsa ja ehk on siis oktoobri alguses lootust teenida ka pisike präänik.

Alati Teie,

Margus

Lõbusatujuliselt Leedust

Möödunud laupäeval toimusid Lõuna-Leedu väikelinnas Birstonases kohaliku käimiskuulsuse A.Mikenase mälestusvõistlused. Selle raames peeti maha ka Balti maavõistlus, kus tõele au andes, kaotasime kindlalt nii Lätile kui Leedule.

Sõit Birstonasse kestis 10 tundi. Volbriöö varahommikul startisime Lelumehega Tallinnast Valga poole, Türil liitusid meiega veel kaks tüdrukut. Valka jõudnud, sõime koondisega hommikusöögi ja hakkasime üheskoos Leedu poole liikuma.

Õhtul kohale jõudes, olid jalad tundetud. Kõigepealt jooksime sööma ja sealt mõningase vahega soojendust tegema, kell näitas juba 9ndat õhtutundi kui lõpuks hotellituppa saime. Hotellist niipalju, et see oli täielik Leedu klassika - külm kui surnukuuris, kahhelkivid seina kaunistamas. Kui küsisime adminnilt pesemisvõimaluste kohta, tegi too imestunud näo ja ütles, et teil on ju toas kraanikauss!? Selle kõigega olime aga arvestanud ja pisut eksootikat tegigi reisi meeldejäävamaks.

Laupäeva hommik oli soe ja lämbe. Ümberringi õitsesid õunapuud, heleroheline rohi ning linnulaul panid südame hõiskama. Eesmärgiks oli läbida 20 km alla 1:40ne, jalale liiga tegemata.
Läksin riskima, võttes esimest korda üle paari aasta põlvekaitsme maha. Kõik läks õnneks, läbisin distantsi 1:39,44-ga, jalg valu ei teinud ja hoiatusi ei näidatud, lisaks õnnestus ka kolm lõunanaabrit lõpuga "ära kägistada", tasuks 8. koht.

Lelumehe võistlus diskvalifitseerimise tõttu ebaõnnestus. Ainar saavutas oma vanusegrupis 4. koha, aeg 48.05 ei olnud see, mille järele mees tulnud oli.

Vaatamata 9-minutilisele kaotusele võrreldes rekordgraafikuga, olin ülimalt rõõmus ja õnnelik! Kõige tähtsam eesmärk, tervena lõpuni tulla, õnnestus!

Tagasiteel tehti traditsiooniliselt rohkesti nalja ja koerustükke, kõige eredamalt jäi meelde Lelumehe püüe magavat Veskust une pealt üles ehmatada, valades poisile pool pudelit vett põlve peale, Ainari teksad olid aga niivõrd heast materialist, et vesi ei jõudnud kuidagi kangast läbi imbuda. See garanteeris Ainarile magusa une ja Lelumehel tuli seekord pisut pettunult kaotust tunnistada.

Koju jõudsin poole nelja paiku öösel, väsinud end õnnelikuna. Nüüd peab massaazis käima ja korralikult taastuma.

Maikuus plaanin täielikult treeningutele keskenduda, et juuni aluses toimuval Bruno Junki memeoriaalil juba pisut tearavam olla.

Suvi ei ole enam mägede taga!

Alati Teie,

Margus

Vormistatud võit!

Laupäeval toimusid Jõgeva staadionil Eesti klubide karikavõistlused käimises. Ootasin starti suure ärevusega. Võistlus pidi andma tõelise pildi opereeritud põlve seisukorrast.

Hommikul ärgates, sadas mu suureks üllatuseks akna taga laia lund! See ei tekitanud just kõige meeldivamaid tundeid. Autoga Jõgeva pooles sõites, läks ilm aga ühtäkki ilusaks ja päikegi tuli pilve tagant välja. Sellele vaatamata oli külm ja tuuline.

Hoolimata külmast tuulest, otsustasin startida lühikestes pükstes, eesmärgiga võtta hõbemedal. Kuld tundus hetkevormi juures helesinise unistusena.

Lelumees pani kohe ees minema, nagu arvata oligi. Mina liikusin koos Ainar Veskuse ja Risko Nogelaineniga järgmises grupis. Plaan oli poiste taga passida ja siis nad, kogemusi maksma pannes, lõpuga ära kägistada.

Kui Lelumees neljandal kilomeetril maha võeti, oli selge, et kuld jagatakse meie kolme vahel. Algas taktikamäng, kus keegi ei nõustunud ees tööd tegema. Kohati langes tempo lausa matkameeste tasemele, kõik passisid oma võimalust.

Tehes enamuse distantsist grupi ees tööd, veendusin, et sellise tempoga poisse maha ei raputa. Samas polnud ka jõudu kiiremini liikuda. Pealegi olin möödunud nädalavahetusel võisteldes reie nelipealihast vigastanud ja nüüd, lõpuringidel, käis jalga maha pannes terav valu reiest läbi. Võtsin tempo alla ja jäin ootele. Risko närv ei pidanud vastu, ning vaatamata kahele hoiatusele, otsustas ta riskida, tehes otsustava lahtirebimiskatse. See tal ka õnnestus ja lõpusirgele jõudes ei olnud ma suutnud talle läheneda, 10-meetrine vahe püsis kindlalt.

Lõpujooneni jäi vähem kui 15 meetrit, olin juba kaotusega leppinud kui vahetult enne finisijoont Riskole punane ette pandi, veeresin inertsist esimesena üle lõpujoone!

Vaatamata kehvale ajale (48.11,8),ilus come-back. Pealegi, võitjate üle kohut ei mõisteta!

Võidurõõmu nautides,

alati Teie,

Margus

Avastart!

Täna sai siis hooaeg avatud, traditsiooniliselt 5 km käimisega Haapsalu kodustaadionil. Ilm oli sombune, sooja 10 kraadi, aeg-ajalt tibutas pisut.

Endel Susi oli suutnud kohale meelitada enamiku endistest, Eestile au toonud naiskäijatest. Stardis oli Eesti rekordiomanik Jekaterina Jutkina, ning aastaid vabariigi paremikku kuulunud Anneli Aru ja Maia Liitmaa. Maiale oli see minuteada esimeseks stardiks, peale 2002. aastal toimunud maailma karikavõistlusi Torinos.

Minule oli see võistlus kontrollstardiks, enne järgmisel nädalavahetusel toimuvaid Eesti klubide karikavõistluseid. Kõige tähtsam oli testida põlve töövõimekust võistlusolukorras.

Pelgasin pisut, et haige liiges hakkab jälle valutama, aga õnneks kulges kõik suuremate tagasilöökideta, viimati sain valuta liikuda 2007. aasta kevadel! Seega võis etteaste kordaläinuks lugeda, aeg (23:18,3) ei omanud siinkohal erilist tähtsust. Sain kinnitust, et peagi lubab põlv jälle täisjõuga treenida ja võistelda! Ühte peab aga ütlema, paganama raske oli küll see 5 km, alguse asi, jääb ju viimane võistluskogemus seitsme kuu taha!

Üldiselt jättis üritus hea mulje. Tore oli jälle endisi võistluskaaslasi näha. Rõõmu valmistasid ka noored väikesed käimishuvilised, kes sellel võistlusel oma esimese võistluskogemuse said ja hiljem särasilmil auhindu vastu võtma sammusid.

Oli igati tore ja südamlik vabaõhuetendus!

Kulgemine

On teist keegi seda tunnet kogenud? Kindlasti olete, me kõik kogeme seda aeg-ajalt, iseasi, kui paljud meist seda endale teadvustanud on. Kulgemise seisund tabab meid kõrghetkel, tegemas midagi sellist, mis meile meeldib ja hästi õnnestub, see on hetk, mil puzzle tükid moodustavad terviku.

Kõige ehedamalt tunnen seda tippvormis olles, läbides 50 km pikkust võistlusmaad. Alguses oled sa närvis ja põnevil, siis tuleb valu ja veremaitse, seejärel saad sa osaks loodusest, sa kulged, kaovad aeg ja ruum, tunnid muutuvad minutiteks, ümbrus ähmastub, kõrvalseisjate ergutushüüded ja konkurentide hingeldamine muutuvad ühtlaselt voogavaks taustsüsteemiks, kõik kaob, oled ainult sina oma sisemaailmas. Sa kaotaksid justkui teadvuse, sa ei eksisteeri sel hetkel, sa elad ja hingad, aga väliskeskkond lakkab sinu jaoks olemast, sa suhtled ainult oma sisemaailmaga. See on võrratu tunne! Sa võiksid kulgemist lõputult jätkata ja sa jätkadki, kuni saabub piisavalt tugev väline ärritaja, mis sind su sisemaailmast jälle väliskeskkonnaga ühendab.

Selliste hetkede nimel sporti tehaksegi!

Alati Teie,

Margus

Päikeseline Portugal

Laagrile tagasi vaadates, võib üritust igati kordaläinuks nimetada - süüa saime kuninglikult, asfaltteed olid siledad, maja super, ookean soe ja ilm suurepärane!

Kuna elasime väikeses rannakuurortis (Praia da Falesia), oli liiklus suhteliselt hõre ning hea asfaltkattega maanteed täiesti käimissõbralikud. Keskkond oli igati sportimist soosiv - rohelised aasad ja apelsinisalud ümberringi.

Sooja oli pidevalt 20 kraadi kandis ja see mõjus opereeritud põlvele nii hästi, et sain üle seitsme kuu esimese lõigutreeningu teha. Peale trenni oli põlv küll paar päeva hell, vaatamata sellele õnnestus mõlemal nädalal koguda pisut üle saja käigukilomeetri, mis kõike möödunut arvesse võttes, pole ülde paha tulemus!

Mõned treeningud sai tehtud koos Ainar Veskusega ja paar tükki kannatasin isegi Lelumehe tempot. Lauri võttis laagris ikka korralikult ette, läbides mõlemal nädalal tublisti üle 200 kilomeetri!

Kahest nädalast ühe päeva olime planeerinud ringi vaatamiseks. Ei saa aru sportlastest, kes välismaal käies ainult hotellis istuvad, väites, et neil ei jää ringivaatamiseks aega. Meie tegime treeningu varahommikul, sõitsime üheksa tundi üüriautol mööda Portugali lõunarannikut ja tegime õhtul veel kerge jooksuotsa. Sportlane peab ikka silmaringi ka avardama, mitte peale trenni tuima näoga hotelli lage põrnitsema!

Kuna väljasõidule planeerisime ainult ühe päeva, siis ülejäänud aja veetsime oma rannakülas. Kui on palju vaba aega ja kolm noort meest, siis on naljad ja lollused üpris kiired tulema. Nii sokutasin mina Lelumehe padja alla lendava taldriku, mille ta voodis väherdes ja ebamugavat olemist kirudes alles kell neli hommikul avastas.

Vastutasuks sain hommikul mekkida, kuidas maitseb hambapasta tuubi pressitud habemeajamisvaht.

Kuna meid oli laagris kolm, siis pidime ka peasmuna Ainarile väikese kärna keerama. Sellega saime hakkama alles tagasiteel, kui Ainar, suurt häda kurtes, lennuki wc-sse jooksis ja kingad istme alla jättis. Kohe tekkis Lelumehel idee kinganinadesse pisut kohvijoomisest üle jäänud suhkrut rabistada. Mõeldud tehtud. Hiljem, lennujaamas, tundis Ainar, et kingades on midagi valesti, nagu kisuks kuskilt, loomulikult oli sellisel hetkel raske naeru tagasi hoida!

Eestisse naastes tervitas meid päikese asemel jälle hall taevas ja lumine maa. Tuleb veel mõneks ajaks plätud salli ja mütsi vastu vahetada, aga ega kevad siingi enam kaugel ole!

Kaunist kevade algust soovides,

alati Teie,

Margus

Portugali laagerdama

Ajavahemikul 14-28 märts on Eesti kiirkäijate koduks Portugali lõunatipus asuv väike kuurortlinn Praia da Falesia.

Laupäevaõhtusele lennule siirdume kolmekesi - mina, Lauri Lelumees ja Ainar Veskus, ehk vabariigi top 3. Sama päeva ööseks peaksime kohal olema. Lelumees organiseeris meile uhke korteri, paraku selgus, et see paikneb pubi peal, nii et kui palju meil magada lastakse on esialgu veel lahtine.

Muidu on meestel tõsised plaanid kõvasti kilomeetreid koguda. Mina lähen pooleldi komandeeringusse, varusin igavuse peletamiseks hulganisti raamatuid, ei tea, kuidas põlv treenida laseb. Jõuharjutused ja tervisekõnd on igal juhul kavas, saab näha, kas ka midagi tõsisemat, äkki mõjub soe kliima haigele liigesele tervendavalt!

Peatse kohtumiseni!

Alati Teie,

Margus

Hüvasti antibiootikumid!

Homme möödub operatsioonist 8 nädalat, mis paberite järgi lubaks juba täisjõuga treenida, ometigi tekkisid lisaks põlvele veel mõningad komplikatsioonid.

Reedel lõppes 23-päevane antibiootikumide kuur - organismi tekkis põletik. Sel perioodil oli füüsiline tegevus üldse ebasoovitav, sellegipoolest tegin pisut jõudu ja käisin ujumas, puhkepäevi lubasin endale vaid kaks.

Tänasest, mil laagrini jääb alla nädala, üritan uuesti käigutreeningutega algust teha, saab näha, kuidas põlv reageerib.

Mis üldse algavast hooajast saab, näitab aeg. Eesmärk on põlv täiesti terveks ravida, pool-vigasena ma võistlema ei kipu. Arstide sõnul on paranemine väga individuaalne - mõni saab uuesti reele kolme nädalaga, mõnel kulub mitu kuud.

Varsti möödub 3 aastat ajast, mil viimati täisjõuga treenisin, see tundub kauge ja imelise unenäona. Ometi tahaks seda imelist tunnet veelkord kogeda - küll siis alles rassiks mõnuga!

Olgu mis on, igast olukorrast tuleb võtta maksimum ja teha kõik endast sõltuv, et asjad paremuse poole liiguksid!

Vapralt edasi võideldes,

Alati Teie,

Margus

Kiirtee käimistõdedeni...

Esimese sammuna tuleb kujundada üldpilt kiirkäimise tehnikast, selleks soovitan külastada käimisvõistlusi või teha alaga tutvust televisiooni ja interneti abiga.

Saanud üldise ettekujutuse alast, peab treener õpilasele selgitama tähtsamaid tehnilisi nüansse, keskendudes korraga maksimaalselt 2-3 olulisemale momendile. Suureks abiks on siinkohal tippkäija tehnika videoanalüüs.

Kui üldpilt on olemas, lasta õpilasel proovida kiirkäimist 80-100-meetrisel lõigul. Peale esimesi omaalgatuslikke käimissamme, saabub aeg tutvustada tehnika üksikelemente.

Kõigepealt rõhutada põlvest sirge jala üle kanna maha asetamist ja puusa liikumist ette-alla, seejärel keskenduda järjest ülakeha asendile, käte tööle ja pea hoiakule.

Igat üksikelementi õppides, tuleb meeles pidada lõdvestust – liigutused peavad olema pingevabad ja „voolavad!”.

Aja edenedes võib hakata üksikelemente tasapisi kokku liitma, eesmärgiga moodustada terviklik liikumismudel.

Elementaarse tehnika omandanuna, tuleb läbitavaid vahemaid tasapisi pikendama hakata. Vahemaa pikkus sõltugu treenitava tasemest ja treeningtunni eesmärgist. Valikuvõimalusi on siinkohal palju, alustades lühikeste käimislõikude pikkimisest jooksutreeningusse kuni kord-korralt pikenevate vahemaade läbimiseni käigusammul.

Kuna määrustepärane käigutehnika eeldab väga head painduvust ja kõrgel tasemel jõuvastupidavust, siis kujundatagu venistusharjutustest igapäevane rutiin. Jõuharjutustega ei maksaks aga liialdada, kuna üle doseerituna võivad need kaasa tuua liigsuure lihasmassi ja üldise ning erialase painduvuse vähenemise. Optimaalne oleks jõudu koguda 2-3 korral nädalas.

Tasapisi kilomeetreid kogudes, saavutatakse piisav vastupidavuslik tase, osalemaks esimestel käimisvõistlustel. Kui kiirest keegi võistlusteks valmisoleku saavutab on väga individuaalne, see jäägu sportlase ja treeneri ühiseks otsuseks.

Esimene võistlus olgu soovituslikult mõni madalama tasemega mõõduvõtmine ja distantski olgu võimalikult lühike, eesmärgiga pakkuda eduelamust ning kasvatada isu.

Julget pealehakkamist!


Alati Teie,

Margus

Väärtustades aega...

Vigastusega maadlemine on mind pannud aega hindama. Treeningutest kõrvaletõrjutuna, olen hakanud tajuma kiirelt lendava aja väärtust.

Nüüd saan aru kui tähtis on igat treeningut hoolega planeerida, võttes sellest maksimumi ja jättes kõrvale kõik väheolulise.


Kõik mis segab treeninguteks keskendumist või vähendab nende kvaliteeti, tuleb ära jätta või edasi lükata, ainult nii suudad ennast maksimaalselt realiseerida!


Spordimehe iga on üürike ja valesid otuseid ei ole hiljem võimalik parandada. Iga treeninguks kulutatud tund on oluline, olles osake lõpptulemusest, seetõttu tuleb sellesse ka ülima tõsidusega suhtuda!


Operatsioonist on möödunud viis nädalat, ning esimesed käimissammud on tehtud. Alustasin 30-minutiliste terviskõnni seanssidega. Peale treeninguid jääb jalg veel pisut hellaks, loodetavasti kaob valu peagi lõplikult.


Kolme nädala pärast sõidame Portugali laagerdama, selleks ajaks loodan täielikult paranenud olla.

Alati Teie,

Margus

Eesti sisemeistrivõistlused

15. veebruaril toimusid Lasnamäe kergejõustikuhallis Eesti talvised meistrivõistlused.

Naiste 3000 m käimises oli üles antud rekordilised 13 osavõtjat, meeste esindus koosnes 8 sportlasest.

Nii meeste kui naiste osas ei tekkinud võitjas kordagi kahtlust, veenva ülekaaluga kindla võidu võtsid Meeli Pällin (3ooom-16.35.14) ja Lauri Lelumees (5000m - 21.59,20).

Alati Teie,

Margus