Monday, April 29, 2013

Avastart Mikenase memoriaalil


Reede hommikul kell 9.00 asusime Lelumehega Tallinnast Birštonase suunas teele. Enne seda jõudsin veel koolis ühe tunni anda. Esimene peatuspaik oli Läti kergejõustiklaste treeningkeskus Murjani. Parkisime sõiduvahendi ära ja edasi läks sõit meile vastu tulnud klubi bussiga. 

Kella kuue paiku õhtul tervitas meid südasuvine Lõuna-Leedu kuurortlinn Birštonas. Aafrika soojalaine oli sealse temperatuuri 20 kraadini tõstnud! Peale kaheksa ja poole tunnist teekonda vihmasest ja külmast Tallinnast, olime sattunud otse suve südamesse! Nemunase jõe ääres paiknenud majutuskohas oli see-eest oluliselt külmem kui ões, ruumis kannatas olla vaid jopega. Toasooja oli 11-12 kraadi jagu, päris auru suust ei tulnud, aga palju puudu ka ei jäänud! 

Enne õhtusööki tegime kerge treeningu. Soojendusringiks liitus meiega eelmisel õhtul Sillamäelt startinud Artjom Djatšuk, kelle reis liinibussidega marsruudil Sillamäe-Tartu-Riia-Kaunas-Birštonas vältas lausa 15 tundi!

Järgmisel päeval starti minnes, oli ilm juba rohkem tuttavlik. Öösel oli sadanud, rada lompe täis ja suvesoojast oli saanud kevadine 13-14 kraadi. Sellised tingimused sobisid võistlemiseks paremini, kuna 20-kraadine kuumus oleks organismile esialgu liigne šokk olnud.

Välishooaja avastardi peaeesmärk oli võistluskoormuse saamine ja tehnika testimine. Kohtunikud on sellel võistlusel alati ranged olnud, seega sobis jõukatsumine ideaalselt Euroopa Karikavõistluste peaprooviks.

Distantsi alguses vibutati kõigile usinasti kollaseid kaarte, ei pääsenud neist minagi. Mida aeg edasi, seda rahulikumaks kohtunikud muutusid, ka tehniline tunnetus muutus paremaks. Lelumees oli kogu aeg nägemisulatuses, ohtlikuks ma talle siiski kordagi ei saanud, 20 km spetsialistina oli tal teravust rohkem.

Rada ise oli tõusuderikas ja lompidega kaetud, osa distantsist puhus arvestatav vastutuul. Lisaks veel karmid kohtunikud ning eilne kaheksa ja poole tunnine reis jätsid etteastele kindlasti oma jälje, kuid minek oli avastardi kohta siiski päris hea! Kontrollisin tehnikat ning liigseid riske ei võtnud. Kõik plaanitu õnnestus ning etteastele järgnenud videoanalüüs sisendas kindlust, et vaatamata kahele hoiatusele, olen tehniliselt paremaks läinud. Sama võib öelda ka Lauri Lelumehe kohta, kes samuti vaatamata kahele hoiatusele käis tehniliselt küllaltki hästi.

Kokkuvõttes sai Lelumees 1:34.34ga viienda, mina tema järel 1:35.52ga kuuenda ning Artjom Djatšuk isikliku rekordi 1:48.37ga seitsmenda koha. Esinelik oli seekord püüdmatu, koosnedes Leedu ja Valgevene profikäijatest.

Naiste 10 km käimises oli meie esinumber Maarika Taukul seitsmes, saades ajaks 53.47. Temalgi polnud profisportlaste vastu vähimatki võimalust, küll aga sai kindlust ja kogemusi eesseisvateks võistlusteks.

Lõpujoon ületatud, tormasime kohe pesema ning bussi, et võimalikult normaalsel ajal kodus tagasi olla. Tallinna jõudsime üheteistkümneks õhtul, olles end vahepeal korraliku koguse leedu šašlõkiga  premeerinud. Siinkohal suured tänud Bruno Junk Käimisklubi juhile Toomas Rosenbergile!

Kokkuvõttes saime kõik vajaliku võistluskoormuse kätte. Etteaste oli esimeseks ja ühtlasi ka viimaseks stardiks enne 19. mail toimuvaid Euroopa Karikavõistlusi, kus oleme täiskasvanute distantsidel esindatud parimas võimalikus rivistuses: meeste 20 km Lauri Lelumees, naiste 20 km Maarika Taukul ja meeste 50 km Margus Luik. Eesti koondise juhina sõidab Slovakkiasse kaasa Toomas Rosenberg.

Kohtumiseni karikavõistlustel!





Wednesday, April 24, 2013

Äitäh Adidas!


Tänu väikesele tutvusele ja osaliselt ka senistele saavutustele, nõustus Adidas mind toetama, andes varustuse, mis katab mu igapäevase põhivajaduse.

Kui olen tubli ja suudan täita tiitlivõistluste normi, võib unistada ka väikesest lepingust.

Ütlemata suured tänud- nii hea kui keegi hoolib! Annan endast parima, et olla varustuse vääriline!

Minu austus läheb Adidas Baltics SIA Estonian Branch-ile!

Tugev testtreening

Möödunud laupäeval tegime Lauri Lelumehega Kalevi staadionil tugeva testtreeningu, läbides 10 000 m. Testi põhieesmärk oli imiteerida võistlust ja kontrollida tehnikat. Selle tarbeks sai kogu treening ka statiivi abil videosse võetud ja läbi analüüsitud. Üritasin hoida 4.30 tempot, see enam-vähem ka õnnestus. Keskmiseks kilomeetri ajaks kujunes 4.33.

Ilm oli jahe ja tuuline, pool maad puhus vastutuul. Õnneks oli väljas päike, mis meeleolu üleval hoidis ja pingutuse nauditavamaks tegi. Kümme kilomeetrit kadus ruttu jalge alt. Kaotasin Lelumehele täpselt 200-meetriga, ajad vastavalt 44.46 ja 45.37.

Sellel laupäeval teeme välishooaja avastardi Leedus Mikenase memoriaalil, kus kavas on 20 km.

Päikest!

Monday, April 15, 2013

Rekorditesadu klubide karikavõistlustel


Halbade ilmastikuolude tõttu toimusid Eesti klubide karikavõistlused seekord Jõhvi külje all asuvas Ahtme Spordihallis. 150-meetrisel ringil oli palju möödaminekuid ja kurvis käimist, mis võistlemist raskendasid. Ometi suutsid pea kõik meie paremad käijad näidata isiklikke rekordeid. See annab lootust edukatele välisstartidele!

Naiste 3000 meetri käimises oli kindel favoriit Bruno Junk Käimisklubi esindaja Maarika Taukul, kel võidu vormistamisega raskuseid ei tekkinud. Taukuli võiduaeg 14.48,4 tähistas isiklikku rekordit ja kõigi aegade teist tulemust. Teise koha saanud Margarita Kozlova Sillamäe Kalevist kaotas liidrile üle kahe minuti, saades lõpuajaks 17.16,0. Kolmas oli samuti Sillamäe Kalevi esindaja Anastasija Ponomarenko ajaga 17.26,3.

Võistkondlikus arvestuses läks naiste võit KJK Sillamäe Kalevile (23 punkti), järgnesid PSK Narvic (14 punkti) ja Bruno Junk Käimisklubi (12 punkti).

Meeste 5000 meetris sündis võistluste tugevaim tulemus kui Bruno Junk Käimisklubi sportlane Lauri Lelumees läbis distantsi isikliku rekordi ja Eesti kõigi aega teise tulemuse 20.43,6ga. Vassili Matvejevi Eesti siserekordist (20.17,4) jäi puudu vaid 26 sekundit! Teise koha sain klubikaaslasena mina. Aeg 22.01,2 erilist rahulolu ei paku, samas ei olnud resultaat sellel võistlusel põhieesmärgiks, oluline oli tehnika testimine. Kolmas oli pikalt käimisspordist eemal olnud ja vahepeal Belgias elanud Sillamäe kalevlane Ainar Veskus, ajaga 22. 53,1. Neljanda koha sai isikliku rekordi püstitanud Eesti Maaülikooli sportlane Virgo Adusoo (23.17,3), neljas oli samuti rekordit parandanud Artjom Djatšuk Sillamäe Kalevist, saades lõppajaks 24.36,5.

Klubide karika meeste arvestuses võitis kindlalt Bruno Junk Käimisklubi (27 punkti), järgnesid KJK Sillamäe Kalev (19 punkti) ja Narvic PSK (11 punkti).

Sunday, April 7, 2013

Treeningud Türgis

16-31 märts viibisime Lauri Lelumehega Türgi kuurortlinnas Alanyas treeninglaagris. Põhieesmärgiks oli ära teha kuus võtmetreeningut. Esimesel nädalal oli plaanis 7x2km, 17,1 km temp. ja 40 km. Teisel nädalal 8x2 km, 18,2 km temp. ja 45 km. Nädalate kogumahud tulid 174,7 ja 177,1 km. Mikrotsüklis kulus treeningutele keskeltläbi 25 tundi. Kokku tegime 25 workouti. Kõige adekvaatsema hinnangu andsid meid iga päev pilguga saatnud kaupehed, hõigates kommentaare stiilis „don`t run so much, it`s bad for your health!“ ja „come on men, you are on holiday!“.

Ilm soosis treeninguid, püsides stabiilselt 20 soojakraadi juures. Paaril päeval pakkusid pilved ja hoovihm mõnusat kosutust. Korra käisime jonni pärast ka Vahemeres ära.

Tegemist oli vaieldamatult karjääri paremini õnnestunud laagriga. Kõik plaanitu sai väga kvaliteetselt ellu viidud. Rikkalik hommiku- ja õhtusöök, massaaž, saun ning 11-tunnine ööuni garanteerisid piisava taastumise.

Magama läksime kella 21-22 vahel, äratus oli kell 8.00. Lisaks pikutasime 90 minutit lõunapausi ajal.

Kohalikele pakkus meie liikumisviis suurt huvi. Plaksutati, pildistati ning ergutati vahetpidamata. Üks noormees üritas meid rolleriga sõites hoo pealt filmida, pääsedes napilt kokkupõrkest äärekiviga. Väikese käimispisiku me kuurortlinna ikka poetasime, sest ühel hommikul pargis võimeldes, kihutas meist mööda vägagi stiilipuhast kiirkäiku tegev ülikonnas türklane!

Vabal ajal lugesime Lelumehega üksteise võidu raamatuid, arvutist käisime kaarega mööda- kordagi ei tekkinud tahtmist kuvarile pilku heita!

Elu-olu meenutas pisut elitaarset vanadekodu. Ümberringi jõukad pensionärid ja kaunis ümbrus. Meie meelelahtus piirdus õhtuse jalautuskäigu ja kohalike ärimeeste eest põgenemisega. Nimelt sai esimestel päevadel härradele lubatud, et mõtleme nende pakkumiste üle järele. Türklased tõlgendasid seda kindla ostusoovina ja tüütasid meid päevast-päeva. Lõpuks tuli liikuda juba kõrvalteedel.

Müügimehed on nad muidugi kõvad, nii lahkus Lauri lõhnapoest ühe pudeli asemel kolmega, kusjuures hind jäi peaaegu samaks.

Ühel õhtul õnnestus siiski ka midagi märkimisväärset korda saata-peale õhtusööki rebis kohalik kaunitar meil Lelumehega särgid seljast ja kamandas vanurite ette kõhutantsu tegema. Nii me siis tädide meeleheaks koos türklannaga pisut pulli tegime. Meiega koos tiriti ette ka esialgu paaniliselt toolist kinni hoidnud vanahärrad, kes tüüpiliste põhjamaalastena algul vedama ning hiljem pidama ei saanud. Uskuge mind, palja ülakeha ja korraliku kõhuga meessoost vatsatantsija on naljakas vaatepilt! Türgi kõhutantsu põhielemendid said meile kõigile igatahes selgeks.

Paaril korral kogesin ka tüüpilist „Lelumehe-nalja“ kui õhtul pimedas teki alla pugedes toatelefoniga kohtud või treeningule sättides sokist vaseliinipurgi leiad.

Kokkuvõttes olid igati meeleolukad ja kordaläinud kaks nädalat. Jõudlus ja mahud ainult spordile pühendudes olid poolteist korda suuremad kui kodus töö kõrvalt pusides- kvaliteedi ja mahu vahe oli meeletu!

Aprilliga algab võistlushooaeg, ootame lume sulamist ja esimesi starte!


Monday, April 1, 2013

Kes soovib, see saab ehk kohtumine kilpkonnaga



Teinekord pakub elu imelisi hetki, olukordi, mida on raske mõistusele tuginedes seletada ja mis panevad mõtlema, et keegi kõrgem valitseb meie meeli ja mõtteid.

Öeldakse, kes väga tahab, selle soov ka täitub. Kogesin seda hiljuti omal nahal.

Viimased kaks nädalat veetsin treeninglaagris Türgi kuurortlinnas Alanyas. Kohe esimesel päeval sattusin aktiivse müügimehe peale, kes üritas mind laevareisile meelitada, lubades palju päikest ja kauneid kaljusid. Kuna ilm ja vesi olid meresõiduks pisut jahedavõitu ning treeningplaan tihe, ei kaalunud ma müügimehe pakkumist tõsiselt. Küll aga jäi kripeldama reklaamplakatil ilutsenud pilt turistist hiiglalsliku merikilpkonnaga. Mees lubas, et kilpkonni näeb kindlasti!

Nagu ülalpool mainitud, ei võimaldanud treeningplaan päevapikkust merereisi siiski ette võtta. Lohutasin end mõttega, et küll kunagi turistina saab ka see sümpaatne mereelukas üle vaadatud.

Möödusid mõned päevad. Pikka otsa tehes, möödusin ootamatult hotellist nimega Turtle. Selle kõrval, turistidest puutumata rannaribal, möödusin äkitselt väikesest merikilpkonnast, kes usinasti kõnniteel sibas. Olin pika ja raske treeningu lõppfaasis, väsinud ning pisut omas maailmas. Millegipärast ma ei peatunud, vaid põrutasin edasi, heites kilbule vaid hoo pealt kiire pilgu. See silmapilk jäi päevadeks kummitama- ei suutnud end ära kiruda, et pikemat peatust ei teinud.

Ühel õhtul linnas jalutades, nägin peatänava ääres basseini, kus paar merikilpkonna usinasti ringi ujusid. Uurisin ja puurisn elukaid iga nurga alt, katsudes näpuga ja tõstes ühest paigast teise. Noor kilpkonnapoiss oli väga uudishimulik, ujudes minu näppu nähes koheselt ligi. Vanem kilpkonnaonu end käperdada ei lasknud, hoides elukogenult eemale. Oli tore kogemus, aga minu soov on alati olnud vaadelda loomi vabas looduses. Sellest saadav emotsioon on hoopis võimsam ja ehedam!

Järgmisel nädalal olin taas pikka otsa tegemas, möödudes tuttavast rannast. Otsisin tulutult silmadega kilpkonni. Äng ja kahetsus kasvas üha suuremaks. Positiivselt mõtleva inimesena, olin siiski tänulik ka selle põgusa kohtumise eest möödunud nädalal.

Laagri viimane päev oli päiksespaisteline ja ilus. Valitses pisut nostalgiline tunne viimast korda koduseks saanud treeningrada läbida. Hotellini ei olnud enam palju maad kui ühtäkki seisis minu ees kõnniteel keskmise meloni mõõtu väärikas kilbikandja. Küll mitte merikilpkonn, aga tema maal elutsev sugulane. Ehmatasin hetkeks paigale, suutmata uskuda oma õnne! Seekord jätsin stopperi seisma ja võtsin väärika külalise korraks käte vähele, aidates looma kõnniteelt looduslikule pinnasele. Kilpkonnaonu laskis sel rahulikult silmi pilgutades sündida, võttes suuna üle kiviklibuse maariba mere poole.

Süda hüppas rõõmust ja treeningu lõpp kujunes hea emotsiooni ajel oodatust tempokamaks! Ma siiski nägin teda!

Koduteel tabasin end mõttelt- kui inimene sisimas midagi väga tahab, siis suure tõenäosusega ka soov ühel või teisel kujul täitub. Soovi jõud peitub selle suuruses.

Never ever give up!