Tuesday, January 31, 2012

Kiirkäijate ennemuistsed lood ehk nalja nabani, osa 2

Teises sissekandes tahaksin teiega jagada mõningaid tänapäeval juba kergelt koomilisena tunduvaid seiku meie värvikate veterankäijate suu läbi.


Kuulan alati suure huviga, kuidas nüüd juba veteraniklassi jõudnud omaaegsed Eesti tippkäijad oma sportlaselust pajatavad.


Raske uskuda, et omal ajal oli näiteks laagri sööklas jagatav sink tõeline preemia või et Krimmis laagerdades oli võimalus süüa virsikuid! Seda kõike räägivad vanema generatsiooni mehed siira vaimustusega! Omal ajal oli see suur asi kui pudru kõrvale toodi lauale sink või veel haruldasem-kõvematele käiguhuntidele jagati mõnd eksootilist puuvilja!


Kummastav on kuulda, kuidas jalanõusid hoiti ja hooldati kui kallimat vara! Ühe paariga käidi pea 20 aastat-lapiti ja liimiti seni kuni jalas sootuks ära lagunesid. Kõvemad mehed, kellele jalavarje rohkem jagati, tegid nendega head äri!


Veel mõni aasta tagasi pani Rein Sumberg oma vanad käimad Eesti Spordimuuseumis peetud käimispäeval välinäitusele. Terve lauatäis päevi näinud vana-kooli botaseid! Igalt poolt paigatud, mõned 70ndatel soetatud jalavarjud leidsid Reinu poolt kasutust veel paar aastat tagasi! Põnev!


Huvitav on kuulda ka vanemate meeste pajatusi võistluste korraldusliku külje pealt. Veega oldi omal ajal kitsid. Alla 20 km distantsi peeti liiga lühikeseks, et veeämbreid rajaäärde tassida! Mart Järviste kirub tänapäevani Moskva põrgukuumuses peetud võistlust, kus joodava jagamisega oldi äärmiselt kitsid. Eriti häiris vanameistrit asjaolu, et käigutrassi kõrval jõe kaldal võtsid inimesed päikest, samal ajal kui vaprad käigumehed põrgukuumust taludes kilomeetreid mõõtsid!


Ka kvaliteetsed spordiriided olid mõni aeg tagasi tõeline varandus. Nii oli Rein Sumbergil omal ajal hea ja mugav puuvillane särk, millega ta armastas võistelda. Üksokrd peale võistlust ununes särk riietusruumi radikale kuivama. Kehakatte kadumist märganud Rein suundus mõne aja pärast garderoobi tagasi. Suureks kergenduseks leidis mees kalli särgi endiselt radikal kuivavana, ainult et tavapärase kahe varuka asemel oli alles üks. Teine oli ära rebitud ja nagu üks konkurent hiljem ausalt üles tunnistas, oli ta sellest abi saanud oma ihuhädade kergendamisel!


Värvikaid kujusid on meil olnud veel. Kalju Niidusaar, veteranide maailmarekordimees 50 km käimises, oli fanaatiline treenija. Varahommikul enne tööd läbis usin veteran 20 km, sama kordus õhtusel treeningul. Kõige selle juures pakatas Kalju energiast! Pirital oli ta tööle suunduvatele autojuhtidele juba vana tuttav, sest Kalju lehvitas pea igale möödasõitjale!


Eredalt on meeles Haapsalus toimunud Eesti meistrivõistlused 50 km käimises, kus vanameister viisakalt iga ergutushüüde lendu lasknud pealtvaatajat peanoogutuse ja naeratusega tänas! Ka peale ränkrasket finisit keksis Niidu ringi nagu valmistuks starti minekuks, ise seejuures alati rõõmsalt lõkerdades. Võõrastega kohtudes oli Kaljul tavaks end tutvustada: "Kalju Niidusaar-Eesti!"


Jah, jutt jookseb Kaljul vahetpidamata! Hämmastaval kombel jätkub ka veel energiat suurtulemusteks! Olgu siinkohal mainitud, et vanameister läheneb peagi 70-le eluaastale!


Kaljul on veel tore komme võtta naise hoole ja armastusega keedetud puder klaaspurgis võistlustele kaasa-tema võõrast toidukraami ei usalda! Olgu enne või pärast võistlust, Kalju naudib naise keedetud pudru igal ajal ja seda ka külmana otse purgist suhu pistes!


Ka Rein Sumberg ei jää Kaljule alla. Reinuga koos olles juba igav ei hakka! Ka temal tuleb lugusid suust kui kulda! Hämmastav on see, et need ei kordu kunagi!


Kord käisime Lauri Lelumehe ja Reinuga Viljandis söömas. Rein teadis üht vana-kooli söögikohta kus pidid väga kaunid prouad töötama. Täpselt nii ka oli! Ajahambast puretud kuid kaunilt nostalgilises söögikohas eine lõpetanud, lasus Rein meiepoole pöördudes: "Märkasite poisid, mul tekkis ettekandjaga selline mõnus silmside, vastastikune sümpaatia kui nii võib öelda...saate talle pisut jootraha jätta?"


Rein on kange mees ja võtab endiselt osa 50 km meistrivõistlustest. Pika distantsi tarbeks on tal alati oma toidupoolis kaasas. Uue aja kraami, nagu batoonid ja spordigeel, ta väga ei usalda. Nii pakkus ta kord Lelumehele distantsi lõpuosas sõbramehelikult lõhevõileiba!


Hiljem mehi põhjalikumalt tundma õppides, sain Reinu sünnipäeval teada, et mehe salakireks on erinevate lahingusituatsioonide läbimängimine. Selle tarbeks oli üks tuba tema Õismäe korterist sõjatandriks muudetud, põrandat katsid tihedalt erinevates rünnakuformatsioonides tinasõdurid.


Selsamal sünnipäeval tuli veel ilmsiks, et muidu nii endassetõmbunud ja tõsine sportlane Ants Palmar on tegelikult kõva laulumees, kel suurem osa kohalikust folkloorist veatu käekirjaga kaustikusse üles kirjutatud! Laulu ja pillimängu kostis Reinu korterist südaööni!


Sunday, January 29, 2012

Nalja nabani...

Kord Costa del Sol-i rannikul laagerdades, otsis treener Endel Susi endale laguneva rahatasku asemele uut. Vana oli juba üpris räsitud ilmega, pealegi oli paik kuulus oma kvaliteetsete nahktoodete poolest. Nii me siis puistasime kohalikke rannaäärseid poekesi, kus usinad lõunamaalased vankumatu järjekindlusega meile oma tooteid müüa üritasid. Lõpuks soetaski treener endale kvaliteetsest nahast tengelpunga. Ainuke häda seisnes selles, et kott ei mahtunud põuetaskusse. Lugu lõppes sellega, et treener lahkus poest uue nahktagiga, mille põuetaskusse mahtus imehästi ka uus rahakott. Tuli kibedusega tõdeda, et kogu vaba raha läks ühe õhtuga kaupmehe kätte ja kodus oli oodata naiselt kõva peapesu...

2003. aasta Euroopa Karikavõistlused käimises jäävad mulle igaveseks meelde. Tundsime kõik end tol korral kui superstaarid. Kõigepealt transporditi Euroopa käimiseliit Moskvast tšarterlennuga Tšeboksarõsse. Lennumasin oli vana ja kolises hirmsasti, lisaks suutis üles leida kõik teele jäänud õhuagud. Kui rattad uuesti maad puutusid, sai piloot meeletu aplausi osaliseks. Terve tee pinges olnud tippkäijad jõudsid ühes tükis kohale!

Lennujaamas ootas meid punane vaip ja orkester. Jaama läbinud, tervitas sportlasi mitmetuhandene fännide hord. Iga maa jaoks oli vastu saadetud võõrustajaga mikrobuss. Meid juhatati kibekiirelt sisse. Hullunud fännid põrnitsesid läbi autoklaasi ja raputasid masinat täiest jõust. Uskumatu, et kiirkäimine võib kusagil nii populaarne olla!

Mini-olümpiale sarnanenud avatseremooniale järgnes võimas võistlus, kus 60 000 raja äärde kogunenud fänni lakkamatult kõigile kaasa elasid. Andsin tol õhtul pea 100 autogrammi, minu pildiga fotosid on nii mõneski Tšuvaššia majapidamises tõenäoliselt tänaseni alles!

Tagasi Moskvasse sõitsime rongiga. Enne teele asumist kostitas Eesti koondise eest vastutanud ametnik meid traditsioonilise pitsitäie viina, tema sõnul rohuga-pidavat aitama 100 tõve vastu! Üks mis selge, päris tavalise viinaga tegu ei olnud, sest ühest pitsist piisas mulle terveks Moskvasse sõiduks-jalg oli pehmevõitu ja ümbritsev tavapärasest helgem. Sellega viinavõtmine veel ei lõppenud-poolel teel sihtpunkti tuli ootamatult peale Venemaa spordiminister ja kostitas söögivagunis kõiki ametnikke tasuta viinaga. Olgu siinkohal mainitud, et meie hoidsime sellest vagunist targu eemale. Pitsid tõstetud, astus mees saatjatega koos järgmises peatuses rongilt maha ja tuhises vilkurite sähvides teadmata suunas...

Egiptuses laagris olles, kohtusime seal töötanud Eesti neidistega. Nagu kõikjal mujal, andis treener fotoaparaadi minu kätte, haaras tibid käevangu ja käskis pilti teha! Fotojäädvustus rändas alati posti teel koju naisele. Mis sõnumit treener sellega abikaasale saata tahtis on mul senimaani arusaamatuks jäänud, aga peale igat fotosessiooni oli tal nägu tükk aega naerul. Egiptuses seda naeratust kauaks ei jätkunud, nimelt õnnestus treeneril lauspäikese ja 30 soojakraadi juures tõsine köhapisik külge saada. Osaliselt olen selles süüdi ka mina. Üritasin teda iga hinna eest basseini ujuma meelitada-õues on 30 kraadi sooja, aga tema istub pikad dressid jalas konditsioneeriga hotellitoas ja vaatab suusahüppeid!!! Paraku jäi esimene suplus ka viimaseks-treener köhis ja vandus kaks nädalat nii kõvasti, et naabrid vaatasid meid toast väljudes alati pika pilguga...

Ühel 2006. aasta kevadhommikul ärkasime Ateena lähistel hotellis kõva ulgumise peale. Kogenumatel meestel oli pilt kohe selge. Koridoris tervitas treener mind kavala ja äraseletatud näoga, vastasin samaga. Nimelt oli kõrvaltoas kohalik paarike vastu hommikut väga kirglikuks muutunud, nende armuohked kostsid läbi kõigi seinte. Ainuke, kes asjast aru ei saanud, oli meiega kaasas olnud nooruke naissportlane. Neiu pidas naise mõnuohkeid koera ulgumiseks! See valmistas kogenud meesterahvastele palju nalja!

Hetkeks õnnestus elevuse tekitajat ka kõrvalrõdul näha. Nimelt oli paarike peale kirglikku seksi teineteisega tülli pööranud ja nüüd rahustas õrnem pool end rõdul suitsu kimudes. Soovitasin poistele, et hiiligu vaikselt ja kordamööda rõdule ning vaadaku kisakõri üle! Noorte meeste uudishimu sai taktitundest võitu ja üle rõduserva vaatas äkki korraga kolm uudishimulikku poisipead-naise privaatne saladus oli hetkega paljastatud!

Süüa sai Kreekas kuninglikult, isegi nii hästi, et treeneril oli laagri lõpuks vaja püksirihma uus auk teha! Eks ta oli selles ise süüdi, eelistades salatile friikartuleid ja liha. Salatit serveerinud kelnerile teatas Susi, et tema nimi tähendab eesti keeles hunti ja hundid salatit ei söö!

2007. aasta märtsis valitses Sloveenias Ljublajana lähistel kaunis kevadilm. Sooja oli 15 kraadi ringis, kohati treenisime lühikestes pükstes. Ühel pärastlõunal, uinakust virgudes, oli meie imestus suur kui hommikuse treeningu ajal säranud päike ja roheline muru olid asendunud tiheda lumesajuga! Paari tunni jooksul oli maha sadanud pea 20 cm jagu lund! Kohalike sõnul oli märtsikuine lumi seal väga haruldane nähtus. Haavale lisas soola tõsiasi, et kodus oli lumevaip vahepeal sootuks ära sulanud! Vot sulle lõunalaagrit!

2008. aastal olime laagris Kõrgõzstani mägedes Issyk-Kul-i järve ääres. Paik pakkus palju ektreemseid elamusi. Kohati aeti asju endiselt eeslitega. Esimene nädal puudus tüdrukutel korterist soe vesi, juhtus veel palju muudki. Hulkuvaid koeri ja hobuseid olid kõik kohad täis. Apteegi, poodide ja internetipunkti rolli täitsid peatänavat ääristavad väikesed putkad.

Süüa pakuti paneelmajas asuvas korteris. Suurde tuppa oli kaetud söögilaud, magamistoas elasid pead-jalad koos nii kokad kui teenindajad. Vannis ligunes lambapea. Rõdul oli konservide ja keediste virnad, kust peremees aeg-ajalt head ja paremat lauale tõi. Tuleb mainida, et kogu selle mustuse ja segaduse juures olid toidud vägagi maitsvad! Treeneri jaoks aga siiski pisut liiga magedad! Nii telliski ta ühel saatuslikul hommikul toidu peale pipart. Roog sai vürtsikam, aga hakkas treenerile ninna. Suu täis, järgnes õhuahmimisele võimas aevastus, külvates kogu laua suust lennanud toidurahega üle...

Õhtusöögi ajal istus treener oma tavapärasel kohal laua otsas, kaaseinestajad aga olid taandunud ohutumasse kaugusesse. Nii isutski treener uhkes üksinudses laua otsas, järgnes tükk tühja maad ja siis tihedasti üksteise kõrval suutäisi mõõtvad kaaseinestajad. Selline olukord jäi valistema treeninglaagri lõpuni.

Juhtus veel nii mõndagi. Näiteks ajasid kohalikud tumedapäised poisid meeleheitlikult taga meie blondijuukselisi käigutüdrukuid. Kui tavaliselt ei lubanud treener meid kunagi väga kauaks tüdrukute tuppa, tehes regulaarseid kontrollreide, siis nüüd oli meile antud karm käsk tütarlaste ligi hoida ja kohalikke pilusilmseid poisse mitte ligi lasta!

Meie heledapäiste tüdrukutega on lõunamaades kogu aeg probleeme olnud, ei saa nad rahulikult ja omapäi tänavatel treenida! Lõunamaa meeste jaoks on selline ilu vastupandamatu!

2009. aastaks olime juba üsna vallatud. Kui kolm meest on kaks nädalat koos laagris ja ühtegi naist läheduses ei viibi, hakatakse igasugu rumalusi korda saatma. Tuleb koheselt mainida, et Portugalis sai küll vaat et kõige rohem nalja, aga samas sai läbitud ka elu suurimad kilometraazid! Tõsised treeningud pole aga selle rubriigi jutt.

Kogu pull algas sellega, et Lelumees otsustas noorsportlasele, keda siinkohal kutsume A-ks, hambapasta tuubi habemeajamisvahtu sokutada. Ootasime ja ootasime millal vingerpuss ilmsiks tuleb, aga seda ei juhtunud mitme päeva jooksul. Siis hakkasime A-d pinnima, et kas sa hambaid ikka pesed? Mees kinnitas, et peseb iga päev hommikul ja õhtul! Valel on aga teadupärast lühikesed jalad! Alles mitme päeva pärast väljus A kirudes vannitoast, nägu krimpsus peas.

Öeldakse, et õppida tuleb teiste vigadest, aga alati see ei õnnestu. A-ga sama saatus tabas mõne päeva pärast mind! Tuleb tunnistada, et habemeajamisvaht püsib väga kaua suuõõntes-mitu tundi pärast hambapesu imbus endiselt vahtu keelele!

Veel oli Lelumehel komme keset rahulikku jõudeaega tuppa tulla ja põrkepall täis jõuga vastu maad lajatada! Pall lendas nagu kuul siia-sinna, meie aga viskusime põrandale, kattes pead kätega! Võite ise arvata kui ärritavaks selline tegevus ajapikku muutus!

Haudusime A-ga Lelumehele kättemaksu. Lõpuks otsustasime Lauri padjapüüri sisse pehme laualambi katte sokutada. Plaan õnnestus suurepäraselt! Lauri vähkres kogu öö, saamata aru, mis tavapäraselt nii magusa laagriune üleöö rahutuks oli muutnud!

Lõpetuseks otsustasime Lelumehega jällegi kõige nooremat terroriseerida. Tagasilennul kelkis A oma uute läikivate ja otsast teravnevate lakkkingadega. Omakeskis muigasime, et miks on treeninglaagrisse nii uhkeid jalavarje vaja? Ju oli poisil plaanis reziimi rikkuda ja peole lipsata! Otsustasime A-le õppetunni anda! Vetsu minnes, jättis A oma uhked kingad istme alla. Lauri ei kaotanud aega ja raputas kohvi tarvis serveeritud pakisuhkru sisu poisi kinganinasse!

Lennukilt maha astudes kurtis A, et king naksub imelikult. Üritasime vägisi naeru tagasi hoida. Lõpuks see siiski ei õnnestunud-peale seda kui A oli kinga jalast sikutanud ja nähtavale ilmus suure varba ümber astesev valge suhkrurõngas, pääsesid meie häälepaelad kontrollimatult valla...

2010. aasta kevadel valisime olude sunnil ja rahapuudusel treeningpaigaks Istanbuli. Esimesel päeval ümbruskonnaga tutvudes hämmastas mind kohalike naiste lahkus. Üks tõmmu kaunitar vaatas mind möödudes pika pilguga ja naeratas mesimagusalt. Ületanud sõidutee, vaatasin üle õla tagasi, sama tegi ka tema! Olin hämmeldunud! Kas tõesti on mul lõunamaal nii palju lööki, et kohe esimestel tundidel tekib kohaliku kaunitariga sügav silmside?

Mida aeg edasi, seda enam naeratusi kogusin. Pisut ümbrusega kohanedes, saime aru, et meie hotell asus kohaliku lõburajooni südames. Päev-päevalt avastasime üha uusi patupesasid. Meie lahutamatuks õhtuseks meelelahutuseks sai hotelliaknast tööd otsivate lõbutüdrukute jälgimine...

Ühel õhtul tegime tavapärast õhtusöögijärgset jalutuskäiku kui sattusime otse paturajooni südamesse. Juhtus nii, et põiktänavale pöörates olin mina ees ja Lelumees jalutas mõni samm tagapool See oli tema poolt taktikaliselt väga õige samm, sest mind tabas laviinina kupeldajate pealetung. Iga mees püüdis meeleheitlikult mind oma baari juhatatada, mõned neist isegi ähvardades: „Look into my eyes-look into my eyes!!!“ Lelumees aga uudistas rahulikult ümbrust, samal ajal kui mina paar sammu eespool kupeldajaid tõrjusin. Nendel jagus tähelepanu millegipärast vaid minule!

Viimane suurem seiklus leidis aset möödunud kevadel Phuketis. Külastasime treeningust vabal päeval tänu Leonardo DiCapriole filmist The Beach kuulsaks saanud paradiisiranda Maya Bays. Suureks pettumuseks ei lastud meid randa. Laev oli liiga suur ja oleks jäänud madalikule. Selle asemel aeti kõik 200 turisti laeva ümbrusse snorgeldama. Meie Lelumehega sellise otusega rahul ei olnud ja otsustasime ettenähtud 60 minutiga ujudes rannal jala maha panna.

Hüppasimegi mõtlematult ilma päästevestidetta vette ja kukkusime uhama. Selgus, et olime vahemaad valesti hinnanud ja peale mõningast pusimist otsustasime kõrvalrannas pisut hinge tõmmata ning seejärel teekonda jätkata. Kosusin kiirmeimini ja jätkasin teekonda paradiisiranna suunas. Lauri lubas pisut puhata ja mulle järgneda. Poolel teel vaatasin, et snorgeldajaid hakkab paadi ümbruses vähemaks jääma. Alateadlikult hakkasin aluse poole tagasi liikuma. Miski andis sees märku, et laev lahkub varem! Nii ka juhtus, jõudsin viimasena napilt laevale!

Vennas ootas mind pardal. Ise pääsenuna, hakkasime Lelumeest otsima. Tema asjad vedelesid endiselt laevatekil, kuid Laurit ennast polnud kusagil! Olime vennaga päris paanikas- Lauri hulpis kusagil ilma päästevestita! Püüdsime umbkeelsele madrusele selgeks teha, et meie sõber jäi maha ja ujub vees. Mees sai aru vaid sõnast swimming ja kiitis takka-your friend is swimming? Very good, very good! Lõime käega ja jooksime kapteni manu. Pealik teatas resoluutselt, et tal on 200 inimest pardal ja range graafik (laev väljus lubatud tunni aja asemel juba peale 20-minutilist snorgeldamissessiooni!!!), küll sõber veest välja saab!

Lõpp hea, kõik hea! Reisi lõpp-punktis ootas Lelumees meid ujumispükste väel sadamas, peos laevameeskonnalt lohutuseks saadud kiirnuudli supp. Tal oli õnnestunud end vinnata itaallaste väikepaati. Need olid merehädalise lõpuks mandrile toimetanud, tehes vahepeatuse ka meie ihaldatud paradiisirannal. Nii täitis Lelumees siiski meie ühise soovi korraks jalg rannal maha panna...

Friday, January 13, 2012

Üks ja kaks, üks ja kaks- lumevaip läeb paksemaks!

Pealkirjas mainitud riimi ümisedes, sumpasin möödunud laupäeval üha sagenevas lumesajus mööda Tallinna tänavaid. Käsil oli 30 km treening, mis esimese korraliku lumesaju tõttu lõpuosas päris vaevaliseks kujunes. Seega tuli lumi siiski jaanuari alguseks maha. Seetõttu on liikumise tempo ja intensiivsus oluliselt vähenenud.


Et mõni trenn ikka kiirkäimist meenutaks, võtsin uue vahendina kasutusele käimise jooksulindil. Kord nädalas plaanin seal 50 km võistlustempo lähedaselt läbida 6-10 km. See on meie talves hädavajalik trenn, sest talv läbi lumes sumbates on kevadeks jalad päris tuimad ja esimene võistlus organismile päris traumeeriv. Kogu aeg tuleb ora sees keerata ja organismi ärritada, muidu tekib seisak ja areng pidurdub.


Veebruari algusest plaanin alustada hallitreeningutega. Lindil liikumine on selleks hea ettevalmistus, sest siserajale minnes enam armu ei anta. Tavaliselt läbime Lelumehega 200-meetrisel ringil 10-14 km ja seda üsna võistlustempo lähedase kiirusega.


Sellised tempokamad treeningud lisavad eneskindlust ja annavad ülevaate hetkevormist, mida lumes sumbates kuidagi tuvastada ei saa!


Kõigele lisaks on sisetreeningud suurepärane vaheldus!


Lumevaba pinda nautides...


alati Teie,


Margus

Friday, January 6, 2012

Seks ja Sport

Sattusin hiljuti lugema Martin Pupise 2011. aastal kokku pandud detailset uurimust kiirkäimise kohta. Uuringus "World race walking research" on ühe peatükina käsitletud ka seksi mõju sportlikule võimekusele.


Kindlasti on enamus sportlastest üritanud selgusele jõuda, kas seks enne võistlust tuleb kasuks või on sellel hoopis negatiivne mõju?


Seni ei ole suudetud seksi mõju võistlustulemusele teaduslikult tõstada, ka antud uuringu tulemused saadi sportlaste personaalsele enesetundele tuginedes. Mina isiklikult pean sisetunde järgi otsustamist olulisemaks kui teaduslik-füsioloogilist lähenemist.


Martin Pupisi, Aleksandar Rakovici, Vladimir Savanovici, Miodrag Kocici ja Danijel Stankovici poolt teostatud uurinugust võtsid osa 37 kiirkäijat 6 Euroopa riigist vanuses 32 pluss-miinus 6 aastat.


30 minutit enne võistlust või treeningut oli vahekorras 1/6 küsitletutest, kellest 1/3 tähendasid sportliku võimekuse vähenemist, seda eelkõige roidumuse ja lihaspinge näol.


Küll aga tunnistasid üle poole uuringus osalenud tippkäijatest, et seksuaalvahekord 12 tundi enne treeningut või võistlust ei oma sportliku saavutusvõime koha pealt negatiivset efekti.


Kokkuvõttena olgu öeldud, et seksuaalvahekorra mõju sportlikule saavutusvõimele on individuaalne ja ühest vastust selle küsimusele ei ole siiani suudetud leida.


Seega lähtugem oma sisetundest ja kogemusest ning toimige edu toonud individuaalse valemi järgi!


alati Teie


Margus

Monday, January 2, 2012

2012 ehk uuel aastal uue hooga!

Ongi käes olümpia-aasta! Olen selleks korralikult valmistunud ja kui kõik vajalik saab tehtud, kujuneb sellest väga edukas hooaeg!


Olen analüüsinud viimaste aastate treeninguid, teinud järeldusi ja sellest tulenevaid muudatusi. Lühidalt kokku võttes on selle aasta märksõnadeks suuremahulised lõigutreeningud, üle 35 km pikad tempotreeningud ning suurenenud rõhk tehnika- ja jõuharjutustele.


Järgmise hooaja eesmärgid:


Maailma Karikavõistlused 50 km käimises- isiklik rekord!


Eesti Meistrivõistlused 20 000 m käimises- kuld ja isiklik rekord!


Eesti Meistrivõistlused 50 km käimises- kuld ja isiklik rekord!

Detsember

Head uut aastat! Väikese hilinemisega võtan kokku möödunud aasta viimase kuu.


Detsembris oli ilmataat jällegi käijatele armuline, hoides teed puhtad ja lumevabad. Seoses sellega oli ka treeningute kvaliteet tunduvalt parem kui möödunud aastal samal ajal. Ära said tehtud nii mõned tempokamad kui ka pikemad otsad. Ideaalis oleksid võinud mõned treeningud ka üle 36 km küündida, erinevatel põhjustel seda numbrit siiski ületada ei õnnestunud.


Tegelesin regulaarselt tehnikaharjutustega, pikendades treeningul läbitavate harjutuste mahtu 0,7 km-ni. Samuti üritasin rohkem aega leida jõuharjutusteks. Kuu teine pool võimaldas pühade ja koolivaheaja tõttu ainult treeningutele keskenduda ja seetõttu oli aasta lõpp päris võimas! Viimased viis päeva ületasid kõik 20 km piiri! Eile lubasin endale ühe puhkepäeva ja tänasest läheb põhja ladumine sama hooga edasi. Nädala jagu on töökoormus veel madal, seega tuleb igat võimalust kasutada! Lippangi nüüd trenni!


Edukat uut aastat soovides...


alati Teie


Margus