Palju peavad kergejõustikualadest raskeimaks maratonijooksu, kuigi tegelikult pretendeerib sellele tiitlile hoopis 50 kilomeetri käimine. Maraton on kergejõustiku kuninglik ala number üks ja kahtlemata ülimalt raske, kuid siiski võrreldamatu programmi pikima distsipliini- meeste käimismaratoniga. Tegemist on ühtlasi ainukese kergejõustikualaga, mida pole naiste programmi lisatud.
Minu soov ei ole siinkohal jooksusõpru ärritada või maratoni mustata- loomulikult ei ole käimine populaarsuselt ega tähtsuselt võrdväärne jooksuga. Artikli eesmärk on kahte ala omavahel võrrelda, selgitamaks välja, kas vastab tõele levinud arvamus maratonist kui kergejõustikuprogrammi raskeimast distsipliinist.
Möödunud aasta Londoni olümpiamängude käimismaratoni finišis langes mehi nagu loogu- mitmed talutati minema ratastoolis. Ka äsja lõppenud Moskva MM-il vajasid osad atleedid lõpukoridorist lahkumiseks ratastooli abi. Palju oli sellises seisus maratonijooksjaid? Julgen väita, et mõned
üksikud. Miks? Naiivne oleks siinkohal arvata, et jooksjad olid paremas
füüsilises vormis.
Harvad ei ole juhud, mil käijad oma võimeid konkreetses võistlussituatsioonis üle hindavad ja distantsi lõpuosas matkasammul liikudes peatuvad, oksendavad, võideldes sooviga teepervele istuda. Tuletan meelde, et jutt käib tippsportlastest! Võib vabalt juhtuda, et atleet, kelle isiklik rekord jääb 3:45 kanti, kaotab tippmargile üle 40 minuti ja lõpetab distantsi 4:35ga.
Levinud on seisukoht, et käijaks hakkavad need, kes joosta ei jaksa. Päris nii see siiski pole. Illustreerimaks tippkäija füüsilist võimekust, tooksin välja 50 kilomeetri käimise maailmarekordnumbrid 3:34:14. See teeb umbes 4:17 kilomeetri kohta. Seega kulunuks rekordimehel käies 42 kilomeetri läbimiseks kolm tundi!
Kahe ala raskusastme võrdlemiseks lähtuksin kolmest parameetrist: füüsiline, psühholoogiline ja tehniline.
Füüsiliste parameetrite poolest on alad võrreldavad- jooks on intensiivsem kui käimine, kuid distants pea 8 km lühem. Maratoni läbimiseks kulutavad tipud pisut üle kahe tunni, 50 kilomeetri läbimise aeg jääb parimatel kolme poole ja nelja tunni vahele. Seega viibib tippkäija oma jooksjast kolleegiga võrreldes rajal keskeltläbi poolteist tundi kauem. Pikem distants ja selle läbimiseks kuluv aeg kompenseerib jooksu suhteliselt suurema intensiivsuse. Seega võib öelda, et füüsilise pingutuse osas on alad enam-vähem võrreldavad.
Psühholoogiliste parameetrite osas ületab käimine aga jooksu mäekõrguselt. Kui maratonijooksjad läbivad distantsi reeglina vaatamisväärsustest tulvil kauni suurlinna tänavatel, siis käijad peavad ala reeglitest tulenevalt tiirutama kohtunike valvsa pilgu all 1-2,5 kilomeetri pikkusel sirgel. Saades kolmelt kohtunikult hoiatuse, tuleb rajalt lahkuda. Need kaks aspekti asetavad võistluskäija psüühiliselt oluliselt raskemasse seisu- lõpetamine ei sõltu ainult sinust, oma sõna on öelda ka igat sammu kullipilgul jälgivatel kohtunikel. Viiekümne kilomeetri distantsil piisab diskvalifitseerimiseks vaid ühest tehniliselt kehvasti käidud kilomeetrist! Seda magusam on aga õnnetunne kui kadalipust pääsenuna finišijoon ületatud saab! Lõigu kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi võistlusega kaasnev psüühiline pinge on mõlemal alal suur, lisandub käimises sellele veel hirm diskvalifitseerimise ees.
Kolmas oluline parameeter on tehnika. Hea tehnika on mõlemal spordialal ülimalt oluline, kuid erinevalt jooksust on käimisdistantsi lõpetamine kehva tehnikaga väga keeruline- enamjaolt ei lase kohtunikud sel juhtuda. Samal ajal võib jooksja kasvõi roomates finišeerida. Meenutame, et möödundaastasel SEB Tallinna Maratonil läbis üks mees distantsi koguni tagurpidi joostes! Kuna võistluskäimine ei ole oma struktuurilt kaugeltki nii loomulik liikumisviis kui jooksmine, nõuab korrektse tehnika hoidmine palju energiat. Just seetõttu on ajalised vahed ka tippude seas teinekord väga suured! Seda tõendab veenvalt ka fakt, et möödunud Moskva maailmameistrivõistluste A-norm erines B-normatiivist kogunisti neljateist minuti võrra!
Kokkuvõtteks võib öelda, et mõlemad distantsid on füüsiliselt äärmiselt kurnavad, kuid käimises tuleb ülima väsimuse foonil hoida veel ka korrektset tehnikat! Sellele faktile tuginedes julgengi väita, et 50 kilomeetri käimisest raskemat ala kergejõustikuprogrammis pole! Seega austagem maratonimehi, kuid ärgem unustagem ka käijaid!
