Viimastel aastatel on mu tahtejõud seoses tervisega korralikult proovile pandud. Jaanuarist märtsini valu teinud vasaku sääre sisekülg sai tänu laser-ravile ja tablettidele märtsikuiseks laagriks töökorda kui praktiliselt samal päeval alustas "streiki" parem jalg. Valu kiirgas täpselt samast kohast kus vasaku jala puhulgi. Vahelduva eduga on jalg pakkunud paremaid ja halvemaid päevi.
6. juunil sain ortopeedi jutule, kes soovitas teha põlve süst. Kuna sel päeval jalg ei valutanud ja täpset punkti oli raske leida, soovitas doktor peale trenni tagasi tulla, siis on valusa koha leidmine kiirem. Retseptsioonis selgus, et esimene vaba aeg tasuliseks (25 eur) visiidiks on 18. juunil?! Kuna jalg lubas enam-vähem treenida, siis otsustasin senimaani ära kannatada.
Paraku tabas eile järjekordne tagasilöök-vasaku abaluu alla lõi nii terava valu, et hingata oli raske. Sellegi poolest tegin 20 km ära, rahulikus tempos polnud valu väga häiriv.
Järgmisel päeval pidin koolis palga välja teenimiseks terve hunniku pinke ära vedama. Valu oli tuntav, aga kannatas töötada. Tagantjärele tarkusega oli tegemist muidugi veaga.
Täna hommikul ei olnud kah väga viga, aga soojendusel kiirendusi tehes torkis nii nagu keegi surgiks nõelaga närvipesas. Valu kiirgas ka ette rinnalihasesse.
Kuna kavas oli tähtis lõigutreening (6x2 km), üritasin alustada. Paraku oli valu nii terav, et loobusin 700 meetri pärast ja jätkasin 7 km tervisekõnnis. Seegi oli päris piinarikas.
Vaimselt on väga raske, aga kuna olen loomult võitleja ja optimist, siis loodan kiirele paranemisele. Paar päeva kergemalt võttes ei tohiks vormile väga laastavalt mõjuda.
Tõmban täna paar Ibumaxi sisse ja vaatan mis homne päev toob.
Loodetavasti seisavad ees veel mõned vigastustevabad hooajad, sest elutöö vajab realiseerimist!
Siinkohal oleks sobilik lõpetada minu pikaajalise treeneri Endel Susi sõnadega- elu on võitlus!
