Mõttevarmu Murjanist...

Laupäeval Läti meistrivõistlustelt võidetud 20 km hõbe tegi muidugi rõõmu, samas muutis 8. kilomeetril saadud 2. hoiatus olukorra ärevaks.

Tänu korralikule füüsilisele vormile, alustasin suhteliselt bravuurikalt. See oli viga ning veel kinnistamata ja kevadiselt rabe tehnika maksis valusasti kätte. 12 km enne lõppu oli mul kolmest diskvalifitseerivast hoiatusest kaks olemas. Sama saatus tabas Lelumeest, kes kilomeeter hiljem oli sunnitud rajalt lahkuma.

Kuna põhieesmärk oli distants lõpeta, jätkasin väga ettevaatlikult ning kiirustamata. Tegemist oli täiesti uue kogemusega-kunagi varem pole mul õnnestunud 2 hoiatusega lõpuni käia ja nii ma siis hirmuga ootasin seda kolmandat. Kokku 30 ringi hirmu ja tempo mahasurumist, mõtteis ainus soov-iga hinna eest lõpetada!

Ja lõpuni ma jõudsin! Vaatamata tagasihoidlikule ajale (20 km-1:35.13,4), esinesid lõunanaabrid veelgi kahvatumalt-minu ette jäi vaid esinumber Rumbenieks.

Vaimujõud pandi seekord tugevasti proovile ning võib uhkusega tõdeda, et seekord jäin ellu. Ees seisab aga tõsine töö tehnika kallal-põlvesirutuse parandamiseks tuleb usinasti mäge võtma hakata!

Järgmine pidupäev on 15. mail Jurmalas, mil võtame ette 50 kilomeetrit.

Viiekümneks valmistudes,

alati Teie,

Margus

Isiklik rekord!!!

Kaks päeva peale klubide karikavõistlusi, astusime üles Läänemaa lahtistel meistrivõistlustel.

Kohe peale rasket tööpäeva autosse, Tallinnast Haapsallu ja otse starti. Sõidu ajal kippus silm vägisi kinni vajuma, stardipaugu kõlades oli aga väsimus hetkega kadunud.

Võrreldes nädalavahetusel Tabiveres valitsenud 13 soojakraadiga, näitas mudapealinna kraadiklaas 6 soojakraadi. Haapsalule omaselt, tervitas meid staadioni tagasirgel päris arvestatav vastutuul, mis raskendas liikumist ja tõmbas jalad kergelt kangeks. Kuna aga vorm on hetkel üsna hea, surusin toore jõuga lõpuni. Tööpäevast tingitud väsimus ja vastutuul ununesid peagi.

Võistlus ise oli väga kõrgetasemeline. Võidu võttis prognoositult Lauri Lelumees, kelle püstitatud isiklik rekord (20.26,9) on Eesti läbi aegade teine tulemus! Mina ületasin lõpujoone Laurist 110 meetrit tagapool, parandades isiklikku tippmarki 23 sekundiga, saades lõppajaks 20.58,1 (kõigi aegade 6. tulemus)!

Tuleb tõdeda, et rekord maitses ikka ülimalt magusasti! Viimane isiklik pärines 2007. aasta juulist, mil 20nes kilomeetris meistrikulla noppisin. Sealt sai alguse vigastuste jada, millest 90 % ulatuses olen nüüdseks toibunud.

Seega oli igati ilus päev meie jaoks ning tähtis päev Eesti kiirkäimise ajaloos-Lauri Lelumehest sai kiireim Eesti soost mees 5000 m käimises. Eesti rekordist jäi lahutama veel 22 sekundit-Matvejev värise!

Suured tänud korraldaja Endel Susile ja isale, kes tähtsa ürituse pildile jäädvustas!

http://www.ekjl.ee/uudised?id=5086

Meie käimistuur, kus kahe nädala jooksul kolm võistlust, saab laupäeval jätku Läti meistrivõistlustel Murjanis, kus ees ootab 20 000 meetrit staadionil.

Murjanile mõeldes,

alati Teie,

Margus

Karikavõit!

Möödunud laupäeval Tabiveres toimunud Eesti klubide karikavõistlused lõppesid minu jaoks edukalt-kaitsesin möödunud aastal 10. km-s võidetud tiitlit ja kindlustasin koos Kalju Niidussaarega Bruno Junki käimisklubile meeste arvestuses esikoha.

Võistluspäeval tervitas meid meeldivalt soe kevadilm, kraadiklaas näitas 12 soojakraadi.

Läksin starti, eesmärgiga saada kirja korralik pingutus kestvusega 44 minutit või vähem. Vaatamata raskele rajaprofiilile see ka õnnestus (10 km-44.20). Tehniliselt olin veel pisut rabe ja kange, nagu esimeselt stardilt oodata võiski. Selle tõenduseks sain ühe hoiatuse. Samas liikusin tunduvalt paremini kui veebruarikuistel sisemeistrivõistlustel.

Teise koha võttis noor tulevikulootus Akim Ovsjannikov, edestades kindlalt kolmandaks tulnud Ainar Veskust.

Lauri Lelumehel oma supervormi seekord realiseerida ei õnnestunud-suur tahe ja suurepärane füüsiline vorm ei sulandunud tehnikaga ühtseks tervikuks ning leppida tuli diskvalifitseerimisega.

Naiste 5 km käimises tuli karikavõitjaks Kaidi Kori.

Karikavõistlustelt saadud positiivse laengu foonil, üritan juba teisipäeval Haapsalu staadionil 5000. meetris isiklikku rekordit! Sama plaaniga läheb starti ka Lauri Lelumees. Heitlus iseenda ja rekorditega algab 18.00.

Võistluslainel liikudes,

alati Teie,

Margus

Aeg...

Sellest tuleb nüüd pisut kurb lugu...

Hiljuti matsin sõbra ja see pani mind aja mõiste üle pikemalt juurdlema.

Aega on igaühele antud erinevalt. Elu võlu seisnebki teadmatuses- me ei tea, palju seda just meile on eraldatud. See teebki eksistentsi nii paeluvaks ja põnevaks! Kõike teades, kaoks elust võlu.

Juba enne seda kurba sündmust, jõudsin selgusele, et iga päeva tuleks elada kui viimast või vähemalt üritada. Olen viimastel aastatel inimestega suheldes seda kogu aeg meeles pidanud, mõelnud, et mis siis kui teda homme enam pole.

Tänu sellele, ei kahetse ma ka sõbra puhul midagi- oskasin teda hinnata ja tean, et niipalju kui ta minult vajas, ta ka sai. See on hea tunne!

Selline suhtumine on aidanud mul üle saada vihapursetest, solvumistest ja pettumustest. Tuleb andestada ja edasi elada! Lihtne öelda, raske teostada, aga ma püüdlen selle poole!

Ei ole mõtet väga sügavalt inimestes pettuda või neid vihata, igaühel on oma elu ja ei ole mõtet seda negatiivsete emotsioonidega väga pikalt mürgitada. Tuleb olukord enda jaoks lahti mõtestada, järeldused teha ja kogemuse võrra rikkamana edasi astuda. Ei ole mõistlik kedagi vägisi kinni hoida, ega oma pilli järgi tantsima panna-seda tehes, teed sa haiget eelkõige endale, kuigi alguses võibolla nii ei tundu.

Nagu elus üldiselt, kehtib sama ka spordis. Raisatud aega ei saa iial tagasi ja hiljem kahtsetakse seda kibedalt. Hetkest tuleks võtta maksimum, tegutseda hingestatult ja pühendunult, kuid meeles pidades, et miski pole enesestmõistetav ja miski pole jääv.

Kui hakata kedagi või midagi liialt jumaldama, uskudes, et õnn ilma selleta pole võimalik, tõestab elu meile vastupidist. Ta võtab sult kellegi kalli või röövib sult unistused, näitamaks, et juhtugu mis juhtub, elu läheb edasi. Sa leiad uue kallima, hobi, kodu või mille iganes-keegi ega miski pole asendamatu, sest inimene on suuteline unustama, andestama ja taas püsti tõusma...

Nii et nautigem hetke täiel rinnal pühendudes ja tundkem toredatest asjadest rõõmu, olgem tänulikud, kuid olge alati valmis kõike seda kaotama-ainult nii suudab inimene saada täielikult vabaks ja püüelda täiusliku õnneseisundi poole. Kõike kaotada on igal juhul valus ja täielikult valmis ei saa selleks kunagi olla, kuid alateadvus peab olema kõigeks ette valmistatud, vähemalt elementaarsel tasemel.

Sellised on minu mõtted praegusel ajahetkel, kindlasti nad vanusega muutuvad ja täiustavad, kindlasti on mõnele nad täiesti vastuvõetamatud, eks igaüks peab leidma oma elufilosoofia.

Carpe diem!

Alati Teie,

Margus

Mugavustsoonist välja

Nii lihtne on kergema vastupanu teed minna, ebameeldiv ülesanne edasi lükata ja mõnusalt diivanil kanaleid tappa. Tahaks võileiba, aga ei viitsi kööki minna. Lohtuan end sellega, et saab ka ilma. Polegi vaja nii palju õgida!

Peaks trenni minema, aga põlv veitsa valutab ja vihma ka sajab, parem teen homme pikemalt...Pealegi, mis see üks trenn ikka muudab!

Tuleb tuttav ette? Mugavustsoonist väljumine on alati pisut ebameeldivusi tekitav ning nõuab tahtejõudu ja põhjust. Just seetõttu on vaja selgepiirilist eesmärki, mille nimel ennast tagant sundida. Vastasel juhul muutume lodevaks õllekaanijaks, kelle ainuke meelelahutus on nädalavahetusel sõpradega pidu panemine. Keda selline elu rahuldab, lasku käia! Kes aga elult enamat ootab, peab kõvasti vaeva nägema!

On teada tuntud tõde, et edukad inimesed erinevad hallist massist selle poolest, et täidavad pidevalt ja naudinguga ebameeldivaid ülesandeid. Tee tippu on alati konarlik ja tõsiseid väljakutseid pakkuv! Mugavustsoonist väljumine on selle teekonna korrapärane rutiin! Pidev eneseületamine saab toimuda vaid konkreetset eesmärki silmas pidadades-niisama inimene ennast "vägistama" ei kipu. Peab olema tugev stiimul, tahe midagi korda saata, kirg millegi või kellegi suhtes.

Samas oleme kõik inimesed ja nõrkushetki tuleb ette igaühel. Edukaim on see, kelle taastumisfaas on kõige lühem ning kvaliteetsem.

Edukus kui selline on muidugi suhteline mõiste. Kõige tähtsam on inimese enesehinnang ja rahulolu, sest teiste inimeste arvamus on alati subjektiivne. Igaüks on oma saatuse sepp, nagu juba vanarahvas teadis öelda!

Mõni tahab olla hea ema, teine armastab autosid, mõnele meeldib sport-tuleb vaid oma kutsumus leida ja elu muutub koheselt tähendusrikkaks ning põnevaks! Ei pea olema maailmameister, täpselt sama suurt rahulolu võib tunda oma küla tublim spordimees!

Ja kui vahel ei viitsi, siis mõtle oma eesmärgile, mõtle sellele, et öösel on aega välja puhata ja päev on tegutsemiseks. Milleks teha vähem kui on võimalik rohkem! Seda rahulikuma südamega võid õhtul uinuda ja nautida õiglaselt teenitud puhkust!

Jõudu oma õnne sepistamisel!

Alati Teie,

Margus