14. mail Jurmalas väikesesse rannaäärsesse puithotelli jõudes, ootas kolme meest ees kaks voodit. Mõte peale väsitavat reisi ning enne 50-t kilomeetrit ühega neist voodit jagada ei tundudnud sugugi ahvatlev. Peale mõningast ooteaega, hakkas noorel administraatorineiul meist kahju ning õhtu lõpuks saime igaüks omale eraldi voodi. Fakt, et magamisase oli 20 cm lühem kui mina, ei suutnud ületada rõõmu üksi uinumise ees!
Kuid ebameeldivaim seisis veel ees. Just täna valitses Lätis põrgukuumus ja see muutis magamise kitsukeses hotellitoas pea võimatuks. Lühike voodi, poolde selga ulatuv padi ning hapnikupuudus kindlustasid mulle unetu öö.
Peale 860 km pikkust autosõitu, kella ühe paiku öösel, leidis eesti autonumbri järgi meie hotelli üles ka minu poolakast konkurent. Läbi une kuulsime noormeest uurimas, et ega eestlased juhuslikult siiin hotellis ööbi! Hea nina neil poolakatel!
Nagu hommikul selgus, oli lämbe ja kuum öö vaid kergeks eelmänguks eesootavale katsumusele rajal.
Kell 11.00 kõlas Läti meistrivõistlustele kogunenud 50 km spetsialistidele stardipauk. Varjus näitas 23 soojakraadi ning hingata polnud midagi!
Esimesed 20 km möödusid kuumusele vaatamata suhteliselt talutavalt, peale seda hakkas aga enesetunne järjest tuimemaks muutuma. Joogipunktis märjaks kastetud särk oli 2 km pärast samasse kohta jõudes juba kuivanud! Väsimuse ja kerge pettumusega võideldes üritasin mõtet eesseisvast 30 kilomeetrist endale võimalikult meelepäraseks muuta. Võin kohe öelda, et kerge see ei olnud, aga kogemuse põhjal teadsin, et mõne aja pärast peaks uuesti kergemaks minema.
Peagi sai selgeks, et sellistes tingimustes ei õnnestu meil kellelgi isiklikku rekordit püüda-jäi üle vaid medalite eest heidelda.
Poolaka Rosiewichi ning lätlase Rumbenieksi juhtimisel kulgenud võistlus võttis minu jaoks soodsa pöörde kui lõunanaaber Grigorjevs kuumusele ning liiga kiirele tempole alla vandudes 28.kilomeetril rajalt kõrvale astus. Kaks kilomeetrit varem oli katkestamise kasuks otsustanud ka Lauri Lelumees, seda eelkõige kahe nädala pärast ees ootavale Bruno Junki mälestusvõistlusele mõeldes.
Leides ennast pronksipositsioonilt, tiksusin tuimalt finisi poole. Lõpupoole läks olukord huvitavamaks kui kuumahaamer tabas teisel kohal käinud Arnis Rumbenieksi. Vahepeal 3 kiomeetri suuruseks kärisenud vahe hakkas jõudsasti minu kasuks kahanema, lõpuks jäi meid lahutama 7 minutit. Liikusin temaga võtteldes selgelt kiirenevas tempos, jäädes oma lõpuspurdiga lihtsalt hiljaks. Läti esinumber oli täna täiesti võidetav!
Korralikust vormist andis aimu enestunne, mis kordagi talumatuks ei muutunud, võimaldades terve distantsi ühtlase ning tiheda sammuga läbida. Paraku kustutas kõrge õhuniiskus ja tõusude ning järskude kurvidega rada lootuse korralikule lõppajale.
Vahepeal kosutas meid küll hoovihm, kuid selle mõju oli lühiajaline ning erilist pääseteed endast ei kujutanud. Lõpujoone ületatuna, pääsesin napilt tõelisest vihmakardinast, mis viimastele ringidele suundunud veterankäija Kalju Niidussaare pealaest jalatallani hetkega läbi leotas.
Kokkuvõttes kaotas võistluse võitnud poolakas Rosiewich isiklikule rekordile 10 minutit, saades ajaks 4:10.50, Rumbenieks hävis 35 minutiga (4:30.34) ning mina kaotasin oma parimale 19 minutit, saades lõppajaks 4:37.32.
Raske kuid pronksmedali näol rõõmu toonud võistlus oli tähelepanuväärne ka veel seetõttu, et hoiatusi ma seekord ei korjanud. Kuumas kliimas olid luud-liigesed lahti ning painudvus hea-midagigi positiivset selle kuuma ilma juures! Ning mis kõige tähtsam-enamus suurvõistlusi peeatakse samasugustes saunaoludes, seega oli tegemist hea ettevalmistusega tuleval aastal eesootavateks Euroopa karikavõistlusteks.
Järgmine start on 29ndal mail Valgas toimuvatel Bruno Junki mälestusvõistlustel, kus võtame ette 10 km.
VAATA KA:
http://www.ekjl.ee/uudised?id=5209
Veaevalisest viiekümnest taastudes,
alati Teie,
Margus
29. mail koguneti Valka, mälestamaks meie kahekordset olümpiapronksi Bruno Junki. Toomas Rosenberg on sellest igaastasest mõõduvõtust teinud tõeliselt toreda ja rahvusvaheliselt hinnatud käimispeo.
