Monday, July 28, 2008

Eesti MV - seekord hõbedal

Kuidas komenteerida oma esinemist? Lühidalt öeldes, polnud vorm meistritiitli kaitsmiseks piisav.

Stardijoonel seisime viieksi. Tõttöelda ei mäletagi, millal Eesti meistrivõistlustel nii vähe osavõtjaid oli! Risko Nogelainen oli vigastatud, Narva käijad ei ilmunud lihtsalt kohale ja veteranid olid omaealiste EM-il.

Esimene kilomeeter möödus minu vedamisel, seejärel läks peakonkurent Lauri Lelumees oma teed. Noorkäija Ainar Veskus püsis mõnda aega minu tempos, peale neljandat kilomeetrit jätsin ta selja taha. Jätkasin teekonda üksi, silmside Lelumehega oli kogu aeg olemas, vahe keskeltläbi 25 sekundit. Lelumees hoidis terve distantsi vältel kindlat vahet, suurendades seda viimastel kilomeetritel veelgi, puudus igasugune variant teda sel päeval võita.

Kuna ilm oli kuum (26 kraadi), jättis see tulemustele oma jälje. Liikusin selgelt langevas tempos, millest annavad tunnistust ka viie kilomeetri vaheajad: 22.39, 23.02, 23.29, 24.14. Pool maad katsin 45.43-ga, teisel poolel toimus oluline tempolangus, andes lõppajaks 1:33,26 (isiklik rekord 1:30,36). Tundsin, et peale 12-ndat kilomeetrit kukkus tempo järsult, mis kinnitab tõsiasja, et keha polnud veel nii pikaks pingutuseks valmis. Kuumus avaldas mõju ka Lelumehele, tema võiduaeg jäi tagasihoidlikuks – 1: 32,06.


Kaotust analüüsides, tuleb ebaõnnestumise põhjuseid otsida pikast vigastusepausist, mille tagajärjel jäi tegemata hulk kiirusliku suunitlusega tööd. Vigastuse tõttu olen see hooaeg väga vähe võistelnud, just võistluskogemuse puudust võib siinkohal kaotuse peapõhjuseks pidada – hädasti olnuks vaja vähemasti ühte 20 kilomeetri kontrollvõistlust. Eelnevalt sain teha vaid ühe 50 km võistluse, Eesti noorsoo mv-tel läbisin uhkes üksinduses 10 km 90 %-lise võimsusega. Seda kõike oli aga korraliku tulemuse sünniks vähe.

Lelumees võttis teenitult võidu ja sellega kaasneva 12 000 kroonise meistristipendiumi. Nüüd jääb kaheksa nädalat 50 km meistrivõistlusteni, kus mul samuti tiitel kaitsta. Loodetavasti on selleks ajaks vorm paranenud ja suudan Lelumehele tõsist konkurentsi pakkuda!

Lõpetuseks suured tänud kõigile sõpradele, kes võtsid vaevaks kaasa elama tulla, ilma Teieta oleks võistlus tunduvalt emotsioonivaesem olnud!

Alati Teie,

Margus

Saturday, July 19, 2008

Mõttevarmu

The only reason why, when he hears the gun, he doesn’t break into a jog or begin to run, Is because, like me and you he knows only too well, that ever since time begun Men have had to learn to walk before they run.


Pilt: Läti MV 50 km käimises, mina ja Lauri Lelumees

Thursday, July 17, 2008

Olukorrast enne eestikaid

26.-ndal juulil Paralepas peetavad Eesti 20 km käimismeistrivõistlused on paras väljakutse.

Esmajärjekorras on tähtis tiitli kaitsmine, mis vigastuspausi järel võib vägagi keerukaks kujuneda, pealegi on peakonkurent Lauri Lelumees väga heas vormis, läbides maailma karikal 20 kilomeetrit 1:33-e ja Alytuses juba 1:32-ga.

Ise olen viimasel ajal päris kvaliteetselt harjutada saanud. Valutav põlv on küllaltki hästi vastu pidanud, päris ära pole ühtegi treeningut jätnud, seega võib öelda, et olen suutnud treenida 85%-lise efektiivsusega.

Lisaks kontrollstardile Rakveres (10 km-46.13), olen teinud neli tõsist tempotreeningut (15-20 km) ja kaheksa kvaliteetset lõigutrenni (400-2000 m), üks veel ees ootamas. Tempoteenigute ajad on võrreldavad möödunud aastaga, lõigutrenni tempo on möödunud aastaga võrreldes siiski pisut aeglasem olnud. Samas tundub võistlustempo tehniliselt paremini seeditav kui mööödunud aastal. Kas kõigest sellest piisab tiitlivõiduks, selgub juba järgmisel nädalavahetusel.

Suuri ootusi mul eelseisvaks katsumuseks ei ole, kõige tähtsam on põlve seisund ja lõpetamine. Kui põlv võistlemist ei sega, võib kõike juhtuda, eks ootame ja näeme!

Kohtumiseni kell 11.00 Paralepas!

Alati Teie,

Margus

Kas sport nõuab ohvreid?

Kui palju olen pidanud spordi jaoks ohvreid tooma, millest loobuma?

Raske öelda, kas ohvreid tooma on õige sõna, ma ei tegele käimisega sundkorras. See on olnud minu vaba valik, minu kirg ja sõltuvus. Kui sa naudid seda, mida teed, siis ei ohverda sa midagi, kuigi see võib kõrvaltvaatajale nii tunduda. Sa pead küll paljudest spordivälistest asjadest ajutiselt loobuma, aga see ei häiri eriti – spordist saadav emotsioon kaalub üles kõik ohverdused!

Sport distsiplineerib, lisab enesekindlust, kasvatab kohusetundlikuks ja õpetab raskuseid kohtlema väljakutsetena. Kõike seda on vaja ka tavaelus. Vähe on neid sportlasi, kes peale karjääri lõppu on elu hammasrataste vahele jäänud. Spordi tegemisest saadud sihikindlus ja eneseusk aitab neil elus edasi jõuda ka sportlaskarjääri lõppedes.

Sport pakub kõike – eneseteostusest edevuse rahuldamiseni. Ei ole vaja muud kui head tervist, nõudlikke treeninguid ja adrenaliinirohkeid võistluseid!

Samas on mõned spordivälised jõud, milleta ei saa hakkama ka spordimees. Tähtsaim neist on armastus. Oluline on perekonna,sõprade ja poolehoidjate toetus ning olemasolu. See annab jõudu ja lisab motivatsiooni!

Õnnistatud on see spordimees, kellel on oma muusa – naine, kes teda armastab, mõistab ja toetab. See on minu jaoks kõige tähsam ja võimasam liikumapanev jõud. Ma olen väga õnnelik, et mul on selline inimene olemas. Tal ei ole kindlasti kerge, aga ta on mind aktsepteerinud sellisena, nagu olen, tänud Sulle selle eest Deisi!

Spordi tegemine võib küll pakkuda suurt rahuldust ja naudingut, kuid ilma armastuseta ei saavuta sa kunagi täiuslikkust, ega suuda olla üdini õnnelik. Edu saavutamiseks on vajalik terviklik mosaiikpilt – ühe tüki puudumine võib rikkuda kogu pildi ja nullida lõpptulemuse.

Edu töös ja armastuses!

Alati Teie,

Margus

Tuesday, July 15, 2008

Eesmärgistatud elu


Mis teeb elu elamisväärseks ja muudab mehe õnnelikuks?

Minu jaoks on selleks eesmärkide olemasolu ja oskus neid püstitada. Iga päev vahe-eesmärkide kaudu suure lõppsihi suunas liikumine, annab elule mõtte ja motiveerib endast maksimumi andma. Rasketel hetkedel aitab lõppeesmärgile mõtlemine üle ajutisest motivatsioonikriisist, ning päev on jälle õnnelik ja tegus.

Selleks, et eesmärkide poole püüdlemisest rõõmu tunda, peavad need olema jõukohased- liiga kõrgeid ja utoopilisi sihte seades, võib vähene eduelamus kustudada soovi seatud eesmärgi poole püüelda. Seega on küllaldane eduelamus lõppeesmärgi suunas liikumisel väga tähtis!

Päev-päevalt väikeseid vahe-eesmärke täites, ammutad enesekindlust, muutudes seeläbi julgemaks. Edukalt täidetud eesmärk teeb tuju heaks ja motiveerib edasi liikuma. Harva esineb päevi, mil arutled elu mõtekuse üle, minu jaoks on elul selge mõte. Ma olen ise oma elu eesmärkide abil mõtestanud!

Kõigest väest soovitu poole püüeldes, võid aga ka valusalt kõrvetada saada ja elus pettuda. Selle vältimiseks, tuleb seada sellised sihid, et kaotada ei ole võimalik.

Iga eesmärk peab tagama maksimaalse rahulolu, olles mitmeti tõlgendatav. Just mitmeti tõlgendatavuses peitubki edu võti. Sellisel juhul sul lihtsalt puudub võimalus pettuda!

Üheks ebaõnnestumise põhjuseks võib olla ka eesmärkide liigne idealiseerimine. Olen õppinud, et kunagi ei tohi midagi üle idealiseerida – tuleb anda endast iga päev nii palju kui suudad ja nautida protsessi, mitte idealiseerida eesmärki. Midagi liigselt kummardades, võtab elu selle sult käest, nii et kogu tähelepanu protsessi nautimisele, küll siis täitub ka eesmärk justkui iseenesest!

Tegusat päeva ja õnnelikke elamusi soovides,

Margus



Friday, July 4, 2008

Otsustasin seda võistlust võtta tugeva treeninguna. Eesmärk oli distants läbida tehniliselt korrektselt ja ühtlasi testida põlve vastupidavust võistluskoormusele.

28. juuni hommikul istusin kella seitsmesele Rakvere bussile ja sõit võis alata. Kuna start oli hommikul 9.30 ja kohale pidin plaanide järgi jõudma 8.50, siis oli iga minut arvel. Bussis panin tegevuskava minuti täpsuselt paika ja kui peatuses olin juba dressides, põlv sisse määritud ja alustasin soojendusjooksu staadionile. Kuna buss jõudis isegi pisut planeeritust varem, töötas mu plaan õlitatult.

Stardi ajaks oli temperatuur tõusnud 23 kraadini, taevas säras ere päike – üle pika aja üks kena suvehommik!

Otsustasin alustada rahulikult, kartes põlvevalu. Poole maa peal andiski põlv endast märku, korraks käis peast läbi ka katkestamise mõte, aga lootuses, et valu taandub, surusin edasi. Õnneks andiski valu veidi aja pärast järele ja lõpuni liikusin juba mõnuga.

Kuna plaanis oli distantsi läbimine korrektse tehnikaga, siis kogu jõudu välja ei pannud, tahtsin oma unarusse jäänud tehnikat võistlusolukorras kontrollida. Täiesti puhaste paberitega siiski pääseda ei õnnestunud, ühe hoiatuse kõvera põlve eest sain Mart Järvistelt ikka. Vahemärkusena olgu öelnud, et Järviste käest pole ma kunagi puhaste paberitega pääsenud.

Konkurentsi puudusel liikusin üksi, võites teist kohta pea kahe minutiga. Aeg oli minu praegust vormi arvestades rahuldav – 46.13.

Nüüd, mil kontrollvõistlusest on möödas paar päeva, annab põlv endast ikka märku, aga olukord on tunduvalt parem kui märtsikuus laagris olles – seal ei suutnud ilma valudeta üle 300 m võistlustempos üldse liikuda.

Järgmine eesmärk on juuli lõpus peetavad Eesti meistrivõistlused 20 km käimises, kus mul on kaitsta meistritiitel.