Viimase hooaja analüüs

Hooaja põhieesmärk oli võita 50. Eesti meistrivõistluste medal. Olin selles arvestuses juba niigi kõigi aegade edukaim, kuid ilus number mõlkus meeles! Nagu iga hooaja hakul, ihkasin salamisi võita ka suurt konkurenti Lauri Lelumeest.

Võistlusaasta kujunes raskeks. Spordiväline elu nõudis üha enam aega. Igat trenni alustasin vastumeelselt ning väsinuna. Kogu hooaja vältel meenub vaid kolm päeva, mil tundsin end välja puhanuna ja värskena. Nagu kahel viimasel aastal, harjutasin talvel terviseriski tõttu sisehallis. Mahud jäid sportlastee viimasel hooajal tagasihoidlikeks. Kuna aastate vältel olin kogunud korraliku aeroobse baasi, sai põhirõhk pandud kiirustreeningutele.

Ümmargust medaliarvu oli esmalt võimalik püüda Eesti sisemeistrivõistlustel. Vaatamata tagasihoidlikule kilometraažile, õnnestusid lõigutreeningud hästi. Tõusin päris heasse vormi, lootes aega alla 22 minuti. Mõõduvõtt peeti 28. veebruaril Lasnamäe kergejõustikuhallis. Esimesed 3000 meetrit õnnestus Lelumehega võrdselt uhada, seejärel tegi Lauri väikese vahe sisse ja hoidis seda lõpuni. Üldjoontes jäin hõbeda toonud 22.02,44ga rahule. Tegemist oli viimase paari aasta parima tulemusega, lisaks sundisin Laurit lõpusirgel üle õla vaatama ehk teisisõnu pakkusin kullaheitslusse pisut sportlikku pinget! Ilus arv medaleid oli nüüdseks täis saanud.

Märtsi lõpus treenisime mõlemad seitse päeva Lanzarotel, mis oli heaks vahelduseks Eestis valitsenud lörtsile. Kuna esimene käimisvõistlus toimus alles mai alguses, olin sunnitud organismi sissetöötamiseks osalema paaril jooksudistantsil. Haapsalu maanteejooksul sain 23ndana lõpetades 10 km ajaks 37.08, mis oli selge pettumus - liialt kiire algus maksis võistluse teises pooles kätte. Nädal hiljem startisin Nõmme maanteejooksul 5 km distantsile, lõpetades selle 17.33 ja 10. kohaga. Püstitasin sellel rajal isikliku ja sain end tühjaks joostud, mis oligi nende kahe mõõduvõtu peamiseks eesmärgiks.

Välishooaja avastart sai tehtud 7. mail Eesti käimise karikavõistlustel Sillamäel. Kuna kaks peamist konkurenti, Lauri Lelumees ja Ruslan Sergatšjov, esindasid samal ajal Eestit Maailma Käimise Karikavõistlustel Roomas, oli minu võit ülejäänute ees veenev. Esimene võistlusstart käimises lõppes 10 km distantsil 47.49ga. Oli hea atmosfääriga võistlus, kus kõik jäi nõrga konkurentsi tõttu välja panemata. Võit aga maitses sellegi poolest imehästi!

17. mail saabus minu elu rõõmsaim päev, mil sündis väike Oliver. Värske isana startisin 28. mail Harku järve jooksul, kattes 6,6 km 24.33,6ga, mis andis 31. koha. Sellele järgnes kaks kuud võistluspausi, mil sai jõudumööda töö kõvalt treenitud.

17. juulil startisin Kadriorus Eesti meistrivõistluste 10 000 m distantsil. Sellel suvel olid pea kõik nädalalõpud tööga täidetud, erand ei olnud ka see nädalavahetus. Päev enne starti juhtisin Võrtsjärve ääres ühe suurfirma suvepäevi. Stardis olid jalad kui vatist, olin täiesti tühi! Seda tõestas ka võistlus. Võtsin Lelumehe (47.56,55) järel küll "kohustusliku" hõbeda, aga suur kaotus ja aeg 49.29,41 olid suureks pettumuseks. Mõtlesin endamisi, et sellise emotsiooniga ei ole sobiv karjääri lõpetada!

Viimaseks võistluseks jäi kodurajal peetud Läänemaa lahtised käimisvõistlused. 10. septembril rivistusid vabariigi kolm parimat käijat Paralepas stardijoonele. Täpselt 25 aastat tagasi tegin samal trassil oma esimesed käimissammud. Koos tehtud lõigutreeningute põhjal oli favoriidiks Lauri Lelumees. Oma võiduvõimalusi hindasin treeningute põhjal pigem teoreetiliseks. Ometi sattus olema super päev ning õlg-õla kõrval käies õnnestus lõpuspurdiga panna karjäärile kuldne punkt! Vahe Lauriga jäi 10 km distantsil tänu viimasel 50 meetril tehtud kiirendusele kuus sekundit. Ajad vastavalt 46.15 ja 46.21. Suure üllatusena olin üle üheksa aasta taas suure meistri alistanud ja seda oma pika krjääri viimsel võistlusel! Milline lõpp hooajale, milline lõpp sportlaskarjäärile!

Foto: Marko Mumm