9 päeva Jurmalani

Eile tegin tühjendustreeningu, et jõuda võistluspäevaks superkompensatsiooni faasi. Läbisin 4X3 km, 4-minutiliste puhkepausidega.

Eesmärgiks oli olla kiirem kui möödunud aasta samal treeningul. Teine eesmärk oli läbida treening ilma valuaistinguta põlves.

Võib öelda, et mõlemad eesmärgid said täidetud. Lõikude ajad olid üldjoontes paremad kui möödunud aastal: 14.49 (14.48), 14.40 (14.28), 14.42 (14.48), 14.42 (14.45) ja põlv pidas samuti hästi vastu, andes endast märku vaid esimese lõigu ajal.

Põlvevalu vähenedes, olen jõudnud teha 10 kiirustreeningut ja nagu viimane lõigutrenn näitas, olen kehaliselt võrreldavas seisus möödunud aastaga, võibolla isegi paremas, eks see selgub võistluspäeval.

Allesjäänud päevadel kavatsen teha kergemaid, laadiva sisuga treeninguid, säästes energiat võistluspäeva tarbeks.

Lisaks sellele, algab teisipäevast tavapärane võistluseelne "makaronipidu", mil üritan süüa niipalju süsivesikuid kui organism vastu võtta suudab - on ju see pikal distantsil põhiline kütus, mille pealt liikuda!

14 päeva Jurmalani

Asi sujub. Kaks nädalat enne hooaja avavõistlust tegime Lelumehega tõsises tempos 30 kilomeetrit. Distantsi lõppedes näitas aeg 2 tundi ja 49 minutit.

See peaks olema minu "trenni rekord" ja mis kõige tähtsam - möödunud aasta aprillist valu tegema hakanud parem põlv pidas pingutusele vastu. Esimesed 10 kilomeetrit olid kergelt valulikud, edaspidi oli valu vaid aimatav. Kõik see annab lootust, et ehk õnnestub kahe nädala pärast valu sootuks vältida, mis oleks tulemust silmas pidades kõva edasiminek. Tuleb positiivselt mõelda ja vältida lolle vigu!

Vormi kohta võib öelda, et aeroobne vastupidavus on tipptasemel, samas, kiiruslik vastupidavus on vigastusest tingitult puudulik. Üritan mõlemat kombineerides võiduvalemi siiski valmis mõelda.

Pean nüüd lippama - treening.

Äitäh Sulle!

Tahaksin selles kirjatükis tänada kõiki, kes on mind sportlaskarjääri jooksult toetanud. Neid inimesi on olnud palju ja selle üle on mul väga hea meel!

Eriline tänu kuulub perekonnale, kes on alati minusse uskunud. Koos moodustavad nad nagu väikese tiimi. Ema on apteeker ja toetab mind kõiges mis puudutab meditsiini. Isa töötab linnavalitsuses. Temalt saan alati huvitavaid artikleid ja spordiuudiseid. Lisaks sellele on tegemist väga hea nõuandjaga. Mõlemad on mind palju ka rahaliselt toetanud, loodetavasti avaneb kunagi võimalus neile samaga vastata. Sügav lugupidamine ka mõlemale vanaemale, kellest üks on juba lahkunud, teine aga endiselt rivis ja elurõõmus.

Vennal on minu elus eriline roll. Meie vahel ei ole saladusi ja rasketel aegadel on tema esimene, kelle poole oma muredega pöördun. Lisaks sellele on ka tema mind rahaliselt väga palju abistanud.

Suurim austus ja armastus on suunatud minu praegusele elukaaslasele Deisile, kes aitas mind sõna otseses mõttes tagasi ree peale- ole Sa tuhandest tänatud! Tänu Sinule suudan taas elust rõõmu tunda. Hindan Sind väga kõrgelt!

Eriline tänu kuulub treener Endel Susile, kes mind käimise juurde tõi ja kellega jätkub koostöö siiani. Treener Susi on olnud üks vähestest inimestest, kes on minusse alati jäägitult uskunud. Ilma temata oleks ma mitte keegi!

Loomulikult hindan väga ka inimesi väljaspoolt perekonda, kes on minusse uskunud ja mind toetanud- äitäh Teile kallid sõbrad ja sugulased! Eriti Reigo, Tarmo,Rain, Kaido, Ranner, Martin, Markko, Tarvi, Maili, Lea, Tiina, Ulvi, Lauri, Linda, Reelika, Reimo, Jann, Jaanus, Kaia, Tanel, Lennart, Anne-Ly, Kerttu, Ruth, Janne, Rain, Tarmo, Marie, Margit, Elle, Raivo, Lydia, Siret, Rainer, Tõnis, Ahto, Kai, Kadi, Janar, Kaarel, Veroonika ja Moonika.

Suur tänu Paavo Pärnale ja Erich Teigamäele – Teie toetus on mind palju aidanud!

Ööd alpitelgis

Alates 14. maist oleme konkurendi ja sõbra Lauri Lelumehega ööbinud alpitelgis, matkides kõrgmäestiku tingimusi. Telgi oleme üles seadnud Lelumehe korterisse.

Elu näeb välja selline, et kella kümne paiku õhtul jõuan tema poole, joome väikese tee ja saadame Lauri viimast kuud lapseootel abikaasa kõrvaltuppa magama, ise aga ronime väikesesse umbsesse telki.

Telk ise näeb välja nagu tavaline matkatelk, ainult et läbipaistev. Seega saab telgis olles ka telekat vaadata :)

Vannituppa panime generaatori, kust tulev voolik on suunatud telki ja puhub sinna hõrendatud õhku – nii on võimalik hapniku osakaal telgis viia tavapärase 21 % asemel umbes 13 % tasemeni, mis vastab ca 3000 meetri kõrgusel valitsevatele tingimustele.

Kogu protsessi eesmärk on tõsta vere hemoglobiini taset, ehk teisisõnu parandada vere võimet hapnikku siduda. Mida efektiivsem on organismi hapniku omastamise võime, seda suurem on üldine töövõime.

Lauri Luik on maailmameister!

Minu väikevend on parlamendiliikmete maailmameister! Selline uudis saabus 4. mail venna mobiililt. Olin hämmingus ja meeldivalt üllatunud- meie koostöö oli vilja kandnud. Lisaks tiitlivõidule tuli ka võimas isiklik rekord 2:57.43!!! Lauri varasem tippmark oli olnud 3 tundi ja 21 minutit.

Kilde Kõrgõzstanist

Ajavahemikus 13.03-3.04 viibisme treeninglaagris Kõrgõzstanis. Meie laagripaigaks oli 1600 meetri kõrgusel paikneva, maailma suuruselt teise mägijärve, Issõk-Kul-i lõunakallas.

Viibisn laagris koos Eesti käimiskoondisega. Kokku oli meid kaheksa – lisaks minule naisjuuniorid Ragle Raudsepp ja Meeli Pällin, pesamuna Kaidi Kori ning meesjuunior Ainar Veskus. Nädal hiljem liitusid Lauri Lelumees ja minu maratoonorist vend Lauri. Koondise vanemtreeneri rolli täitis Endel Susi.

Elamistingimused olid kaunis spartalikud, meenutades meile teada-tuntud „nõuka aega”. Kõikjal vedeles prügi, suurte majade vahel jalutasid prügikastidest süüa otsivad hobused ja lehmad. Kohati jäi mulje, nagu oleks tegu olnud India pühade lehmadega. Koeri oli külas (Bosteri küla) samuti väga palju ja mitmega neist saime ajapikku päris headeks sõpradeks. Tegemist oli rahumeelsete koertega, kes alles pimeduse saabudes oma häälepaelad valla päästsid ja meie unetunde vähendasid.

Meile antud korteris oli esiti väga külm, mõne päeva möödudes organiseeris natsalnik Sergei puhuri. Läks veel paar päeva ja saime sooja vee. Kõige krooniks oli laagri keskpaigaks ka kolme kanaliga televiisor olemas, nii et elul ei olnud vigagi ;)

Üldiselt elatakse seal ikka üsna vaesetes oludes ja elu on meiega võrreldes primitiivne ning odav. Näiteks Colgate hambapasta maksis meie rahas 5 krooni. Autosid on vähe ja enamus neist ziguliid ja moskvitsid. Maarahvas ajas asju üldse eeslitega.

Kohalik rahvas oli tumedapäine ja pilusilmne. Inimesed olid lahked ja elurõõmsad.
Rõõmsameelsuse põhjuseid polnud raske otisda – ilus loodus värske mägiõhu, valgete mäetippude ja ilusa järvega ei lubagi masendusse sattuda, haigeks jäämisest rääkimata.

Treener otsis mulle meeleheitlikult kohalikku naist. Ei tea, kust ta sellisele mõttele küll tuli! Ise ma selleks igatahes soovi ei avaldanud. Lõpuks õnnestuski tal leida kohalik internetipunki töötaja Nasir, kes oli nõus minuga abielluma, tuues kaasavarana kaasa kaks lehma ja ühe hobuse.

Kogu see kosjasobitamine käis minu selja taga ja mul endal ei õnnestunudki otseselt sündmuste käiku sekkuda :)

Lõpuks jäi kaup siiski katki, sest väidetavalt oli minu vend nõudnud lisaks lehmale ja hobusele ka veel eeslit, mida neiul kusagilt hankida ei õnnestunud. Vot sellised lood siis naisevõtuga – laagris peab ikka nalja ka saama!

Vabadel õhtutel sai saunas käidud ja kohalikku rahvusjooki – Kumõssi proovitud. Väidetavalt oli tegemist hobuse piimaga. See oli nii rõve jook, et mulle piisas vaid lõhnast, et okserefleksi esile kutsuda. Lelumees jõi kihleveo käigus tuima näoga terve klaasi seda solki ära, auhinnaks tasuta saunakord

Issõk-Kul-i mäestikulaager on üldiselt spordimeeste seas üsnagi tuntud koht. Peamiselt külastavad seda Ida-Euroopa sportlased- on ju asjaajamise keelgi peamiselt vene keel. Meie sealoleku ajal olid laagris venelased, kasahhid, grusiinid ja ukrainlased.

Valutava põlve tõttu sain treenida vaid üldist aeroobset vastupidavust. Selles osas sai kõik planeeritu ka täide viidud.Nädala lõikes kujunes keskmiseks kilometraaziks ca 160 km. Kõige mahukamas mikrotsüklis läbisin 167,7 kilomeetrit ja kulutades treeninguteks rekordilised 25 tundi.

Laagris tagasi lendasin rahulolevana – olin teinud kõik, mida antud olukorda arvestades teha sai.