Wednesday, December 2, 2015

Lauri Lelumees: 2015. aasta hooaja kokkuvõte


Hooaja tippmargid: 5000m - 22.18,62 hallis (Tallinn); 10 000m -  45.33,78 (Valmiera); 10 km - 46.12 (Valga); 20 km – 1:39.11 (Murcia); 20 000m - 1:38.40,14 (Tallinn); 50 km – 5:25.12 (Paralepa)
Tiitlid/paremad tulemused: Euroopa karikavõistluste 44. koht 20 km käimises, Eesti meister 5000m käimises hallis, Eesti meister 20 000m käimises, Bruno Junki mälestusvõistluste I koht 10 km käimises Valgas, Balti matši III koht punktiarvestuses; Eesti Klubide KV võitja
Hinnang võistlustele: kokku oli see aasta vaid 7 käimisvõistlust, mida on veidi vähem kui eelnevatel hooaegadel.
Hooaja kõige tähtsam võistlus oli Euroopa Karikavõistlused Murcias. Võib öelda, et ajaline eesmärk 1:35-1:36 kandis läks selgelt temperatuuri nahka. Maikuised treeningud Eestis 10-15 kraadise õhutemperatuuriga ei andnud võimalust ennast ette valmistada ca 30 kraadiseks leitsakuks, mis ootas ees Hispaanias. Seetõttu sai valitud konservatiivne algtempo ca 4.50 km kohta ning seda ka lõpuni hoitud. Euroopa Karikavõistluste tase on sedavõrd kõrge, et ka aeg alla 1:30 annab koha viimases veerandis.
Kõige paremini suutsin ennast ilmselt realiseerida 30. mail toimunud Bruno Junki võistlustel Valgas, kus tugev pingutus distantsi lõpuosas ning möödumine mitmest väliskonkurendist valmistasid rõõmu. Üle aastate läks meeste võit taas Eestisse.
10 000m staadionil õnnestus suhteliselt sama stsenaariumi järgi, kuid veidi parema ajaga lõpetada 1. augustil toimunud Balti matšil Valmieras. Distantsi lõpuosas sai näidatud parimatele päevadele lähedast kiirust, ajad 2 km kaupa: 8.57-9.12-4.44-4.40-9.11-8.47. Oluline on ka asjaolu, et korrektne tehnika on viimastel aastatel kinnistunud, mahukatest käimise tehnikaharjutustest on kasu olnud. Iga nädal teen neid pühendumisega ca 1-2 km.
Vaid ühel võistlusel, milleks olid Euroopa Karikavõistlused sain ühe hoiatuse, muud võistlused läbisin kas puhaste paberitega või mõne märkusega.
Augustikuised Eesti meistrivõistlused tõid järjekordse tiitli, aeg oleks võinud muidugi parem olla, kuid kuna õhutemp oli ca 24 kraadi ja päike lagipähe, siis vaatamata pidevale kastmisele ja joomisele oli võistlus kurnav. Aru saades, et teised ei ohusta jäi ilmselt väike varu. Üle 5’ poleks tohtinud km siiski distantsi lõpuosas lasta.
50 km võistlus oli puhas avantüür kus ajalisi eesmärke ei seadnud.
Treeningud: aasta üldkilometraaž oli veidi alla 4000 km, millest käimise osakaal oli ca 40-50%.  Käimise osakaal peaks olema üle 70%, see on optimaalse lähedane. Hooaja treeningutes oli tavapärasest madalam suusatamise osakaal vähese lumikatte tõttu. Praktika on näidanud, et talvises ettevalmistuses on suusatamine toiminud väga tõhusa üldfüüsilise treeningvahendina ning aidanud laduda vundamenti kogu hooajaks.
Lisaks on tegemist hea vaheldusega käimisele ja jooksule.
Kevadiste tugevate tempotreeningute tulemusena tekkis hea kiiruslik vorm mais/juunis, kuid vormikõver oli üldiselt laugem ja madalam kui eelnevatel aastatel.
Järgmise aasta eesmärkideks on edukas esimene Euroopa Karikavõistlustel ja Eesti Meistrivõistlustel. Ajalised eesmärgid on järgmised:
5000m – 21’
10 000m – 43-44’
20 km – 1:30-1:32


Sunday, November 22, 2015

Aeg teha lõpuspurt

Käesolev hooaeg jääb mulle käijana viimaseks. Selle otsuseni jõudsin juba aastaid tagasi, analüüsides, millal oleks mõistlik lõpetada. Arvasin tookord ning arvan ka nüüd, et lähtudes spordifüsioloogiast ei ole 36-aastaselt (eeldusel, et oled varasematel aastatel kogu aeg täie jõuga treeninud) enam võimalik oma tulemusi parandada. Parim enne on möödas. Jah, alati leidub erandlikke inimesi, kuid keskeltläbi peaks selles vanuses sportlik lagi saavutatud olema ning tegeletakse pigem vormi hoidmise kui kehalise seisundi parandamisega.

Otsustasin selle aasta veel võistluskarusellis kaasa teha, kuna sügisel täitub 25 aastat võistluskäijana. Vahele pole jäänud ühtegi hooaega, kogu aeg on usinalt sammutud. 

Sportlikus plaanis enam suuri sihte ei sea. Üks eesmärk ongi veel jäänud. Nimelt on mu auhinnakapis 49 Eesti meistrivõistluste medalit, rohkem pole Eesti käimisajaloos keegi võita suutnud. Süües aga kasvab teadupärast isu. Seetõttu püüangi veel viimset auraha, eesmärgiga kasvatada medalite koguarv 50ni. Esimene võimalus ihaldatud auhinda püüda avaneb veebruari lõpus Eesti sisemeistrivõistlustel. Seega hoian jõudumööda keha toonuses ning ootan põnevusega esimest võistlust.

Saturday, November 21, 2015

Minu koht riikide edetabelis

2007. aastal püstitasin Läti meistrivõistlustel Jurmalas seni kehtiva isikliku rekordi 50 km käimises. Millise tasemega oli 2007. aastal aeg 4:18.36? Elukutseliste sportlaste peale mu hammas ei hakanud, kuid töö kõrvalt harjutavate amatöörsportlaste kategoorias kuulusin kindlalt maailma esimesse kolmandikku.

Ühe näitajana võib vaadelda kohti eri riikide edetabeleis. Mahtusin pea kõikjal maailmas kindlalt 10 parema hulka. Alljärgnevalt olengi välja toonud oma koha mõnedes riiklikes edetabelites. Tärniga on märgitud kaks maailma tugevamat käimisriiki Venemaa ja Hiina. Neid tuleb vaadelda suure eelarvamusega, kuna dopingu tarvitamine on seal riiklik poliitika. Praeguseks on kõik Venemaa tippkäijad saanud dopingu kasutamise eest võistluskeelu. Hiinas on veel suurpuhastus tegemata, kuid on vaid aja küsimus mil sealsed petuskeemid avalikuks tulevad. Itaalias oleksin samuti olnud kolmas, kuna nende esinumber andis järgmisel aastal positiivse dopinguproovi.

Holland 1., Belgia 1., Keenia 1., Austria 1., Läti 4., Leedu 4., Soome 3., Norra 3., Rootsi 3., Valgevene 3., Slovakkia 4., Tšehhi 3., Saksamaa 3., Itaalia 4., Hispaania 10., USA 5., Portugal  4., Prantsusmaa 8., Kanada 2., Poola 5., Brasiilia 3., Ungari 4., Venemaa 11.*, Hiina 23.*, Ukraina 7., Rumeenia 2., Mehhiko 9., Kolumbia 3., Ecuador 4., Iirimaa 3., Suurbritannia 2., Austraalia 9.


Friday, November 6, 2015

Elu kummaliseim käiguvõistlus

Täna öösel toimusid Frankfurti lennujaamas käimise maailma karikavõistlused. Korraldajad viisid võistluse läbi otse lennujaamas ning selle lähedasel territooriumil, et transpordikuludelt kokku hoida. Kaardil kujutatud, väga keeruline rada (millest meie Lelumehega kuidagi aru ei saanud), kulges lennujaamas ja osaliselt ka lähedal asuvas metsas.

Liikusin igipõlise rivaali Lauri Lelumehe kannul, kuna tema tundis paremini kaarti. Tehnika oli kohati üsna vaba, sest lennujaamast väljaspool kohtunikke näha polnud. Lauri võistles vaatamata jahedale ilmale palja ülakehaga. Minul aga oli seljas hall mantel ja kauboisaapad, mis minu suureks üllatuseks üldse ei hõõrunud!

Püsisin Lauri kannul, ühel hetkel soovis ta rada lühendada ning sukeldus ojja. Mulle tundus see hullumeelse ideena - vesi oli väga külm! Kuna pelgasin, et üksi eksin teelt, olin sunnitud talle mantel seljas järgnema. Aeg-ajalt panime päris puusse (teisi vastaseid polnud näha, eskalaatorite juures kõndis meile vastu vaid üks vana käiguveteran) ning seetõttu kulus meil 20 km distantsi läbimiseks üle kahe tunni. Ilgelt käis närvidele, et korraldajad kokkuhoiu mõttes nii kehva raja kuskil lennujaamas maha olid mõõtnud!

Õnneks juhtus kogu see pull unes, aga teatud paralleele viimaste nädalate sündmustega Eesti käimismaastikul annab tõmmata küll (kui ridade vahelt hoolega lugeda).

Ilusaid unenägusid!

Saturday, October 24, 2015

50 km

Oma esimese stardi sellel kergejõustikuprogrammi raskeimal alal tegin 20-aastasena 2000. aastal. Avavõistlus kujunes parajaks ellujäämiskursuseks, päästev finišijoon saabus 5:22.27 juures.  Järgnevatel aastatel jätkus jõuline areng. 2002 püstitasin 4:40.56-ga seni kehtiva Eesti noorsoorekordi. Aasta-aastalt läksin üha paremasse vormi. Karjäär tipnes 2007. aasta juunis peetud Läti meistrivõistlustel Jurmalas, kus vaatamata teravale põlvevalule püstitasin 4:18.36-ga võimsa isikliku rekordi. Mark paranes pea 7 minuti jagu! Tulemus andis lootust, kutsuti kergejõustikuliitu Pekingi olümpiakandidaatide riideproovi ja võeti mõõdud dresside tarvis. Postimehes olin esikaane poiss. Ann Hiiemaa pealkirjastas artikli: "Käimissõltlasest õpetaja sihib olümpiamänge". Olnule tagasi vaadates, jäi see võistlus minu karjääri parimaks etteasteks. 2007. aastal püstitatud isiklikku rekordit pole 7 aastat parandada õnnestunud. 

Rekordile järgnenud aastal 2008 olin hädas juba tippmargi püstitamisel teravat valu põhjustanud parema põlvega. Kuna möödunud hooajal saavutatu lisas kõvasti indu, töötasin koolis ja lasteaias edaspidi vaid poole kohaga. See võimaldas päris korralikult treenida. Paraku olin aga vigastatud ning valu ei tahtnud kuidagi taanduda. Igat treeningut alustasin kahtlusenoodiga hinges: kas õnnestub täna liigutada või mitte? Kuna põlv ei lubanud kiirustreeninguid teha, rõhusin mahule, tehes karjääri suurima, 5300 km-se aasta. Kogu hooaeg läks valuga võitlemisele ja lahenduste otsimisele, võistlesin vaid neljal korral. Vaatamata vigastusele õnnestus püstitada karjääri paremuselt teine tulemus 4:25.24 ja tulla Baltimaade karikavõitjaks. 

2009. aastal, olles 12 kuud erinevate arstide vahet jooksnud, selgus, et pean minema meniski operatsioonile. Lõikuse võitlesin endale ise suure vaevaga välja, keegi doktoritest ei soovinud minu peale raha raisata ning kallist magnetuuringut teostada. Lõpuks rääkisin selle siiski välja ning õnnestus probleemile jälile jõuda. Selgus, et parema põlve meniskis oli osaline rebend.  Jaanuaris tehtud operatsioon mõjutas kogu hooaega ja korralikku minekut puuduliku talvise ettevalmistuse ning mitmekuuse taastumisperioodi tõttu ei leidnudki. Samal ajal sain veel ühe kroonilise haiguse diagnoosi, mistõttu olen 2009. aastast vahelduva eduga antibiootikume tarbinud. Hooaja parimaks jäi 4:30.45, millega teenisin Läti meistrivõistlustel hõbeda ning tulin Eesti meistriks. 

2010. aastast sain jälle täisjõuga harjutama hakata, kuid elu parimast tulemusest olen jäänud küllaltki kaugele, paremuselt teine tulemus jääb margile pea 7 minutit alla. Võistlusrajad on olnud kurvirikkad ja kehva kvaliteediga, sinna olen igal võistlusel kaotanud ca 2-4 minutit, kuid mitte nii palju, et õigustada 7-minutilist kaotust.  

Perioodil 2010-2012 treenisin täie jõuga. Aja osas progressi polnud, küll aga tegin enda kohta korralikud esitused debüütvõistlustel 50. km-s, saavutades Maailma Karikavõistlustel 70. ja Euroopa Karikavõistlustel 28. koha. Need tulemused on hetkel eestlaste parimad kohad karikavõistluste ajaloos. 

Kuna krooniline tervisemure andis endast uuesti tugevalt märku 2013. aastal, mõjutas see kogu hooaega. Kui talvise ettevalmistuse sain veel täismahus sooritada, siis ülejäänud hooaeg kulges masenduses antibiootikume neelates ja tujutult treenides. Loomulikult kannatas kõvasti maht ja kvaliteet, mis kustutas lootused isiklikule rekordile. Kevadel otsustasin enne ravikuuri algust Euroopa karikal Moskva MM-normi (4:16) püüda. Teoreetiliselt oli see võimalik, sest isiklik rekord jäi normile alla vaid 2 minutiga. Hetkeseisu arvestades oli see aga tegelikult meeleheitlik püüe. Samas tegin õigesti, minnes ikkagi üritama, muidu oleksin hiljem kahetsenud. Üritus päädis elu esimese diskvalifitseerimisega 50 km distantsil. Sügisel tõi Eesti meistritiitli tulemus 4:27.19. 

2014. aasta jätkus ravi tähe all, kogu hooaeg neelasin antibiootikume. Kuna arstid ei soovitanud külmetada, treenisin talvel vaid sisetingimustes. Ära jäid pikad otsad ning mahud olid pea 1/3 võrra tavapärasest väiksemad. Kõik oli nagu üks halb unenägu ning loomulikult jäin sügisel rekordist kaugele,  vormistades järjekordse Eesti meistritiitli 4:28.53-ga. Sära halli taevasse tõi teadmine, et tõusin 24 kuldmedaliga meistrivõistluste ajaloo edukaimaks käijaks.   

Peale 2,5 aastast vahelduva eduga tehtud antibiootikumikuuri, sain lõpuks põletiku kehast välja. Otsustasin 2015. aastat tervelt treenides nautida. Külmetamisest hoidumiseks ei julgenud enam talvel õues treenida. Arstide sõnul piisas ühest külmetamisest, et taas põletik tagasi tuleks ning ravi, mis keskeltläbi vältab ühe aasta, ei tundunud sellist riski väärt olevat. Tahtsin eksperimenteerida. Küsimus oli, kas kesise talvise ettevalmistuse pealt, suvel korralikult harjutades, on võimalik sügisel midagi korda saata? Paraku ei saanud ka kevad-suvel kuidagi hoogu üles. Kehas polnud jõudu ega energiat, olin kui tühjaks pigistatud sidrun. Teadmine, et ei saa endast treeningutel kõike anda pärssis tugevasti motivatsiooni, mis omakorda raskendas treeningutel endast maksimumi välja pigistamast. Tegin siiski regulaarselt trenni, kuid nagu arvata oli, jäi sügisene resultaat tagasihoidlikuks (4:36.21). Ilma korraliku talvise baasettevalmistuseta on nii pikal distantsil raske head aega püüda. 

Kuigi 2012. aastast enam täisjõuga treenida ei saanud, oli eesmärke mis vajasid täitmist. Nii õnnestus võita oluline meistritiitel ning tulla 13. aastat järjest kullale. Tänavune võit oli eriti magus, sest üle viie aasta oli stardis ka suur konkurent Lauri Lelumees, keda õnnestus vahetus võistluses edestada. Hooaja eesmärk terve püsida, võistlemist nautida ja võtta kuld oma leivaalal said täidetud. Tänase seisuga on Eesti meistrivõistluste erinevatelt distantsidelt auhinnakappi kogunenud 49 medalit, millest 25 on kuldsed.       

Wednesday, September 30, 2015

Hooaja analüüs 2015

Hooaja põhieesmärgiks oli tervena püsida ning sporditegemist nautides võita vähemalt üks meistrikuld. Vargsi lootsin ka vähemalt ühte võitu suure konkurendi ja sõbra Lauri Lelumehe üle. Ajalisi sihte oli raske seada, kuna talvine põhjaladumine toimus tervist hoides juba teist aastat sisehallis, tavapärasest väiksemate mahtudega. Loomulikult jäid ära ka kõik pikad otsad, kuna sisehallis naljalt üle 25 km ei keri. Hooaja esimesed 30 km tegin nädalases Maroko laagris alles 15. märtsil.

Peale talve üritasin hoogu üles saada, aga keha oli kui tühjaks pigistatud sidrun. Puudus energia ja tahe tugevalt pingutada. Kas oli oma jälje jätnud 2,5 aastat väldanud antibiootikumikuur või mõni muu põhjus, täistuure sellel hooajal üles võtta ei õnnestunudki. Esimest korda elus tegin suvel ka spordi kõrvalt korralikult tööd, juhtides erinevaid üritusi ning kommenteerides spordivõistluseid. Need olid toredad ning vajalikud väljakutsed edaspidiseks eluks, kuid sportlikus plaanis röövisid kõvasti energiat ja treeningtunde. See oli aga mu teadlik valik. Teadsin, et lootus mõnel distantsil veel isiklikku rekordit parandada oli hetkeseisu arvestades imeväike. Tuli hakata mõtlema tulevikule väljaspool sporti.

Hooaja avastart peeti traditsiooniliselt sisetingimustes. Eesti sisemeistrivõistlustel olin 22.36,75-ga teine. Vahe Lauri Lelumehega ei olnud lõpuks suur. Umbes 100 meetrit eespool lõpetanud ala valitseja käis välja tulemuse 22.18,62.

Peale eestikaid järgnes nädalane kevadlaager Maroko kuurortlinnas Agadiris. Selle lühikese ajaga sai tehtud nii hädavajalikud 30 km kui ka ühe 10 km tempotreeningu, kus suutsin üle mitme aasta Lelumeest trennis võita. Minek oli nii hea, et puhkajate vahel rannapromenaadil slaalomit lastes õnnestus distants läbida ca 46 minutiga.

Koduse välihooaja avasin legendaarse Viljandi järve jooksuga. Eesti vanim ja väärikaim rahvajooks jättis igati meeldiva mulje! Milline melu rajal ja raja ääres! Panin pikkades dressides 12 km nii kuis torust tuli, saades lõppajaks 43.45 - igati korralik tempotreening! Jooksuvõistlusel osalemine oli hädavariant, kuna Eesti ülimalt hõredas käimiskalendris kevadisi võistluseid kavas polnud. Nii kujunes hooaja esimeseks käimisvõistluseks Euroopa Karikavõistlused. Selline nali oleks varem olnud mõeldamatu, kuna aga enam suuri sihte silme ees polnud, võtsin sellist absurdset olukorda rahulikult. 

Päev enne starti (tavapäratult hilja!) jõudsime külmast 10-kraadisest Tallinnast kevadiselt tulikuuma Murciasse Hispaanias. Õhtul tegime Lauriga soojenduse ning järgmise päeva õhtul kell 17.00 starti. Võisltuspäeval näitas kraadiklaas 29 kraadi varjus - üsna ekstreemne üleminek! Kuna talvine ettevalmistus ei lubanud 50 km-le mõelda, startisin Lelumehega 20 km-s. Vedasin esimesed 10 km, seejärel nihkus Lauri ca 20 meetrit ettepoole. 11,7 km peal sain oma kolmanda hoiatuse ning olin sunnitud rajalt lahkuma. Kahju, aga keskpärase vormiga imet ei tee.

Kaks nädalat hiljem rivistusime stardijoonele Valgas. Bruno Junki mälestusvõistluste juubeliaastal peeti mõõduvõtt linnatänavail. Püsisin Lauri kannul kuni 6. kilomeetrini. Seejärel venis vahe 50 meetrini ning püsis sellisena viimase kilomeetrini. Lõpusirgel tegi Lelumees võimsa spurdi, alistades kodupubliku rõõmuks mitu lätlast. Minul ei olnud sellisele kiirendusele millegiga vastata, lõpuks jäi vahe 150 meetri kanti. Lõpetasin lätlaste järel viiendana, saades kirja 46.37. Laurile kaotasin 25 sekundiga.

Jällegi möödus kaks nädalat ning ees ootasid Eesti karikavõistlused Tartus Tamme staadionil. Seekordne vastasseis Lauriga kujunes väga tasavägiseks. Karikavõitja 10 000 meetri käimises selgus alles viimasel 100 meetril. Kahe sekundiga võitis Lelumees, minule teine koht ajaga 47.56,33. Vaatamata kaotusele ja nõrgale ajale (käis taktikaline passimine) jäin võistlusega rahule. Nii nappi kaotust Laurile 10 000 meetri distantsil polnud tükk aega olnud. 

Peale Tartut treenisin 4 nädalat kodukamaral ning suundusin seejärel naisega puhkusreisile Bulgaariasse. Vaatamata 30-kraadisele kuumusele, tegin hädavajalikud treeningud varahommikuti ja hilisõhtuti kenasti ära. Puhkuselt naasnuna tõmbasin 1. augustil viimast korda selga koondisesärgi. Olin kutsutud Eesti au kaitsma Valmieras toimuvatele Presidendi karikavõistlustele, mis olid ühtlasi ka Balti maavõistlused.

Maavõistlustlusel domineerisid lätlased-leedukad. Mina võrdlesin end ikka vana konkurendi Lelumehega. Kuni 6800 meetrini juhtisin Lauri ees ca 40 meetrise vahega, seejärel lühemate maade spetsialist kiirendas ja läks. Läksid ka noored lätlased. Tehniliselt rabeda ja puise minekuga lõpetasin 10 000 m 46.15,99-ga 8. positsioonil.

Nädal hiljem startisin Kadrioru staadionil 20 000 meetri distantsil kus selgitati välja Eesti meistrid. Nagu viimastel aastatel tavaks, ei lastud mul seal käia. Esimesel 5 km sain kiirelt 2 hoiatust ning edaspidine kujunes lihtsalt matkamiseks. Liigseid riske võtmata kulgesin lõpuni, et kindlustada medal ja auhinnaraha. Füüsiliselt olin vähemalt 1:40-ne vormis, kuid tehnikat ja füüsist ei õnnestunud järjekordselt kokku sulatada. Tasuks häbiväärne 1:45.11,37, mis aeglasem ka mu 50 km rekordtempost. Pea 7-minutiline kaotus kulla võitnud Lelumehele ei peegeldunud tegelikke võimeid.

Minu jaoks hooaja tähtsaim mõõduvõtt saabus 19.septembril, mil kodulinnas Haapsalus peeti 50 km Eesti meistrivõistlused. Sain kuu aega korralikult treenida ning saavutasin aasta parima kehalise seisundi. Ka tehniliselt olin tasemel, saades vaid ühe hoiatuse. Raskeid hetki distantsi jooksul ei tekkinud, liikusin terve tee hea rütmiga. Tempolangus võistluse teises pooles oli hetkeolukorda arvestades paratamatu. Hea meel, et ka Lauri Lelumees oli üle 5 aasta taas stardis. Seega olid kaks Eesti parimat käijat meistrivõistlustel koos konkureerimas. Õnnestus tiitlit kaitsta ning võita sellelt distantsilt oma 13. meistrimedal, ajaga 4:36.21. Kokku on mul nüüd erinevatelt distantsidelt 25. meistrikulda. Lauri võitles kõvasti ja teenis 5:25.12-ga hõbeda.

Nädal hiljem toimus samas Paralepa parkmetsas, stardi-finišiga rannas, Haapsalu Valge Daami rahvajooks. Ilusa punktina hooajale võtsime vend Lauriga kaksikvõidu 5,4 km jooksus. Teine koht väikevenna järel tuli 19.37-ga. Jalad olid küll veel 50-st päris katki, aga mõnus oli tehnikale mõtlemata panna nii kuis torust tuleb!

Üldiselt võib hooajaga laias laastus rahule jääda. Õnnestus terve püsida ning võita meistritiitel oma trumpalal 50 km-s koos suure rivaali Lauri Lelumehe alistamisega. Rahulolu pakkusid veel ka Eesti karikavõistlused, kus üle pika aja suutsin Laurile konkurentsi ja publikule põnevust pakkuda, kaotades duelli 10 000 meetris vaid kahe sekundiga. Häid emotsioone tekitas ka Valge Daami rahvajooks, kus saime vennaga kaksikvõidu.

Ülejäänud mõõduvõtud valmistasid pigem pettumuse. Kuidagi ei õnnestunud füüsist ja tehnikat üheks tervikuks kokku panna. Ka vorm oli parimate aastatega võrreldes tagasihoidlik. Tuleb tõdeda, et kui talvel korralikku baasi laduda ei õnnestu, maksad terve hooaja lõivu - jõudlus ja üldine treenitus on sellest tulenevalt puudulikud ning võtmetrenne korralikult teha ei suuda. Selle tagajärjel jääb kiiruslik reserv aga väga õhukeseks ning pead enam-vähem korraliku tempo hoidmiseks liikuma võimete piiril, mis omakorda raskendab legaalse tehnika hoidmist. Nii see doominoefekt jõudu kogub ja lõpuks oledki olukorras, kus kõik võib võistlustel väga lihtsalt koost laguneda.

Kokkuvõttes olen rõõmus, et hooaega jääb kaunistama 25. meistrikuld. Alates 2003. aastast olen 50 km distantsil püsinud võitmatuna! Kas ja millistel distantsidel võistlen järgmisel hooajal on veel lahtine.




Monday, September 28, 2015

Metalli Valge Daami rahvajooksult


Pühapäeval toimus kodulinnas Haapsalus III Valge Daami rahvajooks. Valida oli 5,4 või 10,8 km vahel. Kuna vaid nädal tagasi olin tulnud Eesti meistriks 50 km käimises, otsustasin startida lühemal distantsil. Sama plaan oli ka salapärase viirushaigusega kimpus oleval väikevennal Lauril. Sügisene SEB Tallinna maraton jäi tal tõve tõttu jooksmata ning nüüd oli löögi alla sattunud ka järgmisel nädalavahetusel Tartu toimuv 42 km. Vaatamata kehvale enesetundele, otsustas Lauri siiski lühemal maal startida. 

Ilm oli päikesepaisteline, sooja 14 kraadi kanti. Jooksuring kulges koduses Paralepa parkmetsas, stardi ja finišiga otse rannaliival. Lühemale maale oli end kirja pannud 27 jooksjat, lisaks veel pika distantsi läbijad ning kepikõndijad. Võrreldes käimisvõistlustega oli stardis meeldivalt palju inimesi!

Paugu kõlades läks vennas koheselt võistlejaterivi etteotsa, mina võtsin sisse teise positsiooni. Peale esimest kilomeetrit läksid kaks vabariigi paremikku kuuluvat pika distantsi meest mööda ning lähenesid Laurile. Minu ees oli veel ka kohalik suusalootus. Panin nii kuis torust tuli, kopsud tahtsid valu tõttu rinnust välja karata. Samas oli mõnus vahelduseks täie rauaga kütta, käies ei suuda ma tihtilugu tehnika tõttu oma füüsilisit võimekust 100-protsendiliselt realiseerida. Kuskil kolmanda kilomeetri kandis sain kohaliku suusalootuse kätte ja panin eest minema. Kuna noormees oli valinud pikema distantsi, ei hakanud ta ka eriti vastu. Vend Lauri püsis nägemisulatuses, aga siiski püüdmatus kauguses, pidades vapralt sammu pika maa suurfavoriitide Argo Jõesoo ning Marti Medariga. Viimasel kilomeetril oli juba päris raske, tundus nagu oleks kopsud verega täitunud ja 50 km-st veel täielikult taastumata jalalihased kippusid ära lagunema. Alla ei andnud ja pressisin lõpuni, saades vend Lauri (19.05) järel 19.37-ga teise koha. Meeste arvestuses kolmas oli vapper palgasõdur ja hea kamraad Lauri Tanner (pildil). 5 km esikoha otsustasid ühe pere liikmed. Seekord tegi riigikogu liige Lauri Luik oma vanemale vennale Margusele, kes nädal tagasi tuli Eesti meistriks käimises, tuule alla. Kolmandaks tuli Daniil Andrejev ja neljandaks Ruslan Sergatšov.
Seega jäi lühemal distantsil kaksikvõit ühte perre või nagu kirjutas kohalik meediaväljaanne Läänlane:

Suur rõõm vend Lauri üle, kes sellel hooajal kõvast treeningutel vaeva näinuna, kuid viimasel ajal palju sportlikku ebaõnne kogenuna hooaja esimese võidu võttis. Ise olen samuti rahul - meeleolukas võistlus, pjedestaalikoht ja matsakas medal tegid tuju heaks ning panid hooajale ilusa punkti!


TULEMUSED

Monday, September 21, 2015

25. meistritiitel


19. septembril toimusid Haapsalus Paralepa parkmetsas Eesti meistrivõistlused 20 ja 50 km käimises. Kuigi niisama jalutamiseks oli ilm jahedavõitu ning pisut tuuline, sobis see 16 kraadi võistlemiseks väga hästi.Valitses mõnus atmosfäär! Inimesi raja kõrval just ülearu palju polnud, küll aga pakkus mõõduvõtt huvi metsaasukatele. Nii nähti raja ääres suurt põdrapulli, tee peal sisises rästik ja tema sugulane nastik ning loomulikult ei puudunud metsalindude ergutushüüded.

Nüüd aga võistluse juurde. Kaks päeva enne starti, neljapäeva õhtul, läks enesetunne äkitselt väga kehvaks. Tekkis peavalu ja üldine nõrkus. Veel reedelgi kodurajal soojendust tehes käis pea kergelt ringi. Stardipäeva hommikuks oli aga kõik jälle klaar ning loodetavasti erilist jälge vormile see pisike nõrkushoog ei jätnud.

Start nii Läänemaa KJK kui Eesti meistrivõistlustele anti kell 11.00. Rajale tormas 17 eri vanuses käijat. Meeste 50 km distantsil startis kolm meest. Kullajahti asusid pidama meie vabariigi parimatest parimad ehk mina ja Lauri Lelumees. Kahjuks on ala kandepind väga ahtakeseks jäänud ja meistrivõistluste arvestuses kolmandat meest välja panna polnud. Küll aga startis kevadel isikliku rekordi 4:11.47ni viinud leedukas Artur Mastianica. Prognoositult asus külaline ka koheselt võistlejaterivi etteotsa, juhtides kindlalt 35. kilomeetrini. Seejärel oli noormees aga sunnitud katkestama. Hiljem kuulsin, et Mastinica oli rajal mitu korda oksendanud. 

Meistrivõistluste arvestuses jätkus minu duell Lelumehega. Õigupoolest jäi seekord duell ära, sest üle mitme aasta taas 50 km stardis olnud Lauri valis juba alguses küllalt konservatiivse tempo, tõenäoliselt eesmärgiga kindlasti lõpuni jõuda. Siinkohal tuleb vana rivaali kiita, et leidus tahet ja motivatsiooni nii raske ja kurnav distants ikkagi ette võtta ja ka vapralt lõpetada. Vahepeal tuli Lelumehel võistlus katkestada ja tosse vahetada, kuna jalal laiutas suur veritsev vill. Sinna kulus pea 2 minutit ja kindlasti ka omajagu vaimuenergiat. Mehe lõpetamine oli Eesti käimisspordi jätkusuutlikust silmas pidades ülioluline!

Minu enesetunne oli kogu distantsi vältel hea. Suutsin säilitada tihedat sammusagedust ning astuma ei hakanud. Kordagi raskeks samuti ei läinud, lihtsalt parimate aastatega võrreldes väiksem treenitus põhjustas võistluse teises pooles toimunud tempolanguse. Pool maad sai läbitud 2:13ga, mis oleks lõppresultaadiks andnud 4:26. Paraku distantsi teine pool enam sellist minekut ei olnud ning lõppajaks kujunes 4:36.21. Aeg ei olnudki minu jaoks seekord eesmärgiks. Kuna viimati lubas tervis korralikult treenida 2012. aastal, oleks olnud naiivne loota isiklikku rekordit. Põhieesmärk oli kaitsta tiitlit ja võita suurt konkurenti Lauri Lelumeest. Mõlemad eesmärgid täitusid: hõbemedalimees Lauri lõpetas vapralt võideldes 5:25.12ga ja mina võidutsesin kergejõustikuprogrammi raskeimal alal 13. aastat järjest. Seega kaksikvõit Bruno Junk käimisklubi sportlastele.

Palju publikut raja kõrval ei olnud, kuid kõige olulisemad inimesed olid kohal! Suur tänu ergutamise eest mu kallis Ija, ema-isa, vend Lauri ning Reelika ja nende pisipoeg Rasmus. Suur kummardus ka sõber Lauri Tannerile, kes spetsiaalselt minu pärast sõitis laupäeva hommikul kodust 40 km kaugusele kaasa elama! Minu austus perekond Nebokattidele, kes igal aastal truult raja kõrval kohut on mõistnud ja kogu korraldustiimile üldiselt - olete parimad! Eriline tänu veel Toomas Rosenbergile, kes mind raja kõrval söötis-jootis, Jann Mutsole, kes mind igal ringil utsitas ja loomulikult peakorraldajale Endel Susile, kelleta oleksid 2015. aasta meistrivõistlused pidamata jäänud.

Naiste 20 km distantsil asus starti seitse käijat. Meistrivõistluste arvestuses läks aga rajale medalikomplekti jagu atleete. Kuna suurfavoriit Angela Mandel oli nädal tagasi läbinud edukalt maratonidistantsi, polnud tema võit sugugi kindel. Kartused said teoks kui üllatusvõidu pälvis kolmikust kogenuim Anna Kukankova KJK Atleetika, tulemusega 1:58.03. Värske meister parandas oma rekordit viie minuti jagu! KJK Kalev-Sillamäe esindaja ning favoriidikoormat kandnud Mandeli hõbemedal tuli 2:04.12ga. Kolmas oli samuti KJK Atleetika värve kaitsev Anna Tipukina, kellel kulus distantsi läbimiseks 2:16.20.

Paralleelselt Eesti tšempionaadiga selgitati välja ka Läänemaa KJK meistrid. Lähemalt räägib võistluste peakorraldaja Endel Susi:

"Seekordne kavandatud sündmuste jada nägi eelnevalt 1000 meetri võistlust algajatele Haapsalu staadionil, kust paremad pääseksid koos Eesti meistrivõistlustega korraldatavale noortevõistlusele. Veel otsustati korraldada klubi lahtine võistlus 20 km käimises, kuhu otsustati kutsuda Baltimaade paremaid. Kutsele reageerisid mõlemad Balti riigid, lisaks osales ka 1 poolatar.

19. septembri võistlustel ületati 2 Läänemaa B klassi noorterekordit. Mõlemad B klassi 5-s km-s ja püstitajateks olid JK Tempo noored. Anastasia Skatško sai ajaks 28.10 ületades Annika Sillati 13 aasta vanuse rekordi täpselt 30 sekundiga. Ruslan Sergatšov parandas enda nimel olnud möödunud aastast rekordit 55 sekundit saades ajaks 24.11. Tulemus on ka 9 sekundit parem Eesti B klassi tipptulemusest, mis kuulub aastast 1978 Meelis Mäeotsa nimele.

Teistest parematest noortest tasub esile tuua just head tehnilist esitust näidanuid noorte 5 km II koha võitjaid Kristiina Kösterit (32.02) ja Ainar Sten Junkerit (33.30). Mõlemad kuuluvad Läänemaa Kergejõustikuklubisse.

3 km algajatele võitsid Laura Vassiljeva ja Sergei Bonartsev Nikolai koolist.
Meeste 50 km võitja Margus Luigele oli see sportlaskarjääri jooksul juba 25s Eesti meistritiitel. Tema aeg oli 4:36.21. Ühtlasi oli ta parim ka klubi lahtistel 20 km käimise võistlustel. 20 km aeg oli tema 50 km käimise vaheaeg.

Klubi 20 km võistlus naistele oli väga pingeline. 3 paremat olid erinevatest riikidest. Võitis suurtel rahvusvahelistel võistlustel korduvalt võidurõõmu maitsnud lätlanna Agnese Pastare ajaga 1:37.57. 2. oli leedulanna Inga Mastianica ja 3. poolatar Monika Nawrocka.

Pastare oligi võistluse nimekam osaleja, kes saavutas 2012. a Londoni Olümpiamängudel 20 km kiirkäimises 24. koha 61 võistleja konkurentsis. Tema isiklik rekord 20s on nii kõva kui 1:29.55.
Välisvõistlejad ja nende treenerid ei pidanud paljuks kiita ka meie head võistluse korraldust ning soovi uuesti Paralepa võistlustel osaleda. Kuid tulevikus võib takistuseks saada Paralepa käimisraja 40 aasta vanune ja amortiseerunud rajakate ning ühe pöörde mittevastus nõuetele.

Kui rada on saanud uue kuue plaaniks klubi kindlasti 2017. a Eesti manteekäimise meistrivõistluse korraldamise õigust endale saada, sest siis möödub 20 aastat Paralepa raja kasutusele võtmisest käimise võistluse korraldamise kohana."

Sellised olid siis muljed Paralepast, mulle väga südamelähedaselt rajalt, kus 1991. aastal tegin Endel Susi käe all oma esimesed käigusammud. Ühtlasi olid need mu viimased sammud tegevsportlasena selles kaunis parkmetsas. Kohtumiseni juba uutel eluradadel!





Thursday, September 10, 2015

Viimaseks viiekümneks valmis!

Peale augusti alguses toimunud Eesti 20 000 meetri käimise meistrivõistluseid alustasin erialase ettevalmistusega 50 km tšempionaadi tarvis. Olen saanud probleemivabalt liigutada ning vajalikud võtmetreeningud on õnnestunud hästi. 

Lühematest lõigu- ja tempotreeningutest väärib esiletõstmist 1. septembril läbitud 10 km 52:41ga, kus üritasin hoida planeeritavat 50 km võistlustempot. Keskmiseks kilomeetri ajaks kujunes 5:17, millega võib igati rahule jääda! Kolm päeva hiljem läbisin 30 km 2:49.49ga, saades keskmiseks kilomeetriks 5:40. Üheksa päeva enne starti tegin viimase tühjendustreeningu, läbides 4+3+2+1 km /0,4 km käigupausiga, keskmine lõigu läbimise aeg 5.14/km. Kuna plaanin meistrivõistlustel peale minna 5.25ga, siis oli lõigu aeg kiirusliku reservi tekitamiseks loodetavasti piisav. 

Lisaks tempotreeningutele sai augustis läbitud pikkade otsade seeria stiilis 30-35-40-30 km, mis on miinimum käimismaratoni probleemideta läbimiseks. 50 km on väga pikk maa ning selle nautimiseks peab olema heas vormis, vastasel korral kujuneb teekond katsumusterohkeks!

Lisaks käimisele olen hoidnud lihastoonust kergete jõutreeningute abil. Uue harjutusena on lisandunud trepijooksud koju, kaheksandale korrusele. Juba mitmendat aastat kasutan tööle sõites trolli abi jalgade jõu arendamiseks, seistes liikuvas sõiduvahendis ühel jalal. Tegemist on väga hea staatilise jõuharjutusega! Unarusse pole jätnud ka tehnikaharjutusi - viimasel kuul on kogunenud keskeltläbi 4 km nädalas.

Kõike kokku võttes võib öelda, et olen oma viimaseks viiekümneks valmis! Kohtume 19. septembril kell 11.00 Haapsalus Paralepa parkmetsas.

Monday, August 10, 2015

Häbenedes hõbedal


Nädalavahetusel Tallinnas Kadrioru staadionil toimunud Eesti meistrivõistlused valmistasid teist aastat järjest suure pettumuse. Ärgem saagem valesti aru - hõbemedalit ei pea häbenema, küll aga aega mis selle tagas (20 000 m  - 1:45.11,37). Eks peamine põhjus ole kesine vorm - viimati lubas tervis täisjõuga treenida 2012. aastal. Viimased kolm hooaega olen olnud sunnitud treenima pea kolmandiku võrra väiksemate mahtudega. Sellest tulenevalt on kiiruslikku reservi vähem ja suurtel kiirustel korraliku tehnika hoidmine raskendatud. 

Eestlased teadagi omadele armu ei anna, nii sain juba esimestel ringidel kaks märkust mis peagi hoiatusteks vormusid. See tähendas, et ülejäänud 15 000 m tuleb käia ülimalt ettevaatlikult - üks viga ja oled mängust väljas! Tõmbasin teise hoiatuse laekumisel koheselt tempo alla ja 20 000 m distantsiks sobilik käigusamm asendus 50 km tempole vastavaga. Õigemini liikusin edaspidi oluliselt aeglasemalt kui 50 km rekordit püstitades. Võisin seda endale lubada, sest Lauri Lelumees oli ilma ühegi hoiatuseta pikalt ees, noor tulevikumees Ruslan Sergatsjov aga samuti kahe hoiatusega 550 meetrit tagapool. Kuna ema-isa ja vend Lauri koos sõber Lauri Tanneriga olid minu nimel loobunud ilusast rannailmast ja sõitnud Haapsalust kohale, tahtsin kindlasti lõpetada. Lisaks motiveeris hõbemedali eest antav 150-eurone preemia. Teadsin ka, et pisut kiirendades võtavad kohtunikud mu koheselt maha. Seetõttu kulgesin edasi, lugedes kannatamatult ringe. Kui oled kehvas vormis ja tehnika logiseb on 50 staadioniringi 24-kraadises päikesepaistes paras katsumus. Ilma mingi emotsioonita ületasin lõpujoone ning sarnaselt eelmise aastaga tahtsin koheselt peitu pugeda. Häbi oli perekonna ja sõprade ees - ei mäletagi, millal viimati nii kaua aega 20 000 m läbimiseks kulutasin! 

Samas lohutas teadmine, et füüsiliselt olen oluliselt paremas vormis ja nadi resultaat jäi peamiselt heitlikust tehnikast tingitud kahe hoiatuse taha. Täpselt samad tunded valdasid kolmandana lõpetanud Ruslan Sergatsjovi treenerit, kes vaatamata noormehe isiklikule rekordile (1:48.22,54) ja pronksmedalile kohtunike tööga kuidagi rahule ei jäänud. Tavaliselt tehniliselt hästi käiva Ruslani kaks hoiatust olid äärmiselt mõistmatud! See selleks, lõppkokkuvõttes tuleb kehva esinemise puhul ikka peeglisse vaadata. Sport on väga konkreetne - kui pole piisavalt treeninud, pole põhjust ka millegist ilusast unistada.

Lauri Lelumehel seevastu kulges kõik kenasti. Peale kahte ühiselt käidud kilomeetrit ja mulle näidatud kahte märkust, pani Lauri hoogu juurde ja läks. Mina ülalkirjeldatud põhjustel isegi ei üritanud talle järgneda ja kuigi võiduaeg jäi varasemate aastatega võrreldes tagasihoidlikuks, oli Lauri siiski mäekõrguselt konkurentidest parem. Järjekordne meistritiitel oma lemmikdistantsil tuli tiitlikaitsjale puhaste paberitega 1:38.40,14ga.

Toome siinkohal ära ka võitja kommentaari: 
Viimasel kolmel aastal on minu tulemused Eesti Meistrivõistlustel 20 000m distantsil olnud stabiilselt 1:38 kopikatega. Nii läks ka seekord – aeg 1:38.40,14 ja kurnava pingutuse tasuks järjekorras 26. individuaalne meistritiitel. Seejuures on hämmastav, et meistrivõistlustele eelnev ja järgnev vorm on olnud aastate lõikes küllaltki erinev. Nt suutsin 2013. aastal juuni keskel näidata Alytuses rahvusvahelistel võistlustel tehniliselt puhtalt käies 20 km-s nii head aega kui 1:31.43. Selle aasta vormi juures võiks sobivates tingimustes jõukohane olla pigem 1:34-1:35. Seda juhul kui oleks piisavalt võimalusi treeningutel kogutud võimekuse realiseerimiseks.
   
Augustikuine Kadriorg võtab võistlejaid reeglina vastu leitsakuga. Ka sellel aastal mõjus 24-c õhutemperatuur aeglaselt aga järjepidevalt. Alguses suhteliselt mõõdukana tundunud kilomeetritempo 4.50 vajus kilomeetrite järel aeglasemaks – ca 5’ juurde ja kohati mõni sekund pealegi. Enesetunde järgi aga tundus kiirus selgelt alla 5’ olevat. Üritasin igal ringil švammist vett pähe uhada ning üle ringi juua. Eks seegi halvendab kontsentreerumist ühtlase tempo hoidmisele.

Esimese 2 km järel liikus Margus ca kilomeetriks ette. Tehnika aga ei lubanud konkurendil seekord täie jõuga võistelda, mistõttu tekkiks pärast kolmandat kilomeetrit väike vahe. Edasi liikusin juba oma rütmis, keskendudes ühtlasele rütmile ning tehnikale. 5 km vaheaeg oli 24.22. Ka 10 km saabus apteekritäpsusega sama kiirelt (vaheaeg 48.44). Veel olid rajal mitmed naised ning eeskäijate püüdmisega motiveerisin ennast samas tempos jätkama. Taevas oli aga veel üks vastane päikese näol, kes kõrvetas võistlejaid halastamatult. Kolmas 5 km möödus 24.48-ga. Veel oli lootus 1:37 sisse käia, kuid hõre konkurents mõjutab alateadvust ning väike alahoiuinstinkt sundis väikese varu jätma. Viimased 5 km läbisin ajaga 25.08. Olin sunnitud tõdema, et kiirem viimane ring ei taga veel soovitud lõppaega J Seega kohaga võib rahul olla, tulemus oleks võinud nendes oludes maksimaalselt ca minuti võrra parem olla.   

Õhtul oli tunda, et pingutus oli korralik olnud. Veekaotust andis tagasi teha ning ka toidu järele polnud erilist isu. Käijate jaoks on „margi ilm“ pigem pilvine, tuuletu ja 15-16 kraadi soe.  

Nüüd seisab ees dilemma, kas osaleda ka massohistlikul 50 km distantsil septembrikuises Paralepas.

Lisaks medalikolmikule oli võistlustules veel neljaski vapper käigumees. Sillamäelane Kirill Titov parandas tublisti oma isiklikku rekordit, saades ühe hoiatusega neljanda koha resultaadiks 1:55.20,79.  

Naiste 10 000 m-s võttis kindla võidu 15-aastane Angela Mandel. Meie taga käidud pisut kiirele algusele lõivu makstes oli seekordne võiduaeg 59.22,53. Teisena lõpetanud Anna Kukankova ei kaotanud palju, saades lõppajaks 59.50,32. Ülejäänud kolmel lõpetajal kulus distantsi läbimiseks aega juba üle tunni. 


Foto: Marko Mumm

Hooaja lõpuni on jäänud veel vaid üks, minu jaoks kõige tähtsam võistlus - 19.septembril Haapsalus Paralepa parkmetsas toimuvad Eesti 50 km meistrivõistlused. Homsest taas trennilainel!



Wednesday, August 5, 2015

Meistrivõistluste eel...

Laupäeval ja pühapäeval toimuvad Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlused kergejõustikus. Käijad teevad oma etteaste võistluste teise päeva avaalana. 9. augustil kell 14.30 antakse ühisstart naiste 10 000 ja meeste 20 000 meetri distantsile.

Naiste 10 000 m-s rivistub stardijoonele seitse käijat. Kindel liider naiste seas on hetkel 15-aastane Angela Mandel, kes püstitas möödunud nädalavahetusel Valmieras peetud Balti maavõistlustel võimsa isikliku rekordi, läbides 5000 m Eesti kõigi aegade teise aja 25.18,7ga. Kuna peakonkurent Anna Tipukinat stardinimekirjas pole, tundub meistritiitel olevat vaid vormistamise küsimus. Konkurents kahvatumat karva medalite eest tõotab tulla aga tihe ja tuline!

Meeste 20 000 m-s on stardinimekirja kantud vaid neli meest, seega peab üks jääma medalita. Suurfavoriidina läheb starti ülikogenud Lauri Lelumees, kes sel distantsil tundis kodukamaral kaotuskibedust viimati viis aastat tagasi. Sealt edasi on mees tunnistanud vaid võite. Nädala eest saavutas Lauri Balti maavõistlusel 10 000 m-s neljanda koha, hooaja tippmarki tähistava 45.33,78ga. Millist aega tiitlikaitsja poole pikemal distantsil näidata suudab on raske prognoosida. Tõenäoliselt tuleb meistrikulla võitmiseks käia 1:35-1:36 kanti.

Enda vormi arvestades prognoosiks lõppajaks tulemust 1:37 lähedale. Nädal tagasi Valmieras olin veel küllaltki kange ja puine (10 000 m 46.15,99 - hooaja tippmark), üheks põhjuseks üle kuu aja kestnud võistluspaus. Eesti ja Läti käimiskalendrid on hõredad ja võistlusvõimalusi raske leida. Kaugemale reisimiseks puudub aga raha. Loodetavasti aitas Balti maavõistlus organismil uuesti võistlustempoga kohaneda ja Kadriorus suudan näidata juba oluliselt paremat minekut. Hooaja lõpuni on jäänud kaks võistlust. Nii 20 000 m kui 50 km meistrivõistlused on minu jaoks väga tähtsad, seetõttu suhtun mõlemasse jõuproovi täie tõsidusega ja loodan hooaja lõpetada käed püsti.

Peale 37-aastase Lelumehe ja 35-aastase Luige on õnneks stardis ka kaks tulevikumeest. Suure potensiaaliga 15-aastane Ruslan Sergatsov Haapsalust on peale mõningast vigastuspausi tagasi. Juuli alguses käis noormees vanuseklasside meistrivõistlustel Rakveres 5000 m 24.40,83ga. Noore ja andeka mehe puhul on alati põhjust oodata isiklikku rekordit. Neljandana asub võistlustulle 17-aastane sillamäelane Kirill Titov, kes möödunud nädalavahetusel parandas oma 10 000 meetri marki mitme minuti jagu, saades Balti maavõistlusel kirja 53.50,98. Kuidas medalid meistrivõistluste pikimal distantsil jagunevad saab selgeks pühapäeva pärastlõunaks.


Saturday, August 1, 2015

Hooaja tippmark Valmierast


Eile ja täna toimusid Läti kuulsas käimiskantsis Valmieras Balti maavõistlused kergejõustikus. Juulikuu viimasel päeval asusime Lelumehe autoga Tallinnast teele, ülejäänud koondis oli juba varahommikul suure bussiga startinud. Kõik kulges ladusalt kuni öömajja suundumiseni. Kõigepealt panime kogu koondisega õhtuhämaruses juba möödunud aastast tuttava ühika juurde. Peale pooletunnist ukse taga ootamist selgus siiski, et GPS-seadme mitte usaldamine oli viga - seisime vale maja ees! Kuna bussijuhtide töötunnid olid täis tiksunud, rändas meie kergejõustikuparemik kotid õlal jala mööda hilisõhtuseid Valmiera tänavaid õige aadressi suunas. Kohale jõudnud, võttis sealne majutamine ka vähemalt 45 minutit ja kuna kõik ära ei mahtunud, siis sõitsid autoomanikud veel kolmandasse öömajja. Seal saime ukse peal korralikult sõimata, stiilis eestlastel-pole-mitte-kübetki-austust, aga kui tõre majaperenaine nägi talle malbelt naeratavat hiiglaslikku Martin Kupperit, leebus ta peagi ja koondislased lasti rahulikult öömajale. Kogu see trall kestis laias laastus kaks tundi, nii et unne suikusime 00.18ne paiku.

Hommikul kella 8.00ks oli majaperenaise viha lahtunud ning saime vabanduste saatel hommikusöögile suunduda. Paar lusikatäit putru ja kohvilonks ning oligi aeg soojenduseks.

Käijad alustasid võistluspäeva hommikut teisena, tunnike varem olid oma etteastega algust teinud mehed vasaraheitjad. Formaat nägi ette 5000 meetrit naistele ja 10 000 meestele.

Naised ühest kurvist, mehed teisest mindi stardipaugu peale teele. Kuna sellel aastal tõi koondisele punkte igalt alalt vaid üks sportlane, lasus kogu vastutus Lauri Lelumehe õlul. Võisteldes väljaspool arvestust, võisin võtta pisukesi riske. Alustasingi hetkevormi arvestades sildu põletavas tempos. Kuna viimasest võistlusest oli juba üle kuu aja möödas, liikusin kangelt ja tehnilist praaki kogunes kiire tempo juures korralikult. Viimase nädala valutanud reie eesmised lihased ei lubanud kuidagi lõdvestunult liikuda, tundsin end kui kangeks käinud veteran. Passi vaadates tulebki tunnistada, et 35-aastaselt astutaksegi veteraniklassi, seega oli võrdlus üsna adekvaatne! Veel 6000 meetri peal edestasin Lelumeest ja paari lätlast ca 40 meetriga, siis aga heitsin pilgu tabloole, seal seisid number 48 taga kaks hoiatust. See tähendas, et tuleb tempot alandada. Olin pisut kiire ja riskeeriva alguse tõttu endale liiga teinud ja konkurendid lähenesid ähvardavalt. 6800 meetri peal sai Lelumees mu kätte ja tuhises paarisrakendis lõunanaabri Edgars Gjacsiga mööda. Sealtmaalt algas allakäik - jalad olid valusad ja kanged, tehnika logises igast küljest. Vahe Lauriga kärises lõpuks 150 meetrini, tema taga liikunud Gjacs jäi aga püütavasse kaugusse. Finišijoon päästis lätlase 40 meetrit enne mind.

Kuigi olin püstitanud hooaja tippmargi 46.15,99 (8. koht) ei pakkunud resultaat rahulolu. Noored lätlased lipsasid lõpukilomeetritel mööda ja viimasest kohast päästis vaid koondisekaaslase Kirill Titovi alistamine. Lelumees tegi viimasel kahel kilomeetril korraliku lõpuspurdi, pistes kotti kolm lätlast ning lõpetades neljanda koha ja hooaja tippmarki tähistava 45.33,78ga. Balti matši arvestuses tõi Lauri koondisele igati tublid kolmanda koha punktid. Võidu võttis 42.30,25ga lätlaste esinumber, olümpiasportlane Arnis Rumbenieks.

Naiste 5000 meetri käimises võidutses 21.53,2 lätlanna Agnese Pastare. Meie naistest tegi suurepärase tulemuse nooruke Angela Mandel, saades Eesti läbi aegade teise resultaadi 25.18,7ga kolmanda koha! Kui tervist ja tahtmist jätkub, ootab Sillamäe neidu eest suur tulevik!
  
Nii palju lugusid Läti linnast, järgmisel nädalavahetusel ootab meid kõiki juba Kadrioru staadion ja Eesti meistrivõistlused.

Monday, July 13, 2015

Suvistest tegemistest

See suvi on olnud väga töökas. Jaanipäevani täitsin koolis pabereid, et minu 42 abiturienti kenasti lõpetada saaksid. Seejärel õnnestus olla kommentaator mitmel kergejõustikuvõistlusel, mis juuli alguses päädisid 4-päevase U23 Euroopa meistrivõistlustega Kadrioru staadionil. EM-il tuli igal päeval 10 tundi mikrofoni taga veeta. See oli väga huvitav ja arendav kogemus, samas aga ka ülimalt kulutav - hommikul seitsmest üles ja staadionile ning õhtul 22ne paiku koju. Korterisse jõudes varisesin voodisse. Trenni tegemisest ei saanud juttugi olla. Esimese päeva õhtul läksin Ijaga koos trenni, olles päeva jooksul jõudnud süüa vaid kaks viineripirukat (ka nii vanalt ja kogenult võib vahel rumalusi teha!). Vaevu läbisin 5 km ja sedagi kolme käigupausiga -  pilt virvendas, täielik energiakriis! Järgmisel kolmel päeval loobusin treeningutest sootuks, tundsin, et see oleks kasu asemel kahju teinud. Samas pean kommentaatorina saadud kogemust väga väärtuslikuks ning vaatamata rasketele ja tihedatele päevadele nautisin ametit täiel rinnal! Niikuinii on kätte jõudmas karjääri lõppvaatus ja tõsised treeningud asenduvad vaikselt uute väljakutsetega.

Õnneks on tööperioodide vahel ka vabamaid päevi olnud. Nii olen saanud Lauriga kohati päris korralikke trenne teha. Kuigi nädalalõpp jäi töö tõttu lahjaks, olid eelnevad 10 päeva igati korralikud. Mahutsüklis sai läbitud 5x20 km. Hetkel käibki põhja ladumine mis kevadel pisut unarusse jäi. Õige pea aga algab erialane ettevalmistus koos tempotreeningutega Eesti meistrivõistlusteks. 

Homme lendan naisega nädalaks Bulgaariasse "puhkusreisile", ise võtan seda kui head võimalust pisut teistsuguses keskkonnas trenni teha. Balkani poolsaarelt naastes jääb meistrivõistlusteni 18 päeva...


Monday, June 15, 2015

Napp kaotus Eesti karikavõistlustel

 Möödunud pühapäeval peeti Tartu Tamme staadionil Eesti kergejõustiku karikavõistluseid. Üle pika aja suutsin Lauri Lelumehele nii lühikesel distantsil konkurentsi pakkuda, lõpuks kaotasin vaid napi kahe sekundi jagu. Pakkusime publikule ilusa põnevusetenduse!

Kuidas kõik täpsemalt Tartus toimus kirjutab lahti Lauri Lelumees:

Pühapäeval, 14. juunil, seadsime autonina Tartu suunas, võtmaks üksteiselt mõõtu Eesti Karikavõistlustel, mis toimusid seekord Tamme staadionil.

Aastaid tagasi sai võisteldud staadionit ümbritseval asfaldist ovaalil, renoveeritud staadionit nägi silm esmakordselt. Nöögina oli pühapäev just Lõuna-Eestis lämbe, ca 24 kraadi, mis kombinatsioonis suhteliselt kõrge õhuniiskusega pani organismile täiendava koormuse. Jõudsime kohale ilma viperusteta ning staadioni äärde jõudes anti just lähe naiste 5000m käimisele.


Võistlustules oli viis neidu, kõik alla 20-aastased. Korraliku pühendumusega treenivad neist kaks, Angela Mandel ja Anna Tipukina, kes kohe stardipaugu kõlades konkurendid kandadelt raputasid. Seejuures oli Angela eelmisel päeval võistelnud ka Eesti meistrivõistlustel poolmaratonis, olles oma vanuseklassi parim ajaga 1:46.

Meenub enda samalaadne temp kui nooruses sai laupäeval Tartus toimunud käimisvõistlustel läbitud 20 km ajaga 1:38 ning järgmisel päeval Tallinnas joostud poolmaratonis isiklik rekord ajaga 1:15.14. Tehke järgi!

Teise tandemi moodustasid pea kogu distantsiks Julia Palmova ja ka Euroopa Karikavõistlustel osalenud Lika Mitrofanova. Kuigi enne võistlusi võis näha võimalusi esikolmikusse jõuda ka Euroopa Karikavõistluste kogemusega Margarita Kozloval, siis oli tal veel eelmisel päeval Narva Energiajooksul joostud 7 km jalgades ning valitud tempo jättis ta kohe esimesest meetritest peale viimasele positsioonile.
  
Viimasel kahel kilomeetril pani parema hetkevormiga Mandel oma jõu maksma ning saavutas soliidse edumaaga Tipukina ees võidu. Kolmanda koha heitluses rauges Mitrofanova jaks ning alla tuli vanduda võitjast ühe päeva võrra vanema Julia Palmova kiirendusele.

Tulemused:

N 5000m käimine
1 33 Angela MANDEL 05.01.2000 KJK Kalev-Sillamäe 26.20,99
2 15 Anna TIPUKINA 03.07.1996 KJK Atleetika 27.07,50
3 37 Julia PALMOVA 04.01.2000 KJK Kalev-Sillamäe 30.46,70
4 35 Lika MITROFANOVA 04.09.1999 KJK Kalev-Sillamäe 31.16,03
5 34 Margarita KOZLOVA 28.02.1996 KJK Kalev-Sillamäe 33.54,86

Meeste konkurents oli hõredam. Stardis ei olnud vanast kaardiväest ei Veskust, kes tegeleb peamiselt enda materiaalse tagala kindlustamisega ega Adusood, kes võib maadelda mõne terviseprobleemiga.
Paraku ka mitte narvakaid, kes suve tulekul võistlemisele enam kevadise entusiasmiga ei suhtu. Arvestades aga võistluskalendi hõredust on sellise suhtumisega keeruline läbilööki saavutada.

Kokku astus stardijoonele vaid 4 meest. Lisaks meile Margusega veel  Kirill Titov ning 15. aastane nooruk Ruslan Puškarjov.

Kavatsesime Margusega koostöös vaheldumisi vedada. Juba soojendus näitas, et läheb raskeks. Võimalik, et mul oli veel ka eelmise reede tugev tempotreening jalgades, kus kokku sai läbitud 6x1000m ca 4.25-4.28 tempos ning lisaks veel lühemaid lõike võistlustempost kiiremini.

Esimesed ringid pidi vedama Margus, kes otsustas seekord startida ilma kellata. Liiga mugav tempo tähendas, et soovitud 4.35 tempost olime maas, seetõttu läksin ise paariks ringiks ette tempot tegema. Esimese 2 km vaheaeg oli 9.09, kuid edasi andis palavus tunda. Kui ikka Tallinnas on tugevamad treenigud tehtud 13-16c soojaga, siis ca 10 kraadi kõrgem temperatuur tõmbab kraanid kinni. Korra proovisin ka konkurenti maha raputada, kuid oli kohe selge, et Margus püsib takjana kannul. 5 km vaheajaks võtsin 23.21. Umbes sama, mis 2 nädalat tagasi Valgas Junki mälestusvõistlustel. Edasi hakkasime mõlemad ennast hoidma ning tempo langes oluliselt, ca 4.55 juurde kilomeetri kohta. Otsustasime mõlemad jätta maksimaalpingutuse lõppu maiuspalaks. Otsustasin kiirendada 250m enne lõppu tagasirge keskel ning vahetasin kohe kaks käiku korraga alla. Margus püsis küll kannul, kuid siiski mõnemeetrise vahega. Samas seisus ületasime finišijoone. Lõppaeg oli küll kehv, kuid oluliseks pidasin seekord võidu kindlustamist. Viimase 5 km aeg oli 24.33.  

Kui aega oli möödunud paar minutit üle tunni, saabus finišisse Titov. Negatiivses mõttes ajalugu tegi aga Puškarjov, kes käis viimase paarikümne aasta ühe kehvema tulemuse 1:19. Karikavõistlustel teatavasti puuduvad normatiivid, seetõttu jõudis päris mitme ala starti (nt ka odavise ja teivashüpe) väga tagasihoidlike võimetega osalejaid. Samas arvestavate normatiivide olemasolu tähendaks hõredemat võistlejaterivi. Nokk kinni, saba lahti!

M 10000m Käimine
1 7 Lauri LELUMEES 23.04.1978 B. Junk Käimisklubi 47.54,78
2 8 Margus LUIK 11.01.1980 B. Junk Käimisklubi 47.56,33
3 19 Kirill TITOV 16.04.1998 KJK Kalev-Sillamäe 1.02.19,12
4 32 Ruslan PUŠKARJOV KJK Kalev-Sillamäe 1.19.25,29

Klubide arvestuses võitis KJK Kalev-Sillamäe, teiseks tuli meie koduklubi ning kolmandaks ainsa esindajaga KJK Atleetika.

Regionaalselt on käimisspordi harrastajad viimastel aastatel üha enam pärit Ida-Virumaalt. Muude maakondade esindajaid on startides näha oluliselt harvem.  

Nüüd haigutab Eesti käimiskalendris 1,5kuune auk. Kuna välismaal võistlemiseks raha napib, tuleb parimal võistlusperioodil lihtsalt treenida. Järgmine käimisvõistlus toimub 1. augustil Lätis. 

Sunday, May 31, 2015

20ndad Bruno Junki mälestusvõistlused

30. mail toimusid Valgas juba 20ndat korda Bruno Junki mälestusvõistlused käimises. Tavapärase staadionivõistluse asemel toimus kahekordsele olümpiapronksile pühendatud juubeliüritus linna peatänavail. 

Kui tavaliselt oleme kohale sõitnud päev varem, siis seekord tuli rahanappusel startida võistluspäeva hommikul. Lelumees oli vahelduseks paberile pannud tavapärasest pisut erineva sõidumarsruudi, et oleks võimalus nautida Eestimaa ilu, nagu ta ise ütles. Esimeste mälestusvõistluste võitja Rein Sumberg oli pikale teekonnale kaasa ostnud Kalevi "Teekonna" kompvekke. Võis öelda, et mehed olid  reisiks korralikult valmistunud! Tänu Lauri põhjalikule legendile ja Sumbergi katkematule jutuvadale, mis keskendus elu-olule, võistlustele ja treeningutele 70ndate aastate Leningradis, kulges reis viperusteta ja kiires tempos. Keskpäevaks olimegi piirilinnas. Valga võttis meid vastu päikesespaiste 21 soojakraadiga.

Toomas Rosenberg oma meeskonna ja Bruno Junki perekonnaliikmetega olid teinud head tööd - Valga peatänaval valitses suurvõistlusi meenutav atmosfäär! Püsti oli pandud uhke stardipaik. Ühes telkide, muusika ja sõnaosava kommentaatoriga moodustus ilus tervikpilt!

Nagu võistlustel tavaks, konkureeriti eri vanuseklassides A-st veteranideni välja. Meeste 10 km distantsile läksime koos A-klassi poiste ja juunioritega. Nagu arvata võis, pistsid noored lätlased-leedukad stardipaugu kõlades ajama. Meie Lelumehega töötasime paarisrakendina pisut tagapool, hoides noori silmapiiril. Hetkevorm, mida võis heal juhul pidada rahuldavaks, lubas lõppajaks prognoosida resultaati alla 47 minuti. Seetõttu oleks olnud rumal noortele koheselt sappa haakida. Uskusime Lauriga, et küllap poisid mingil hetkel ära kukuvad. Jätkasime rahulikult käimist, kordamööda tempot tehes. Teadsin, et Lauri ründab tavaliselt kuuendal kilomeetril. Täpselt nii ka juhtus. Peale kuuendat kilomeetrit tegi Lelumees mõned kiiremad sammud ja vahe tuli sisse. Lõpuks kaotasin kodusele konkurendile 25 sekundiga. 

Võitjas ei olnud seekord kahtlust. Läti käimise teine number, nooruke Arturs Makars võttis kindla võidu, tulemusega 45.20. Teise koha sai kodupubliku rõõmuks võimsa lõpuspurdi teinud Lauri Lelumees (aeg 46.12), püüdes viimasel 250 meetril kinni nii teisel kui kolmandal kohal käinud lõunanaabrid. Lätlane (46.13) alistus napilt enne finišijoont - hõbedat ja pronksi jäi lahutama napp sekund! Kuna vahed olid pea viimase kilomeetrini üsna suured, tunnistas Lauri, et ei pidanud teisel kohal käinud lätlase alistamist reaalseks. Sport aga on teinekord ettearvamatu ja lõpuponnistus oli 37-aastasel vanameistril teravam kui 18 aastat nooremal konkurendil. Viis sekundit hiljem tuli neljandana üle lõpujoone kustunud leedukas ning seejärel 19-sekundilise vahega mina (aeg 46.37).

Lauri ise hindas koha poolest tulemust üheks karjääri meeldejäävamaks, kommenteerides: „Võit meeste arvestuses läheb ajalukku. Emotsionaalselt oli väga tiivustav just sellise pika lõpuspurdi tulemusena võtta üldarvestuses II koht. Eks omajagu mängis minu kasuks ka õnnefaktor. Tänada tuleb Margust, kes vahet pärast 6 km läbimist sugugi suureks ei lasknud ning sundis ühtlast tempot hoidma. Tänu sellele jõudsin noorele leedukale ca 600m enne lõppu järgi. Ründasin koheselt, teades, et ca pooltel juhtudel on kättesaanul väga raske mobiliseerida end kurnavaks tempotõusuks. Noor leedukas aga ei olnud papist poiss, võttes end takjana sappa.


Üritasin ca 99%-liselt pingutades jätta endale väikese varu. Kõike välja pannes ning konkurenti mitte maha raputada suutes on suur tõenäsosus oma võttest selili lennata. Siin võib tuua täiesti paralleeli rattasõidu grupifinišiga. Lendasin suurel kiirusel tagakurvi sisse ning võtsin kohe uuesti hoo üles. Lõpuni jäi 300m. Selliste arengutega ei olnud ilmselt arvestanud tol momendil II kohal käinud 1992. a sündinud leedu noor talent Artur Mastianica, kes eelmisel aastal näitas Jungi võistlustel aega 43.23,6. Sellel aastal on noormehe areng jätkunud kui kevadel käis ta Dudinces 50 km 4.11 sisse.

Konkurentide lõõtsutamine oli muidugi kaugele kuulda, nii et Arturile ei tulnud rünnak viimasel 100 meetril siiski üllatusena. Nüüd terendas ees uus eesmärk. Leidsin endas veel veidi energiat kiirust lisada ning saavutasin ca 1-2 meetrise edumaa. Viimasel 10 meetril juba uskusin, et väljun duellist võitjana, kuid kogenud sportlasena hoidsin vastasel silma peal. Enne finišijoont ei tohi midagi garanteerituna võtta. Lõppaeg oleks ideaalis võinud olla ca minuti võrra parem. Eelmisel aastal suutsin ligilähedaselt sama temperatuuriga käia Valga staadionil 45.31. Linnatänavatel toimunud võistlus oli aga väga järskude tagasipööretega ja kergete tõusude ning langustega, mis tempot hakkis. Tundus, et ka konkurendid pidid 1-2 minutit tulemustes lõivu maksma.“

Kuna poisid võistlesid veel noorteklassis, läks meeste arvestuses kaksikvõit Bruno Junk Käimisklubile. Saime mõlemad Lelumehega uhked karikad ja medali. Ühtlasi sai Laurist kolmas eestlane, kes 20 aasta jooksul sel mõõduvõtul võidurõõmu maitsnud. Viimati jäi võit kodukamarale 17 aastat tagasi! Seega tegi Lelumees Bruno Junki auks ja korraldajate rõõmuks kodupublikule kena juubelikingituse! 

Võistlusele järgnes valitud ringis väike keskpäevane bankett kus tänati korraldajaid ning aeti niisama meeldivas seltskonnas juttu. Oli igati tore ja südamlik juubeliüritus!

Oma etteastega jäin hetkevormi arvestades enam-vähem rahule. Kahe nädala pärast toimuvad Tartus Tamme staadionil Eesti klubide karikavõistlused. Loodetavasti õnnestub Taaralinnas näidata juba hoopis teisest puust tulemust!

TULEMUSED 


Thursday, May 21, 2015

Lauri Lelumehe kommentaar Euroopa Karikavõistluste kohta


Meie parimana võistlustel 44. koha saanud Lauri Lelumees kommenteeris oma etteastet järgmiselt:

"Euroopa karikavõistlustel osalemine osutus seekord parajaks loteriiks. Esiteks ei olnud võimalik see aasta välistingimustes eelnevalt võistelda. Teiseks osutus eelnev võtmetreeningute kvaliteet kõikuvaks. Tihtipeale tuli neid külmas ja sajus läbi viia, mis viis ka lõikude läbimise tempo alla. Ka taastumine oli teinekord ebapiisav. Kui juba esimestest lõikudest peale hakkab võitlus iseendaga, siis kokkuvõttes nõuab titaanlikku pingutust ettekavatsetu täide viia. Kolmandana niitis mind võistluseelsel nädalal ca 4 päevaks rivist välja kõhuviirus ja palavik.

Psühholoogiliselt mõjutas niigi savijalgadel enesekindlust ilmateade, mis võistluspäeval lubas lagipähe paistvat päikest ja 28-29 soojakraadi. Põhjamaisest kliimast saabunule on see sama nagu autole vale kütuse tankimine.

Mõnes mõttes meil isegi vedas, sest just paar päeva enne näitas termomeeter isegi kuni 40 soojapügalat. Murcia linn asub ca 10 km merest, kaljudevahelises katlas ning on Hispaania üks kuumemaid ja kuivemaid piirkondi.

Eestis treenides nägin ma selles väikest vandenõu – on täiesti selge, et hispaanlaste tulemused kodukamaral ekstreemses kuumas kannatavad vähem kui põhjamaalastel.

Vaatamata vahetult võistluseelsel päeval saabumisele ning kahele eelnenud ümberistumisele (Tallinn-Oslo-Murcia) läksime Margusega laupäeva õhtul kohe pärast hotelli saabumist vapralt soojendust tegema.

Esimene km pidi oleme rahulik, kuid Margus hakkas ees täpiks kaduma. Minu roidumus reisist oli ilmselgelt suurem. Seejärel väikesed venitused ning üks km kiiremas tempos õnnestus juba paremini.

Õhtul jalutasime linna pea ainsa arvestatava vaatamisväärsuse juurde – võimas katoliiklik katedraal, mis oma suursugususega ületas tublisti meie pühakodasid.

Võistluspäeval oli meie start 17.15. See nõuab psühholoogiliselt päris head kohanemist. Tuleb terve päev niisama mööda saata, kuid siiski hoida vaim ja füüsis veidi tegevuses. Lugemine ja paar jalutuskäiku aitasid aega sisustada. Ootaja aeg on pikk... Targem on mitte liigselt ees seisvale katsumusele mõelda. Bussiga rajale sõites avastasime ühe positiivse momendi – võistlusrada oli pea täienisti varjus, asi seegi!

Juba enne starti olin arvestanud, et liikuda tuleb omale sobivas tempos ning mitte minna kiiremate gruppidega kaasa. Minu olukorras oleks see ilmselgelt liigsete riskide võtmist tähendanud.

Margusel oli sobivalt sama plaan. Nii liikusimegi paarisrakendis tempoga ca 4.55 km kohta. Ajutist leevendust 29 kraadilisele palavusele pakkus rajalt olnud uduvihma piserdav dušš ning joogipunktist jaheda vee pähe kallamise võimalus. Juba ca 4 km-l tegi mulle hoiatuse võistluste karmim kohtunik, kogenud soomlanna. Tegemist on piinlikult printsipiaalse õigusmõistjaga, kes ka kurvides oma terava kullipilguga kõikide käijate tehnikat silmab.

Õnneks rohkem ma sel võistlusel hoiatusi ei saanud, kuid siiski ka üks hoiatus mõjub psühholoogiliselt. Käijana sa tead, et piisab ka ühest tehniliselt lohakast ringist ja sa oled mängust väljas.
Kahjuks oli kohtunikel Marguse suunas rohkem saua viibutusi. Käimises on võimalik ka märkusi saada, kuid praktika näitab, et tiitlivõistlustel neid praktiliselt ei anta.

Käijate mass on piisavalt suur ning olukorra paremaks kontrolliks üritatakse juba eos ettevaatlikkusele sundida.

Ca 9km läbimisel õnnestus veidi tempos juurde panna, enesetunne oli küllaltki hea. Tekkis ka ca 10 meetrine vahe Margusega. Järgmised konkurendid eespool olid kaugel, üks austerlane jälle ohutult tagapool.
Keskendusin oma võistlusele, vaatama kahetsusväärsele asjaolule, et Margus pidi rajalt kõrvale astuma.

Pärast 15 km muutus ka 5’ tempo hoidmine keeruliseks, siiski sain sellega üldiselt hakkama. Lõpptulemusena sulgus stopper ajal 1:39.11. Tasuks 44. koht ca 59 osavõtja hulgas. Nii katkestajaid kui diskvalifitseerituid oli suhteliselt palju. 5km vaheajad: 24.51 - 24.38/49.29 – 24.39 - 25.03 
  
Arvestades minu praegust füüsilist vormi võib lõppresultaadiga laias laastus rahule jääda."

Ebaõnnestunud Euroopa Karikavõistlused


Rahanappusel startisime seekordsetele Euroopa Käimise Karikavõistlustele vaid päev enne starti, 16. mai varahommikul. Võistluspaikka, Murcia maakonna pealinna Murciasse Hispaanias jõudsime kuue paiku õhtul. 12-kraadisest pilvisest Tallinnast olime jõudnud meie mõistes südasuvisesse Hispaaniasse, mis tervitas meid 25-kraadise kuumusega. 

Seekordne koondis koosnes kuuest sportlasest. Tüdrukute 10 km-s Margarita Kozlova ja Lika Mitrofanova, poiste samal distantsil astusid Eesti eest tulle Kirill Titov ja Igor Jakovlev. Naiste 20 km-s kahjuks kedagi välja panna polnud, meeste sama distantsi võtsin ette mina koos Lauri Lelumehega. Võistkonna esindajana sõitis kaasa Toomas Rosenberg. 

Kiire soojendus, lühike jalutuskäik linna kuulsaima vaatamisväärsuse, Murcia katedraali juurde ning oligi aeg päevale joon alla tõmmata. Stardiprotokolle sirvides sai selgeks, et sellel aastal on väljas vaid tugevad käimismaad, meie koondisest kehvemateks sai pidada vaid Austria esinduse šansse. Iga riik oli traditsiooniliselt välja pannud oma parimad pojad, kellest enamik elukutselised sportlased. Lisaks massöörid, managerid ja doktorid. Meie koondis paistis selle kõrval kui üks armetu asjaarmastajate punt, mis ei olnud ka tõest kaugel - elukutselisi käijaid pole Eestis olnud juba 80ndatest alates.

Võistluspäeva hommikupoolse osa veetsime Lelumehega konditsioneeritud hotellitoas, vaadates aknast kuidas puhkajad 29-kraadist kuumust ja basseinivett nautisid. Murcia jääb küll kuulsast Päikseserannikust pisut eemale, kuid piirkonna trumbiks on tõik, et tegemist on Lõuna-Euroopa kuumima piirkonnaga. Mägede vahel katlas on aasta keskmine temperatuur 18 kraadi. Meie start oli alles 17.15, seega tuli päev sisustada raamatut lugedes ning telekast ülekannet vaadates.

Võistlus toimus kesklinnas, ühekilomeetrisel trassil. Kogu programmi peaala oligi seekord meeste 20 km, kus võidupretendendiks raja läheduses elav oma mees Angel Miguel Lopez. Etteruttavalt võib öelda, et Lopez suutiski kodus kulla võita, lõpetades suurepärase ajaga 1:19.52.

Meie alustasime Lelumehega ettevaatlikult. Vaatamata sellele, saime koheselt ühe hoiatuse. Mõne aja pärast järgnes mulle veel teinegi. Esimesed kaheksa kilomeetrit vedasin mina, siis nihkus ette Lauri. Tehes väikese kiirenduse, saavutas ta 20-meetrise edumaa. Vaatamata kuumusele, tundsin end tehniliselt küllaltki kindlalt. Paraku ei jaganud minu usku kohtunikud ja nii tuli 11,7 km peal punast kaarti näidanud referii nõudel rajalt lahkuda. Tundsin, et tehnika oli igati ok, mõnel väiksemal võistlusel oleksin kindlasti läbi pääsenud, kuid võrdluses maailma tippudega oli see järelikult sobimatu.

Mis läks valesti? Tagantjärele vaadates läks nii nagu olin ära teeninud. Viimati sain tõsiselt treenida 2012. aastal. Terviseprobleemide tõttu olen viimased kolm hooaega harjutanud kolmandiku võrra väiksemate mahtudega. Sealt tulenevalt läksin suurvõistlusele kehvas vormis, mis  mõjutas ka eneskindlust. Tegelikult ei plaaninud ma hooaja alguses üldse enam nii suurtel mõõduvõttudel osaleda, kuna aga kedagi paremat võtta polnud, otsustasin karikavõistlustel siiski veel viimast korda osaleda. Sport on ettearvamatu, lootsin, et ehk õnnestub end ületada. Paraku sünnib imesid spordis harva.

Võistlustele tagasi vaadates tuleb tõdeda, et kogu koondise etteaste ebaõnnestus. Oma taseme kohta tegi parima etteaste 17-aastane Igor Jakovlev, olles 10 km distantsil isikliku rekordiga (53.42) 43 noormehe konkurentsis 37. Koondise parimaks etteasteks seda siiski nimetada ei saa, kuna püstitatud rekord on äärmiselt nõrgast klassist. Noorel mehel on arenguruumi veel kõvasti! Jakovlevile järgnes pingereas 38. koha saanud Kirill Titov (1:01.59). Noormeeste võitja, hispaanlane Diego Garcia läbis 10 km 40.38ga.

Tütarlaste 10 km-s oli eestlannadest parim Margarita Kozlova, saavutades 32 tüdruku seas 27. koha, ajaga 1:08.16. Lika Mitrofanova katkestas. Parim oli selles klassis venelanna Klvadiya Afanasyeva 45.55ga.

Meeste 20 km-s saavutas Lauri Lelumees 59. startinud mehe seas 44. koha. Aeg 1:39.11 ei olnud küll parimate aegade tasemel, kuid koondise seisukohalt oli tähtsam lõpetamine.

Vaatamata sellele, et Igor Jakovlevil õnnestus püstitada isiklik rekord, oli meie järelkasvu tase väga nõrk. Sportlikku resultaati arvestades võib koondise parimaks hinnata kogenud 37-aastase Lauri Lelumehe etteastet. Noored peavad veel kõvasti arenema! Päris lootusetu siiski seis ei ole - järgmisel aastal saavad karikavõistlustel osaleda juba meie tõelised tulevikutegijad Angela Mandel ja Ruslan Sergatšov.