Ood käimisele...

Sellest saab nüüd 20 aastat, mil esmakordselt Sinuga tutvust tegin. Mäletan, olin 11 ja Hegert tutvustas Sind mulle Paralepa metsas. Tundusid alguses pisut veider ja naljakas, aga aeg möödus ja Sa said osakeseks minust. See ei olnud armastus esimesest silmapilgust, kõik kujunes välja aastate jooksul. Pikapeale Sa lihtsalt võlusid mu-märkamatult ja salakavalalt, paitades alguses mu ego, jättes kibedad hetked targu tagaplaanile. Nüüdseks olen lõksus, oled mind läbinisti ja täielikult vallutanud! Armumisest on saanud armastus ja tean, et see kestab igavesti!

Tänu Sinule olen täna see, kes ma olen. Määratlen end Sinu läbi-olen kiirkäija, ning minu missioon siin ilmas on Sind teenida.

Koos oleme läbi käinud pika ja konarliku tee. Nagu igal teel on ka meie omal olnud tohutuid tõuse ja sügavaid kuristikke.

Sinu läbi olen leidnud oma parimad sõbrad, olen kogenud suurt rahuldust, tundnud võidu magusat maitset. Tänu Sinule on mind tervitatud eralennukist, orkestriga punasel vaibal. Olen saanud oma võimeid näidata 60 000lise publiku ees, käinud külg-külje kõrval selle maailma vägevatega, andnud sadu autogramme ja põgenenud taksoga fännidehordi eest. Olen saanud võimaluse tutvustada Sinu headust läbi mitmete ajalehtede-ajakirjade ning televisioonis. Olen Sinu läbi olnud eeskujuks mõnele noorele-Sulle võib jäädagi kiidulaulu laulma!

Samas olen kogenud ka sügavat kurbust, kaotusevalu ja üksindust, olukordi mis on pannud proovile nii vaimses kui füüsilises plaanis. Olen võistelnud külmas vihmas, ergutajateks vaid treener ja perekond, olen kogenud üleolevaid muigeid ja tagaselja jutte. Kord olen Su äärepealt kaotanud, kuid enamjaolt jääb meelde siiski positiivne.

Olen Sinuga õnnelik, kuid pean alati meeles, et miski pole jääv-iga hetk võib saatus Su mult röövida. Mu jalad väsivad ja meid ei ole enam...aga minu südamesse jääd Sa alatiseks, sealt ei saa Sind keegi võtta!

Romantikalainetel õõtsudes,

alati Teie,

Margus

Eesti sisemeistrivõistlused

Oeh...parema meelega ei tahaks neid võistlusi meenutadagi. Kuna aga Lauri käis välja Eesti läbi aegade teise tulemuse sisetingimustes, tuleb üritusest siiski kiire ülevaade anda.

Nagu mainitud, oli võistluse peakangelane Lauri Lelumees, kes läbis sisehallis 5000m Eesti läbi aegade teise tulemuse 20.47,15ga.

Naiste seas võidutses hooaja avastardi kaotusest innustust saanud ja põlvevalu trotsinud Meeli Pällin (3000m-17.26,06).

Ise tundsin kogu võistluseelse nädala kerget väsimust. Tulemusele mõeldes, oleksin võinud mõni päev kergemalt võtta või sootuks puhata, olin aga otsustanud sisevõistlusteks mitte keskenduda ning võistelda raskete treeningute pealt. Põhjuseks peamiselt eesmärk talvekuudel korralikult mahtu koguda, mitte killustada ettevalmistust spetsiaalselt võistlusteks valmistudes. Pealegi ei näinud endal reaalset võiduvõimalust. Isiklik rekord ja hõbemedal ei tundunud seekord piisava ahvatlusena.

Seega ei hellitanud ma stardis erilisi lootusi. Juba soojendusel olin üsna soft. Stardipaugu kõlades, lisandus veel kerge närvipinge ja esimestel ringidel liikusin kui vatis. Riskisin ja võtsin kohe Lelumehele sappa, mõeldes, et kohe esimestel ringidel võitluseta alla vanduda oleks ka näotu. Samas teadsin treeningute põhjal kindlalt, et võidu oleks toonud vaid Lauri diskvalifitseerimine.

Nagu arvata võis, käis Lelumehe tempo mulle üle jõu, ning viimasel kolmel kilomeetril maksis see valusasti kätte-olin tuim ja kange, saades tagatipuks veel 2 hoiatust! Lõpetada siiski õnnestus, tasuks hõbemedal, ajaga 22.08,63.

Seega võttis Lauri "kohustusliku" kuldmedali. Mina üritan oma "kohust" täita 25. septembril Paralepas toimuvatel 50 km meistrite selgitamisel!

Lauri pildi panin siia imetlemiseks. Meeli näolapp ilutseb aga Postimehe veebiväljaandes, aadressil: http://sport.postimees.ee/?id=227848

Läbematult kevadlaagrit oodates,

alati Teie,

Margus

Uus lähenemine...

See aasta olen ennast üha rohkem ja rohkem tabanud mõttelt, et tulemuse vormistamisel on väga suur roll õigel mõtteviisil. Varem keskendusin liialt resultaadile, planeerides igat kilomeetrit sekundi täpsusega. Tulemusest unistasin juba mitu kuud enne starti. Kohati muutus rekordi püstitamine kinnisideeks, see aga lisas vastutuskoormat ja pingeid, mis omakorda pärssisid saavutusvõimet.

Nüüdseks olen jõudnud järeldusele, et põhitähelepanu tuleb suunata resultaadilt treeningprotsessile. Eesmärgiks on võistluspäeva hommikul saabuv tõdemus, et kõik mis minu võimuses, sai treeningutel realiseeritud ja see on ainus tegur võrrandis, mis sõltub täielikult sinust.

Me ei saa kontrollida ilma, ette näha rajal toimuvaid sündmusi, võidelda organismi kaitsereaktsioonidega, hoida sekundi täpsusega tempot, me pole kaitstud pealtvaatajate ja konkurentide manöövrite eest jne. Nagu näete on mosaiigikilde, mis omavahel sobituma peavad, kümneid!

Tehtud töö vormimine soovitud resultaadiks ei sõltu seega enam täielikult sinust endast-see on kinni paljudes pisiasjades. Rekord sünnib päeval, mil kõik mosaiigitükid kokku sobituvad ja seda ei juhtu iga päev! Tükke on palju ja mõnikord jääb täielikust pildist puudu vaid üks detail. Vahel harva juhtub ime ja kõik osad langevad sujuvalt oma kohtadele, moodustades terviku-see ongi kauaoodatud pidupäev! Kas pidupäevi on aastas üks või mitu-selle üle otsustab saatus, võttes arvesse sinu pühendumust eesmärgi poole püüdlemisel.

Truult oma kutsumust teenides,

alati Teie,

Margus

Jaanuar

Sünnipäevakuu möödus kiirelt ja tegusalt. Kogusin usinalt kilomeetreid. Kokku tuli neid pisut üle 520ne, mis väljas valitsevat lumeuputust ning jääaega arvesse võttes, pole sugugi paha tulemus. Aasta viimasel päeval sai veel kaks trenni tehtud ja sünnipäevalgi käidud!

Lisaks mahule tõstsin aasta algusest treeningute kvaliteeti-kord nädalas käime Lelumehega hallis tahtejõudu ja kiiruslikke võimeid proovile panemas. Eile läbisime 10 km 200-meetrisel ringil 47.30ga. Selgituseks olgu öeldud, et eelmise aasta aprillis, operatsioonijärgselt hooaega alustades, kulus klubide karikal selle maa katmiseks üle 48 minuti.

Seega on baaskiirus tõusnud ja kui aeg-ajalt tuikav põlv vastu peab, tuleb see hooaeg suur arenguhüpe teha!

Tänu vigastuse nahka läinud kahele hooajale, oskan nüüd aega veelgi enam väärtustada. Üritan igat päeva kasutada nii, et õhtul voodisse minnes midagi kahetseda ei oleks. Käes on karjääri tähtsamad aastad ja oma võimete potensiaal tuleb järgneva 8 aasta jooksul realiseerida!

Loodan, et linnaisad suudavad lõpuks Tallinnas valitseva lumeuputuse üle võitu saada ja mõned suuremad kõnniteed lahti lükata, sest viimaseid treeninguid võib nimetada pigem lumes matkamiseks kui kiirkäimiseks.

Täiega lumes uhades,

alati Teie,

Margus