Jah, mis võiks olla mõnusam kui võimalus süüa, magada ning treenida? Minu helesinine unistus, mis saab reaalsuseks igal suvel. Seda mõnuast aega on aastas kahe nädala jagu märtsis laagerdades ja juulis-augustis koduses Haapsalus treenides. Sel ajal tunnen ennast profisportlasena ja see tunne on ülim! Neil päevadel tunnen, et tegelen millegi olulisega, millegagi, mis omab minu jaoks eksistentsiaalset tähendust.Igas vähegi ambitsioonikas inimeses on soov jätta endast ajalukku jälg. Jälje sügavus sõltub andekusest ja töökusest. Sügavus polegi esmatähtis, tähtis on jätta mingigi märge oma olemasolust, anda midagi tagasi ühiskonnale selle eest, et sind siia ilma loodi.
Õnn on leida tee, midamööda käies tunned naudingut. Leides õige tee, tunned, et ei eksisteeri ilmas asjata, vaid sul on misioon ja eesmärk. See annab elule mõtte ja sära, loob põnevust ning katkematu soovi edasi rühkida, ikka kõrgemale ja ikka kaugemale!
Spordi võlu seisneb ettearvamatuses, selles, et kunagi pole võimalik täpselt prognoosida, milleks sa võimeline oled. Iga kord on eriline, iga kord on ettearvamatu!
Minu narkootikum on käimine. See on kirglik soov tõestada endale ja teistele, et oled milleksi suuremaks võimeline kui lihtsalt tööl käima ja arveid maksma. Elus peab olema veel midagi! Midagi, mis annab igapäevastele tegemistele mõtte ja eesmärgi, sest sihitu kulgemine on minu jaoks mõeldamatu!
Naudin päevi, mil põhitähelepanu kuulub käimisele, kui ei ole vaja tegeleda igapäevaprobleemidega ja saab keskenduda olulisele, sellele, mis sind tõeliselt rahuldab.
Treeningud on küll rasked ja kohati rutiinsed, aga eesmärk silme ees, ei tundugi see kõik nii hull! Pealegi, kõik sporditegemisega kokku puutunud inimesed teavad tunnet, mis valdab inimest peale suurt pingutust-seda rahulolu ja mõnutunnet on raske sõnadesse panna!
Teine võrratu tunne valdab inimest isiklikku rekordit püstitades-vaadates tagasi kõigile neile rasketele treeningutele, aastast-aastasse, päevast-päeva kulgevatele rutiinsetele tegevustele, mille tasuks on lõpuks võimas hüpe kõrgemale tasemele, seda õnne ja rahulolutunnet on raske kirjeldada!
Huvitav on ka see, et spordi tegemise mõju kandub üle teistesse eluvaldkondadesse-pingutuse ja distsipliiniga harjunud iseloom ei luba jätta nõusid kraanikaussi, lükata prügikasti viimist homsele, jätta lõputöö kirjutamist viimasele nädalale, lükata mõned ülesanded väsimuse tõttu järgmisele päevale või anda endale armu päeva tiheduse osas.
Sportlasena oled harjunud võtma igast päevast maksismumi, mis tähendab töötamist täpselt planeeritud plaani alusel, maksimaalse efektiivsusega. Päeva aitab õhtusse saata tõdemus, et puhkuse ja magusa une oled ära teeninud vaid täisväärtusliku ja sisutiheda päeva korral!
Loomulikult peab olema ka nn laadimispäevi, mil eesmärgiks puhkus ja taastumine, päevi mil naudid voodis lugemist, kinoskäiku või mõne ürituse külastamist-ka need päevad on väga tähtsad ja vältimatud! Ilma laadimispäevadetta ei ole sisutihedad tööpäevad mõeldavad!
Kõike kokku võttes tuleb siiski meeles pidada, et miski pole jääv ning asendamatu. Vigastus võib lõpetada sportlastee, ootamatud sündmused või aastate kulg loob korrektiive sinu tõekspidamistes-kõik on pidevas muutuses!
Ometi on põhimõtteid, mis ei muutu iial-tee kõik, mis sinu võimuses ja sõltumata tulemusest valdab sind rahulolu!
Carpe diem!
Alati Teie,
Margus
