Sunday, February 20, 2011

Eat. Sleep. Go racewalking!

Jah, mis võiks olla mõnusam kui võimalus süüa, magada ning treenida? Minu helesinine unistus, mis saab reaalsuseks igal suvel. Seda mõnuast aega on aastas kahe nädala jagu märtsis laagerdades ja juulis-augustis koduses Haapsalus treenides. Sel ajal tunnen ennast profisportlasena ja see tunne on ülim! Neil päevadel tunnen, et tegelen millegi olulisega, millegagi, mis omab minu jaoks eksistentsiaalset tähendust.

Igas vähegi ambitsioonikas inimeses on soov jätta endast ajalukku jälg. Jälje sügavus sõltub andekusest ja töökusest. Sügavus polegi esmatähtis, tähtis on jätta mingigi märge oma olemasolust, anda midagi tagasi ühiskonnale selle eest, et sind siia ilma loodi.


Õnn on leida tee, midamööda käies tunned naudingut. Leides õige tee, tunned, et ei eksisteeri ilmas asjata, vaid sul on misioon ja eesmärk. See annab elule mõtte ja sära, loob põnevust ning katkematu soovi edasi rühkida, ikka kõrgemale ja ikka kaugemale!


Spordi võlu seisneb ettearvamatuses, selles, et kunagi pole võimalik täpselt prognoosida, milleks sa võimeline oled. Iga kord on eriline, iga kord on ettearvamatu!


Minu narkootikum on käimine. See on kirglik soov tõestada endale ja teistele, et oled milleksi suuremaks võimeline kui lihtsalt tööl käima ja arveid maksma. Elus peab olema veel midagi! Midagi, mis annab igapäevastele tegemistele mõtte ja eesmärgi, sest sihitu kulgemine on minu jaoks mõeldamatu!


Naudin päevi, mil põhitähelepanu kuulub käimisele, kui ei ole vaja tegeleda igapäevaprobleemidega ja saab keskenduda olulisele, sellele, mis sind tõeliselt rahuldab.


Treeningud on küll rasked ja kohati rutiinsed, aga eesmärk silme ees, ei tundugi see kõik nii hull! Pealegi, kõik sporditegemisega kokku puutunud inimesed teavad tunnet, mis valdab inimest peale suurt pingutust-seda rahulolu ja mõnutunnet on raske sõnadesse panna!


Teine võrratu tunne valdab inimest isiklikku rekordit püstitades-vaadates tagasi kõigile neile rasketele treeningutele, aastast-aastasse, päevast-päeva kulgevatele rutiinsetele tegevustele, mille tasuks on lõpuks võimas hüpe kõrgemale tasemele, seda õnne ja rahulolutunnet on raske kirjeldada!


Huvitav on ka see, et spordi tegemise mõju kandub üle teistesse eluvaldkondadesse-pingutuse ja distsipliiniga harjunud iseloom ei luba jätta nõusid kraanikaussi, lükata prügikasti viimist homsele, jätta lõputöö kirjutamist viimasele nädalale, lükata mõned ülesanded väsimuse tõttu järgmisele päevale või anda endale armu päeva tiheduse osas.


Sportlasena oled harjunud võtma igast päevast maksismumi, mis tähendab töötamist täpselt planeeritud plaani alusel, maksimaalse efektiivsusega. Päeva aitab õhtusse saata tõdemus, et puhkuse ja magusa une oled ära teeninud vaid täisväärtusliku ja sisutiheda päeva korral!


Loomulikult peab olema ka nn laadimispäevi, mil eesmärgiks puhkus ja taastumine, päevi mil naudid voodis lugemist, kinoskäiku või mõne ürituse külastamist-ka need päevad on väga tähtsad ja vältimatud! Ilma laadimispäevadetta ei ole sisutihedad tööpäevad mõeldavad!


Kõike kokku võttes tuleb siiski meeles pidada, et miski pole jääv ning asendamatu. Vigastus võib lõpetada sportlastee, ootamatud sündmused või aastate kulg loob korrektiive sinu tõekspidamistes-kõik on pidevas muutuses!


Ometi on põhimõtteid, mis ei muutu iial-tee kõik, mis sinu võimuses ja sõltumata tulemusest valdab sind rahulolu!


Carpe diem!


Alati Teie,


Margus

Monday, February 14, 2011

Ilmus raamat võistluskäimisest

13. veebruaril toimus Lasnamäe spordihallis raamatu „Võistluskäimine“ esitlus. Osalesid sportlased, treenerid, kohtunikud, EKJLi esindajad ja teised võistluskäimise huvilised.

Raamatus vaadeldakse kõiki võistluskäimise seisukohast olulisi aspekte – käimise reeglistikku, eesmärkide püstitamist, treenimist, võistlemist, toitumist jpm. Raamat on sobilik nii sportlastele kui treeneritele, kuid siit leiab piisavalt informatsiooni käimisega tutvumiseks ka esmakordselt võistluskäimisega kokku puutuv inimene.

Raamat peaks aitama kaasa käimise kandepinna laienemisele Eestis. Eesmärgiks on, et kunagi jõuaks mõni Eesti andekas sportlane uuesti tiitlivõistluste pjedestaalile, nii nagu seda suutis omal ajal meie kahekordne olümpiapronks Bruno Junk. Tippu jõudmise elementaarseks vahendiks on kaasaegsete treeningmeetodite tundmine, praegu on Eestis olnud puudus erialasest kirjandusest, meil ei ole olnud eestikeelset võistluskäimisele pühendatud raamatut.

Info ja raamatu tellimine:
Lauri Lelumees raamatu autor,
18-kordne Eesti meister erinevatel võistluskäimise distantsidel
Tel: 52 800 78E-post: Lauri.Lelumees@fin.ee

Käimismeistriteks tulid Lelumees ja Jutkina

Kergejõustiku Eesti sisemeistrivõistlustel selgusid pühapäeva hommikupoolses programmis medaliomanikud käimises.

Meeste 5 km distantsi võitis Lauri Lelumees (21.36,73), kellele järgnesid Margus Luik (22.04,42) ja Virgo Adusoo (24.54,43). Naiste 3 km käimises moodustasid esikolmiku Jekaterina Jutkina (14.57,24), Maarika Taukul (15.33,19) ja Anžela Suhhanova (18.05,57).

ERR SPORT

http://sport.err.ee/index.php?06120694

Ametliku pressiteate täienduseks tuleb mainida, et võtsin üritust mõnusa vahepalana rasketele ja rutiinsetele treeningutele.

Põhieesmärgiks oli käia tehniliselt korrektselt ja see mul ka õnnestus. Liigseid riske võtmata, pääsesin vaid ühe hoiatusega. Füüsiline vorm lubanuks aega 21.40ne ringis, tehniline pool aga veel nii kindel polnud, seega käisin kindla peale ja lõpetasin 24 sekundit kehvema ajaga.

Kohe stardis tempokalt alustanud ja favoriidi koormat tunnetanud Akim Ovsjannikov pingele vastu ei pidanud ja katkestas peale 2,8 km-t.

Võitjas ei olnud mul algusest saadik mingit kahtlust-Lauri on viimastel aastatel olnud 5000 m distantsil kindel favoriit. Välistingimustes on tegu läbi aegade kiireima eestlasega sellel distantsil!

Kokkuvõttes oli igati tore ja meeleolukas hooaja avapauk, mille tegi eriti ilusaks Jekaterina tagasitulek käimisradadele!

Kevadet oodates,

alati Teie,

Margus

Friday, February 4, 2011

Eestikate eel...

13. veebruaril toimuvad Eesti sisemeistrivõistlused kergejõustikus. Sel aastal otsustasin neid võtta kui meeldivat vahepala lumes sumpamisele. Seetõttu olen rõhunud peamiselt mahule, kiirustreeninguid on nädal enne starti tehtud vaid kolm. Kolm, nagu öeldakse, on kohtuseadus, seega miinimumprogramm on täidetud!

Järgmisel nädalal olen komandeeritud Helisngisse, loodetavasti leidub seal mõni sisehall või jooksulint, kus saab teisipäeval vormile veel viimast lihvi anda!

Seni olen kiirustreeningutel läbinud 7 km 34.01ga (4.53 tempos) ja 5 km 22.18ga (4.27 tempos). Eile tegin esimese lõigutreeningu. Teisipäevasest kontrollvõistlusest valusate reitega läbisin kilomeetriseid lõike üsna reipalt-4.14/4:12/4:17/4:19/4:19. Nagu näha, jätab kiiruslik vastupidavus veel soovida, aga nädal koos ühe kiirustreeninguga on veel ees!

Kesist kiiruslikku ja tehnilist ettevalmistust arvesse võttes, näen maksimumuresultaadina aega 21.40-e kandis. Esikohta see ei taga, hõbemedalivõimalus on aga hea õnne korral olemas.

Eestikate eel,

alati Teie,

Margus

Jaanuar- 466 km

Sünnipäevakuu oli pikk, sündmusterohke ja mitmete tagasilöökidega. Aasta viimasel päeval lumepudrus läbitud 35 km venitas põlvesidemeid ja järgmised üheksa päeva sain vaid läbi valu kergelt sörkida, nädalas kogunes 40 treeningkilomeetrit. See ja väga rasked ilmastikuolud tegid korraliku mahunumbri püüdmise pea võimatuks.

Kuu lõpus tegin sisemeistrivõistlusi silmas pidades esimese kiirustreeningu-7 km tempokalt (4.53 km) tappis päris ära. Järgmised neli päeva oli tunne, nagu oleks esimest korda käimisega kokku puutunud-polnud lihast mis ei valutaks! Kuna treeningust taastumine võttis 4 päeva aega, kaotasin kõvasti kilometraazis. Samas oli viimane aeg tempotreeningutega alustamiseks!

Pikki otsi sai vaatamata ülikeerulistele ilmaoludele thtud rahuldavas koguses-31km-35 km-25 km.

Kokkuvõttes valmistas jaanuar siiski pettumuse, samas tuli vigastusega riskida, sest ennast hoides tulemust ei tee. Treenida tuleb viimase piiri peal!

Õhinal veebruari oodates,

alati Teie,

Margus