Saturday, September 17, 2016

CV




Käimiskarjäär: 25 aastat (1991 sept. – 2016 sept.)

Katkestamisi võistlustel: 0

Treener: Endel Susi
  • 25kordne Eesti meister võistluskäimises
  • Rekordilised 51 Eesti meistrivõistluste medalit erinevatelt käimisdistantsidelt (25 kulda, 22 hõbedat, 4 pronksi)
  • Eesti noorsoorekord 50 km käimises 4:40.56 (2002.a)
  • Balti Karika võitja 50 km käimises (2008.a)
  • Baltimaade MV pronksmedal 50 km käimises
  • Läti MV hõbemedalid 20 ja 50 km käimises
  • Eesti käimisajaloo kõrgeim koht Euroopa Karikavõistlustelt – 28. koht 50 km käimises, Olhao 2011
  • Eesti käimisajaloo kõrgeim koht Maailma Karikavõistlustelt – 68. koht 50 km käimises, Saransk 2012
  • Eesti meister 50 km käimises 13 aastat järjest (2003-2015)
  • Isiklikud rekordid:
5000 m käimine – 20.58,1 (Haapsalu, 2010)
10 000 m käimine – 42.59,8 (Murjani, 2007)
20 km käimine – 1:29.00 (Haapsalu, 2012)
50 km käimine – 4:18.36 (Jurmala, 2007)

Curtain call



Kirjutan seda postitust väikese kurbusenoodiga hinges. Minu blogi sai alguse 2008. aasta augustis ja on tänaseks pisut üle kaheksa aasta vana. See siin on aga eelviimane sissekanne. Nagu ütleb pealkiri, kardin kutsub! Aeg on võtta kokku üks eluetapp ning pöörata raamatus uus lehekülg. Kuni 31. eluaastani oli käimine minu elus kõige olulisem asi. Hea sõber ja konkurent Lauri Lelumees ütles minu pulmas tabavalt: “Enne abiellumist oli Marguse elus esimesel kohal 50 km käimine, teisel 20 km distants ja alles kolmandana muu elu!” Leian, et täpsemalt ei ole võimalik seda eluetappi iseloomustada! Elasin Mustamäel üüritoas, kuhu mahtus vaid suur voodi. Minu elu koosnes kahest töökohast ja kahest treeningkorrast päevas. Olin üdini õnnelik ja eesmärgile pühendunud, andes endast töö kõrvalt harjutades 100 protsenti! Hea on tõdeda, et kõik need 25 aastat treenisin nii kuis jaksasin, kordagi lõdvaks laskmata. Tagantjärele vaadates ei jää midagi kripeldama – kõik mis antud võimaluste ja vaimse potensiaali piires võtta oli sai ka võetud! Ma ei andnud kunagi alla – oma isikliku rekordi 50 km käimises (4:18.36) püstitasin rebenenud meniskiga. Juba viiendal kilomeetril oli valu häirivalt terav, sellele vaatamata punnisin lõpuni, parandades isiklikku rekordit pea kaheksa minutiga. Olen uhke ka fakti üle, et veerandsaja aasta jooksul ei katkestanud ma ühtegi võistlust.

Minu käimiskarjäär algas 1991. aasta septembris. Mäletan hetke mil istusin vanematekodu vannis ja püüdsin selgusele jõuda, mis suunas edasi liikuda. Kooliväline koormus hakkas üle jõu käima – korraga oli käsil rahvatants, kunstikool ja spordiring. Tuli teha valikuid. Otsustasin spordi kasuks ja nii ma ema-isa kõrval 11aastase poisikesena Haapsalu spordihoonesse marssisin, teatades Endel Susile, et soovin spordis kaugele jõuda. Treeneri sõnul vaatas ta mu väikest kasvu vanemaid, seejärel mind ja mõtles endamisi, et nii väike mees küll kergejõustikus edu ei saavuta. Sellegipoolest andis Susi mulle võimaluse. Kohe esimene võistlus Tartu Ülikooli spordihoones õnnestus võita ja nii oli näpp käimisspordile antud. Sellest sai minu suur armastus 25 aastaks, mis päädis 25 Eesti meistritiitliga. Kokku võitsin erinevatel distantsidelt rekordilised 51 meistrivõistluste medalit (25 kulda, 22 hõbedat, 4 pronksi).

Treeningutelt ja võistlustelt leidsin oma parimad sõbrad, nägin maailma ning võistlesin õlg-õla kõrval selle ala absoluutsete tippudega. Õnnestus osaleda maailmarekordi kinkinud võistlustel Turus, käia ligi 60 000 pealtvaataja ees Maailma Karkavõistlustel ning püstitada 2002. aastal Paralepas senini kehtiv Eesti noorsoorekord 50 km käimises (4:40.56). Lisaks korjasin medaleid Läti meistrivõistlustelt ning tulin Baltimaade meistrivõistlustel 50 km käimises pronksile.

Just Haapsalus, koduses Paralepa parkmetsas, tegin 91. aasta sügisel treener Endel Susi juhendamisel esimesed käimissammud. Need sammud oma lapsepõlve iidoli Hegert Mölderi kannul sai tehtud samal rajal, kus toimus minu viimane mõõduvõtt!Tore, et õnnestus lõpetada võiduga!

Olen lõputult tänulik kõigile kes mind sellel pikal teekonnal nõu ja jõuga toetasid. Suurimad tänud lähevad Endel Susile, kes jäi minu ainsaks treeneriks kogu pika karjääri vältel ning tänu kellele olen täna see, kes olen. Suureks toeks ja inspiratsiooniks on olnud abikaasa Ija ning sellel aastal sündinud poeg Oliver. Minu tänu on lõputu perekonna ees, kes alati toetasid ja minu võistluseid vaatamas käisid! Lisaks tahan eraldi tänada sõber ja konkurent Lauri Lelumeest, kellega pea 20 aastat üksteist utsitades meistritiitlitele konkureerisime. Jään teid kõiki meenutama suure tänutundega! 

Foto: Marko Mumm

Viimase hooaja analüüs

Hooaja põhieesmärk oli võita 50. Eesti meistrivõistluste medal. Olin selles arvestuses juba niigi kõigi aegade edukaim, kuid ilus number mõlkus meeles! Nagu iga hooaja hakul, ihkasin salamisi võita ka suurt konkurenti Lauri Lelumeest.

Võistlusaasta kujunes raskeks. Spordiväline elu nõudis üha enam aega. Igat trenni alustasin vastumeelselt ning väsinuna. Kogu hooaja vältel meenub vaid kolm päeva, mil tundsin end välja puhanuna ja värskena. Nagu kahel viimasel aastal, harjutasin talvel terviseriski tõttu sisehallis. Mahud jäid sportlastee viimasel hooajal tagasihoidlikeks. Kuna aastate vältel olin kogunud korraliku aeroobse baasi, sai põhirõhk pandud kiirustreeningutele.

Ümmargust medaliarvu oli esmalt võimalik püüda Eesti sisemeistrivõistlustel. Vaatamata tagasihoidlikule kilometraažile, õnnestusid lõigutreeningud hästi. Tõusin päris heasse vormi, lootes aega alla 22 minuti. Mõõduvõtt peeti 28. veebruaril Lasnamäe kergejõustikuhallis. Esimesed 3000 meetrit õnnestus Lelumehega võrdselt uhada, seejärel tegi Lauri väikese vahe sisse ja hoidis seda lõpuni. Üldjoontes jäin hõbeda toonud 22.02,44ga rahule. Tegemist oli viimase paari aasta parima tulemusega, lisaks sundisin Laurit lõpusirgel üle õla vaatama ehk teisisõnu pakkusin kullaheitslusse pisut sportlikku pinget! Ilus arv medaleid oli nüüdseks täis saanud.

Märtsi lõpus treenisime mõlemad seitse päeva Lanzarotel, mis oli heaks vahelduseks Eestis valitsenud lörtsile. Kuna esimene käimisvõistlus toimus alles mai alguses, olin sunnitud organismi sissetöötamiseks osalema paaril jooksudistantsil. Haapsalu maanteejooksul sain 23ndana lõpetades 10 km ajaks 37.08, mis oli selge pettumus - liialt kiire algus maksis võistluse teises pooles kätte. Nädal hiljem startisin Nõmme maanteejooksul 5 km distantsile, lõpetades selle 17.33 ja 10. kohaga. Püstitasin sellel rajal isikliku ja sain end tühjaks joostud, mis oligi nende kahe mõõduvõtu peamiseks eesmärgiks.

Välishooaja avastart sai tehtud 7. mail Eesti käimise karikavõistlustel Sillamäel. Kuna kaks peamist konkurenti, Lauri Lelumees ja Ruslan Sergatšjov, esindasid samal ajal Eestit Maailma Käimise Karikavõistlustel Roomas, oli minu võit ülejäänute ees veenev. Esimene võistlusstart käimises lõppes 10 km distantsil 47.49ga. Oli hea atmosfääriga võistlus, kus kõik jäi nõrga konkurentsi tõttu välja panemata. Võit aga maitses sellegi poolest imehästi!

17. mail saabus minu elu rõõmsaim päev, mil sündis väike Oliver. Värske isana startisin 28. mail Harku järve jooksul, kattes 6,6 km 24.33,6ga, mis andis 31. koha. Sellele järgnes kaks kuud võistluspausi, mil sai jõudumööda töö kõvalt treenitud.

17. juulil startisin Kadriorus Eesti meistrivõistluste 10 000 m distantsil. Sellel suvel olid pea kõik nädalalõpud tööga täidetud, erand ei olnud ka see nädalavahetus. Päev enne starti juhtisin Võrtsjärve ääres ühe suurfirma suvepäevi. Stardis olid jalad kui vatist, olin täiesti tühi! Seda tõestas ka võistlus. Võtsin Lelumehe (47.56,55) järel küll "kohustusliku" hõbeda, aga suur kaotus ja aeg 49.29,41 olid suureks pettumuseks. Mõtlesin endamisi, et sellise emotsiooniga ei ole sobiv karjääri lõpetada!

Viimaseks võistluseks jäi kodurajal peetud Läänemaa lahtised käimisvõistlused. 10. septembril rivistusid vabariigi kolm parimat käijat Paralepas stardijoonele. Täpselt 25 aastat tagasi tegin samal trassil oma esimesed käimissammud. Koos tehtud lõigutreeningute põhjal oli favoriidiks Lauri Lelumees. Oma võiduvõimalusi hindasin treeningute põhjal pigem teoreetiliseks. Ometi sattus olema super päev ning õlg-õla kõrval käies õnnestus lõpuspurdiga panna karjäärile kuldne punkt! Vahe Lauriga jäi 10 km distantsil tänu viimasel 50 meetril tehtud kiirendusele kuus sekundit. Ajad vastavalt 46.15 ja 46.21. Suure üllatusena olin üle üheksa aasta taas suure meistri alistanud ja seda oma pika krjääri viimsel võistlusel! Milline lõpp hooajale, milline lõpp sportlaskarjäärile!

Foto: Marko Mumm


Monday, September 12, 2016

Võidukas lõpp!


10. septembril Haapsalus Paralepa parkmetsas toimunud Läänemaa lahtised käimisvõistlused jäid minu karjääri viimasteks. Täpselt 25 aastat tagasi, 1991. aasta septembris, tegin samal rajal Endel Susi juhendamisel ja suure eeskuju Hegert Mölderi kannul oma esimesed käimissammud. Seega oli igati sümboolne lõpetada sportlastee just siin, kodurajal.

Kogu tänavune hooaeg on olnud suur piinlemine. Kohustused väljaspool sporti on kasvanud sedavõrd suurteks, et igat treeningut alustasin vastumeelselt ja väsinud jalgadega. Kuna kolm päeva enne starti olid jalad kui vatist, otsustasin kaks päeva lihtsalt julmalt puhata. Tagantjärele analüüsides oli tegemist targa otsusega, sest teist korda sellel hooajal tundsin võistluseelsel soojendusel jalgades värskust!

Stardipaugu kõlades asusid kolm Eesti parimat käijat üksteiselt mõõtu võtma. Ilm mõnusalt pilvealune, õhk värske ja ligikaudu 18 kraadi. Minek oli kohe esimestest kilomeetritest alates super! Oma suureks üllatuseks suutsin Lauri Lelumehega sammu pidada! Vedasime kordamööda, raske ei hakanud hetkekski. Teineteist kannustades, jätkasime heas tempos. Viimasele kilomeetrile  minnes olime endiselt kõrvuti. Minus polnud kübetki väsimust, sain aru, et asi jääb lõpu peale. Samas teadvustasin fakti, et lõpuspurdiga pole Lelumeest tema pika karjääri vältel keegi alistada suutnud. Viimase kilomeetri passisime, oodates hetke mil spurtida. Lõpuks, kuskil 50 meetrit enne finišijoont alustas Lauri otsustavat minekut. Vastasin koheselt, pannes kõik välja. Peast käis läbi mõte, et see on minu viimane võimalus suur konkurent alistada! Lõpus lausa lendasin, kuid veel 50 m enne lõppu pidasin oma võimalusi pea olematuteks! Minu suureks üllatuseks aga Lauri seekord ei möödunud. Lendasin täiskiirusel finišisse, alistades suure meistri kuue sekundiga. Kui oma põhidistants, 50 km kõrvale jätta, suutsin Lelumeest viimati võita üheksa aastat tagasi!

Võit 10 km distantsil tuli ajaga 46.15. Teisena lõpetanud Lelumees sai kirja 46.21, kolmas oli tulevikulootus Ruslan Sergatšjov, isiklikku rekordit tähistava 47.52ga. Arvestades minu treenitust, oli võidu puhul tegemist väikese imega. Mõõduvõtule eelnenud lõigutreeningutel möödus Lauri minust kui postist. Täna suutsin aga just mina kõik asjaolud omavahel klappima saada ning see tagas kuldse karjäärilõpu!

Tahan südamest tänada treener Endel Susit, kes oli nõus seda võistlust viimasel hetkel korraldama, tänan ka kaaskonkurente ja kohtunikke ning loomulikult oma perekonda, kes kõik sellel minu jaoks nii olulisel päeval raja ääres olid. Õhtu lõppes lähedaste seltsis Promenaadi hotelli restoranis, kus panime mu pikale sportlaskarjäärile piduliku punkti. Liialdamata võib öelda, et tegemist oli ühe ilusama päevaga mu elus! Hea on lahkuda võidukalt!

Alljärgnevalt toon ära ka Lauri Lelumehe kommentaari oma võistlusele:

"Enda võistlusega ma päris rahule jääda ei saa, sest selgelt oli eesmärk käia alla 45’. Sellest eesmärgist jäi lahutama 82 sekundit, mis võib tunduda vähe, kuid on tegelikult arvestatav allajäämine.
Põhjuseid on erinevaid – ühena saab välja tuua esmaspäevase lühikese lõigutreeningu, kus viimasel lõigul läksin ilmselt liiga ahneks 2km - 8.12. See aga tähendas, et laupäeval ei olnud jalg nii terav kui tahtnuks.
Teiseks oluliseks faktoriks on rada, mis on juba sedavõrd kehva asfaltkattega, et sunnib igal meetril enda ette vaatama ning konarusi vältima. Autopiloodiga kilomeetrite läbimine ei ole võimalik. Ka üks tagasipööretest tuleb teha sisuliselt koha peal.
Iga liigne kiirendus mõjutab kahtlemata lõppaega. Minu jaoks ideaalsest jäi kindlasti puudu ka 3-5c madalam õhutemperatuur.

Võistluse alguses läksin kindlameelselt tempot tegema, esimesed 2 km läbisime 8.55-ga. Esimesed 5 km vaheaeg möödus Margusega paarisrakendis ajaga 22.45. Ruslan oli juba ohutus kauguses. Vaheldumisi vedades tempo siiski stabiliseerus 4.40-4.45 juurde ning ka viimane kiirem kilomeeter enam märkimisväärselt olukorda ei parandanud.
Lõpplahendus jäi viimasele 300meetrile. Tegin küll avatõmbe, kuid oli tunnetatav, et konkurendi tahe tol momendil võita oli väga suur. Marguse kiirendusega läksin küll alguses kaasa, kuid liigseid riske tehnika osas võtta ei tahtnud.
See võib järgmist võistlust silmas pidades kätte maksta. Ei olegi tükk aega Eestis teisena finišisse jõudnud, see on hea ärritaja järgmisteks võistlusteks. Eesti Meistrivõistlustel Sillamäel võtan sihikule aja 1:35, mis eeldab kilomeetrite läbimist 4.45 tempos.

Marguse karjäärile tagasi vaadates võib öelda, et kõige rohkem iseloomustas teda parimatel spordimehe aastatel tahtejõud ja järjekindlus, samuti väga hea rutiinitaluvus treeningutes. Midagi jäi kindlasti ka sisse. Osalt tehnika taha ning teisalt sportliku õnne taha. Tihti olles väga hea, tuli võistelda kevadistel maailma või Euroopa karikavõistlustel vähese võistluspraktikaga ja põrgulikult palavas. Võib vaid oletada, milliste resultaatideni oleks ta võinud jõuda paremates tingimustes. Miks mitte püüdnud ka 50 km Eesti rekordit 4:07 ?  Siiski tuleb arvestada, et me mõlemad oleme treeninud pea kogu karjääri töötamise kõrvalt. See seab omad piirid nii treeningute kestvuse kui taastumise osas. Igaüks kes proovib teha iganädalaselt stabiilselt 120-160 km, tehes ka ühe lõigutreeningu, kus võistlutempo lähedaselt läbib kuni 15km ning nädalavahetuseti pika otsa stiilis 35-45 km, saab sellest aru. Reakodanikule jääb selline massohism mõistmatuks. Ilmselt alahinnatakse ka tiitlivõistluste normide tugevust.
Marguse mõjul olen ka mina nii pikalt jäänud käimise juurde. Hea sõber ja konkurent on kindlasti tiivustanud edasi treenima ka hooaegade järel, kus kõik pole läinud nii nagu oleksin soovinud. Aitäh selle eest!"