10. septembril Haapsalus Paralepa parkmetsas toimunud Läänemaa lahtised käimisvõistlused jäid minu karjääri viimasteks. Täpselt 25 aastat tagasi, 1991. aasta septembris, tegin samal rajal Endel Susi juhendamisel ja suure eeskuju Hegert Mölderi kannul oma esimesed käimissammud. Seega oli igati sümboolne lõpetada sportlastee just siin, kodurajal.
Kogu tänavune hooaeg on olnud suur piinlemine. Kohustused väljaspool sporti on kasvanud sedavõrd suurteks, et igat treeningut alustasin vastumeelselt ja väsinud jalgadega. Kuna kolm päeva enne starti olid jalad kui vatist, otsustasin kaks päeva lihtsalt julmalt puhata. Tagantjärele analüüsides oli tegemist targa otsusega, sest teist korda sellel hooajal tundsin võistluseelsel soojendusel jalgades värskust!
Stardipaugu kõlades asusid kolm Eesti parimat käijat üksteiselt mõõtu võtma. Ilm mõnusalt pilvealune, õhk värske ja ligikaudu 18 kraadi. Minek oli kohe esimestest kilomeetritest alates super! Oma suureks üllatuseks suutsin Lauri Lelumehega sammu pidada! Vedasime kordamööda, raske ei hakanud hetkekski. Teineteist kannustades, jätkasime heas tempos. Viimasele kilomeetrile minnes olime endiselt kõrvuti. Minus polnud kübetki väsimust, sain aru, et asi jääb lõpu peale. Samas teadvustasin fakti, et lõpuspurdiga pole Lelumeest tema pika karjääri vältel keegi alistada suutnud. Viimase kilomeetri passisime, oodates hetke mil spurtida. Lõpuks, kuskil 50 meetrit enne finišijoont alustas Lauri otsustavat minekut. Vastasin koheselt, pannes kõik välja. Peast käis läbi mõte, et see on minu viimane võimalus suur konkurent alistada! Lõpus lausa lendasin, kuid veel 50 m enne lõppu pidasin oma võimalusi pea olematuteks! Minu suureks üllatuseks aga Lauri seekord ei möödunud. Lendasin täiskiirusel finišisse, alistades suure meistri kuue sekundiga. Kui oma põhidistants, 50 km kõrvale jätta, suutsin Lelumeest viimati võita üheksa aastat tagasi!
Võit 10 km distantsil tuli ajaga 46.15. Teisena lõpetanud Lelumees sai kirja 46.21, kolmas oli tulevikulootus Ruslan Sergatšjov, isiklikku rekordit tähistava 47.52ga. Arvestades minu treenitust, oli võidu puhul tegemist väikese imega. Mõõduvõtule eelnenud lõigutreeningutel möödus Lauri minust kui postist. Täna suutsin aga just mina kõik asjaolud omavahel klappima saada ning see tagas kuldse karjäärilõpu!
Tahan südamest tänada treener Endel Susit, kes oli nõus seda võistlust viimasel hetkel korraldama, tänan ka kaaskonkurente ja kohtunikke ning loomulikult oma perekonda, kes kõik sellel minu jaoks nii olulisel päeval raja ääres olid. Õhtu lõppes lähedaste seltsis Promenaadi hotelli restoranis, kus panime mu pikale sportlaskarjäärile piduliku punkti. Liialdamata võib öelda, et tegemist oli ühe ilusama päevaga mu elus! Hea on lahkuda võidukalt!
Alljärgnevalt toon ära ka Lauri Lelumehe kommentaari oma võistlusele:
"Enda võistlusega ma päris rahule jääda ei saa, sest selgelt oli eesmärk käia alla 45’. Sellest eesmärgist jäi lahutama 82 sekundit, mis võib tunduda vähe, kuid on tegelikult arvestatav allajäämine.
Põhjuseid on erinevaid – ühena saab välja tuua esmaspäevase lühikese lõigutreeningu, kus viimasel lõigul läksin ilmselt liiga ahneks 2km - 8.12. See aga tähendas, et laupäeval ei olnud jalg nii terav kui tahtnuks.
Teiseks oluliseks faktoriks on rada, mis on juba sedavõrd kehva asfaltkattega, et sunnib igal meetril enda ette vaatama ning konarusi vältima. Autopiloodiga kilomeetrite läbimine ei ole võimalik. Ka üks tagasipööretest tuleb teha sisuliselt koha peal.
Iga liigne kiirendus mõjutab kahtlemata lõppaega. Minu jaoks ideaalsest jäi kindlasti puudu ka 3-5c madalam õhutemperatuur.
Võistluse alguses läksin kindlameelselt tempot tegema, esimesed 2 km läbisime 8.55-ga. Esimesed 5 km vaheaeg möödus Margusega paarisrakendis ajaga 22.45. Ruslan oli juba ohutus kauguses. Vaheldumisi vedades tempo siiski stabiliseerus 4.40-4.45 juurde ning ka viimane kiirem kilomeeter enam märkimisväärselt olukorda ei parandanud.
Lõpplahendus jäi viimasele 300meetrile. Tegin küll avatõmbe, kuid oli tunnetatav, et konkurendi tahe tol momendil võita oli väga suur. Marguse kiirendusega läksin küll alguses kaasa, kuid liigseid riske tehnika osas võtta ei tahtnud.
See võib järgmist võistlust silmas pidades kätte maksta. Ei olegi tükk aega Eestis teisena finišisse jõudnud, see on hea ärritaja järgmisteks võistlusteks. Eesti Meistrivõistlustel Sillamäel võtan sihikule aja 1:35, mis eeldab kilomeetrite läbimist 4.45 tempos.
Marguse karjäärile tagasi vaadates võib öelda, et kõige rohkem iseloomustas teda parimatel spordimehe aastatel tahtejõud ja järjekindlus, samuti väga hea rutiinitaluvus treeningutes. Midagi jäi kindlasti ka sisse. Osalt tehnika taha ning teisalt sportliku õnne taha. Tihti olles väga hea, tuli võistelda kevadistel maailma või Euroopa karikavõistlustel vähese võistluspraktikaga ja põrgulikult palavas. Võib vaid oletada, milliste resultaatideni oleks ta võinud jõuda paremates tingimustes. Miks mitte püüdnud ka 50 km Eesti rekordit 4:07 ? Siiski tuleb arvestada, et me mõlemad oleme treeninud pea kogu karjääri töötamise kõrvalt. See seab omad piirid nii treeningute kestvuse kui taastumise osas. Igaüks kes proovib teha iganädalaselt stabiilselt 120-160 km, tehes ka ühe lõigutreeningu, kus võistlutempo lähedaselt läbib kuni 15km ning nädalavahetuseti pika otsa stiilis 35-45 km, saab sellest aru. Reakodanikule jääb selline massohism mõistmatuks. Ilmselt alahinnatakse ka tiitlivõistluste normide tugevust.
Marguse mõjul olen ka mina nii pikalt jäänud käimise juurde. Hea sõber ja konkurent on kindlasti tiivustanud edasi treenima ka hooaegade järel, kus kõik pole läinud nii nagu oleksin soovinud. Aitäh selle eest!"
