20ndad Bruno Junki mälestusvõistlused

30. mail toimusid Valgas juba 20ndat korda Bruno Junki mälestusvõistlused käimises. Tavapärase staadionivõistluse asemel toimus kahekordsele olümpiapronksile pühendatud juubeliüritus linna peatänavail. 

Kui tavaliselt oleme kohale sõitnud päev varem, siis seekord tuli rahanappusel startida võistluspäeva hommikul. Lelumees oli vahelduseks paberile pannud tavapärasest pisut erineva sõidumarsruudi, et oleks võimalus nautida Eestimaa ilu, nagu ta ise ütles. Esimeste mälestusvõistluste võitja Rein Sumberg oli pikale teekonnale kaasa ostnud Kalevi "Teekonna" kompvekke. Võis öelda, et mehed olid  reisiks korralikult valmistunud! Tänu Lauri põhjalikule legendile ja Sumbergi katkematule jutuvadale, mis keskendus elu-olule, võistlustele ja treeningutele 70ndate aastate Leningradis, kulges reis viperusteta ja kiires tempos. Keskpäevaks olimegi piirilinnas. Valga võttis meid vastu päikesespaiste 21 soojakraadiga.

Toomas Rosenberg oma meeskonna ja Bruno Junki perekonnaliikmetega olid teinud head tööd - Valga peatänaval valitses suurvõistlusi meenutav atmosfäär! Püsti oli pandud uhke stardipaik. Ühes telkide, muusika ja sõnaosava kommentaatoriga moodustus ilus tervikpilt!

Nagu võistlustel tavaks, konkureeriti eri vanuseklassides A-st veteranideni välja. Meeste 10 km distantsile läksime koos A-klassi poiste ja juunioritega. Nagu arvata võis, pistsid noored lätlased-leedukad stardipaugu kõlades ajama. Meie Lelumehega töötasime paarisrakendina pisut tagapool, hoides noori silmapiiril. Hetkevorm, mida võis heal juhul pidada rahuldavaks, lubas lõppajaks prognoosida resultaati alla 47 minuti. Seetõttu oleks olnud rumal noortele koheselt sappa haakida. Uskusime Lauriga, et küllap poisid mingil hetkel ära kukuvad. Jätkasime rahulikult käimist, kordamööda tempot tehes. Teadsin, et Lauri ründab tavaliselt kuuendal kilomeetril. Täpselt nii ka juhtus. Peale kuuendat kilomeetrit tegi Lelumees mõned kiiremad sammud ja vahe tuli sisse. Lõpuks kaotasin kodusele konkurendile 25 sekundiga. 

Võitjas ei olnud seekord kahtlust. Läti käimise teine number, nooruke Arturs Makars võttis kindla võidu, tulemusega 45.20. Teise koha sai kodupubliku rõõmuks võimsa lõpuspurdi teinud Lauri Lelumees (aeg 46.12), püüdes viimasel 250 meetril kinni nii teisel kui kolmandal kohal käinud lõunanaabrid. Lätlane (46.13) alistus napilt enne finišijoont - hõbedat ja pronksi jäi lahutama napp sekund! Kuna vahed olid pea viimase kilomeetrini üsna suured, tunnistas Lauri, et ei pidanud teisel kohal käinud lätlase alistamist reaalseks. Sport aga on teinekord ettearvamatu ja lõpuponnistus oli 37-aastasel vanameistril teravam kui 18 aastat nooremal konkurendil. Viis sekundit hiljem tuli neljandana üle lõpujoone kustunud leedukas ning seejärel 19-sekundilise vahega mina (aeg 46.37).

Lauri ise hindas koha poolest tulemust üheks karjääri meeldejäävamaks, kommenteerides: „Võit meeste arvestuses läheb ajalukku. Emotsionaalselt oli väga tiivustav just sellise pika lõpuspurdi tulemusena võtta üldarvestuses II koht. Eks omajagu mängis minu kasuks ka õnnefaktor. Tänada tuleb Margust, kes vahet pärast 6 km läbimist sugugi suureks ei lasknud ning sundis ühtlast tempot hoidma. Tänu sellele jõudsin noorele leedukale ca 600m enne lõppu järgi. Ründasin koheselt, teades, et ca pooltel juhtudel on kättesaanul väga raske mobiliseerida end kurnavaks tempotõusuks. Noor leedukas aga ei olnud papist poiss, võttes end takjana sappa.

Üritasin ca 99%-liselt pingutades jätta endale väikese varu. Kõike välja pannes ning konkurenti mitte maha raputada suutes on suur tõenäsosus oma võttest selili lennata. Siin võib tuua täiesti paralleeli rattasõidu grupifinišiga. Lendasin suurel kiirusel tagakurvi sisse ning võtsin kohe uuesti hoo üles. Lõpuni jäi 300m. Selliste arengutega ei olnud ilmselt arvestanud tol momendil II kohal käinud 1992. a sündinud leedu noor talent Artur Mastianica, kes eelmisel aastal näitas Jungi võistlustel aega 43.23,6. Sellel aastal on noormehe areng jätkunud kui kevadel käis ta Dudinces 50 km 4.11 sisse.

Konkurentide lõõtsutamine oli muidugi kaugele kuulda, nii et Arturile ei tulnud rünnak viimasel 100 meetril siiski üllatusena. Nüüd terendas ees uus eesmärk. Leidsin endas veel veidi energiat kiirust lisada ning saavutasin ca 1-2 meetrise edumaa. Viimasel 10 meetril juba uskusin, et väljun duellist võitjana, kuid kogenud sportlasena hoidsin vastasel silma peal. Enne finišijoont ei tohi midagi garanteerituna võtta. Lõppaeg oleks ideaalis võinud olla ca minuti võrra parem. Eelmisel aastal suutsin ligilähedaselt sama temperatuuriga käia Valga staadionil 45.31. Linnatänavatel toimunud võistlus oli aga väga järskude tagasipööretega ja kergete tõusude ning langustega, mis tempot hakkis. Tundus, et ka konkurendid pidid 1-2 minutit tulemustes lõivu maksma.“

Kuna poisid võistlesid veel noorteklassis, läks meeste arvestuses kaksikvõit Bruno Junk Käimisklubile. Saime mõlemad Lelumehega uhked karikad ja medali. Ühtlasi sai Laurist kolmas eestlane, kes 20 aasta jooksul sel mõõduvõtul võidurõõmu maitsnud. Viimati jäi võit kodukamarale 17 aastat tagasi! Seega tegi Lelumees Bruno Junki auks ja korraldajate rõõmuks kodupublikule kena juubelikingituse! 

Võistlusele järgnes valitud ringis väike keskpäevane bankett kus tänati korraldajaid ning aeti niisama meeldivas seltskonnas juttu. Oli igati tore ja südamlik juubeliüritus!

Oma etteastega jäin hetkevormi arvestades enam-vähem rahule. Kahe nädala pärast toimuvad Tartus Tamme staadionil Eesti klubide karikavõistlused. Loodetavasti õnnestub Taaralinnas näidata juba hoopis teisest puust tulemust!

TULEMUSED 

Lauri Lelumehe kommentaar Euroopa Karikavõistluste kohta

Meie parimana võistlustel 44. koha saanud Lauri Lelumees kommenteeris oma etteastet järgmiselt:

"Euroopa karikavõistlustel osalemine osutus seekord parajaks loteriiks. Esiteks ei olnud võimalik see aasta välistingimustes eelnevalt võistelda. Teiseks osutus eelnev võtmetreeningute kvaliteet kõikuvaks. Tihtipeale tuli neid külmas ja sajus läbi viia, mis viis ka lõikude läbimise tempo alla. Ka taastumine oli teinekord ebapiisav. Kui juba esimestest lõikudest peale hakkab võitlus iseendaga, siis kokkuvõttes nõuab titaanlikku pingutust ettekavatsetu täide viia. Kolmandana niitis mind võistluseelsel nädalal ca 4 päevaks rivist välja kõhuviirus ja palavik.

Psühholoogiliselt mõjutas niigi savijalgadel enesekindlust ilmateade, mis võistluspäeval lubas lagipähe paistvat päikest ja 28-29 soojakraadi. Põhjamaisest kliimast saabunule on see sama nagu autole vale kütuse tankimine.

Mõnes mõttes meil isegi vedas, sest just paar päeva enne näitas termomeeter isegi kuni 40 soojapügalat. Murcia linn asub ca 10 km merest, kaljudevahelises katlas ning on Hispaania üks kuumemaid ja kuivemaid piirkondi.

Eestis treenides nägin ma selles väikest vandenõu – on täiesti selge, et hispaanlaste tulemused kodukamaral ekstreemses kuumas kannatavad vähem kui põhjamaalastel.

Vaatamata vahetult võistluseelsel päeval saabumisele ning kahele eelnenud ümberistumisele (Tallinn-Oslo-Murcia) läksime Margusega laupäeva õhtul kohe pärast hotelli saabumist vapralt soojendust tegema.

Esimene km pidi oleme rahulik, kuid Margus hakkas ees täpiks kaduma. Minu roidumus reisist oli ilmselgelt suurem. Seejärel väikesed venitused ning üks km kiiremas tempos õnnestus juba paremini.

Õhtul jalutasime linna pea ainsa arvestatava vaatamisväärsuse juurde – võimas katoliiklik katedraal, mis oma suursugususega ületas tublisti meie pühakodasid.

Võistluspäeval oli meie start 17.15. See nõuab psühholoogiliselt päris head kohanemist. Tuleb terve päev niisama mööda saata, kuid siiski hoida vaim ja füüsis veidi tegevuses. Lugemine ja paar jalutuskäiku aitasid aega sisustada. Ootaja aeg on pikk... Targem on mitte liigselt ees seisvale katsumusele mõelda. Bussiga rajale sõites avastasime ühe positiivse momendi – võistlusrada oli pea täienisti varjus, asi seegi!

Juba enne starti olin arvestanud, et liikuda tuleb omale sobivas tempos ning mitte minna kiiremate gruppidega kaasa. Minu olukorras oleks see ilmselgelt liigsete riskide võtmist tähendanud.

Margusel oli sobivalt sama plaan. Nii liikusimegi paarisrakendis tempoga ca 4.55 km kohta. Ajutist leevendust 29 kraadilisele palavusele pakkus rajalt olnud uduvihma piserdav dušš ning joogipunktist jaheda vee pähe kallamise võimalus. Juba ca 4 km-l tegi mulle hoiatuse võistluste karmim kohtunik, kogenud soomlanna. Tegemist on piinlikult printsipiaalse õigusmõistjaga, kes ka kurvides oma terava kullipilguga kõikide käijate tehnikat silmab.

Õnneks rohkem ma sel võistlusel hoiatusi ei saanud, kuid siiski ka üks hoiatus mõjub psühholoogiliselt. Käijana sa tead, et piisab ka ühest tehniliselt lohakast ringist ja sa oled mängust väljas.

Kahjuks oli kohtunikel Marguse suunas rohkem saua viibutusi. Käimises on võimalik ka märkusi saada, kuid praktika näitab, et tiitlivõistlustel neid praktiliselt ei anta.

Käijate mass on piisavalt suur ning olukorra paremaks kontrolliks üritatakse juba eos ettevaatlikkusele sundida.

Ca 9km läbimisel õnnestus veidi tempos juurde panna, enesetunne oli küllaltki hea. Tekkis ka ca 10 meetrine vahe Margusega. Järgmised konkurendid eespool olid kaugel, üks austerlane jälle ohutult tagapool.

Keskendusin oma võistlusele, vaatama kahetsusväärsele asjaolule, et Margus pidi rajalt kõrvale astuma.

Pärast 15 km muutus ka 5’ tempo hoidmine keeruliseks, siiski sain sellega üldiselt hakkama. Lõpptulemusena sulgus stopper ajal 1:39.11. Tasuks 44. koht ca 59 osavõtja hulgas. Nii katkestajaid kui diskvalifitseerituid oli suhteliselt palju. 5km vaheajad: 24.51 - 24.38/49.29 – 24.39 - 25.03 

  

Arvestades minu praegust füüsilist vormi võib lõppresultaadiga laias laastus rahule jääda."

Ebaõnnestunud Euroopa Karikavõistlused

Rahanappusel startisime seekordsetele Euroopa Käimise Karikavõistlustele vaid päev enne starti, 16. mai varahommikul. Võistluspaikka, Murcia maakonna pealinna Murciasse Hispaanias jõudsime kuue paiku õhtul. 12-kraadisest pilvisest Tallinnast olime jõudnud meie mõistes südasuvisesse Hispaaniasse, mis tervitas meid 25-kraadise kuumusega. 

Seekordne koondis koosnes kuuest sportlasest. Tüdrukute 10 km-s Margarita Kozlova ja Lika Mitrofanova, poiste samal distantsil astusid Eesti eest tulle Kirill Titov ja Igor Jakovlev. Naiste 20 km-s kahjuks kedagi välja panna polnud, meeste sama distantsi võtsin ette mina koos Lauri Lelumehega. Võistkonna esindajana sõitis kaasa Toomas Rosenberg. 

Kiire soojendus, lühike jalutuskäik linna kuulsaima vaatamisväärsuse, Murcia katedraali juurde ning oligi aeg päevale joon alla tõmmata. Stardiprotokolle sirvides sai selgeks, et sellel aastal on väljas vaid tugevad käimismaad, meie koondisest kehvemateks sai pidada vaid Austria esinduse šansse. Iga riik oli traditsiooniliselt välja pannud oma parimad pojad, kellest enamik elukutselised sportlased. Lisaks massöörid, managerid ja doktorid. Meie koondis paistis selle kõrval kui üks armetu asjaarmastajate punt, mis ei olnud ka tõest kaugel - elukutselisi käijaid pole Eestis olnud juba 80ndatest alates.

Võistluspäeva hommikupoolse osa veetsime Lelumehega konditsioneeritud hotellitoas, vaadates aknast kuidas puhkajad 29-kraadist kuumust ja basseinivett nautisid. Murcia jääb küll kuulsast Päikseserannikust pisut eemale, kuid piirkonna trumbiks on tõik, et tegemist on Lõuna-Euroopa kuumima piirkonnaga. Mägede vahel katlas on aasta keskmine temperatuur 18 kraadi. Meie start oli alles 17.15, seega tuli päev sisustada raamatut lugedes ning telekast ülekannet vaadates.

Võistlus toimus kesklinnas, ühekilomeetrisel trassil. Kogu programmi peaala oligi seekord meeste 20 km, kus võidupretendendiks raja läheduses elav oma mees Angel Miguel Lopez. Etteruttavalt võib öelda, et Lopez suutiski kodus kulla võita, lõpetades suurepärase ajaga 1:19.52.

Meie alustasime Lelumehega ettevaatlikult. Vaatamata sellele, saime koheselt ühe hoiatuse. Mõne aja pärast järgnes mulle veel teinegi. Esimesed kaheksa kilomeetrit vedasin mina, siis nihkus ette Lauri. Tehes väikese kiirenduse, saavutas ta 20-meetrise edumaa. Vaatamata kuumusele, tundsin end tehniliselt küllaltki kindlalt. Paraku ei jaganud minu usku kohtunikud ja nii tuli 11,7 km peal punast kaarti näidanud referii nõudel rajalt lahkuda. Tundsin, et tehnika oli igati ok, mõnel väiksemal võistlusel oleksin kindlasti läbi pääsenud, kuid võrdluses maailma tippudega oli see järelikult sobimatu.

Mis läks valesti? Tagantjärele vaadates läks nii nagu olin ära teeninud. Viimati sain tõsiselt treenida 2012. aastal. Terviseprobleemide tõttu olen viimased kolm hooaega harjutanud kolmandiku võrra väiksemate mahtudega. Sealt tulenevalt läksin suurvõistlusele kehvas vormis, mis  mõjutas ka eneskindlust. Tegelikult ei plaaninud ma hooaja alguses üldse enam nii suurtel mõõduvõttudel osaleda, kuna aga kedagi paremat võtta polnud, otsustasin karikavõistlustel siiski veel viimast korda osaleda. Sport on ettearvamatu, lootsin, et ehk õnnestub end ületada. Paraku sünnib imesid spordis harva.

Võistlustele tagasi vaadates tuleb tõdeda, et kogu koondise etteaste ebaõnnestus. Oma taseme kohta tegi parima etteaste 17-aastane Igor Jakovlev, olles 10 km distantsil isikliku rekordiga (53.42) 43 noormehe konkurentsis 37. Koondise parimaks etteasteks seda siiski nimetada ei saa, kuna püstitatud rekord on äärmiselt nõrgast klassist. Noorel mehel on arenguruumi veel kõvasti! Jakovlevile järgnes pingereas 38. koha saanud Kirill Titov (1:01.59). Noormeeste võitja, hispaanlane Diego Garcia läbis 10 km 40.38ga.

Tütarlaste 10 km-s oli eestlannadest parim Margarita Kozlova, saavutades 32 tüdruku seas 27. koha, ajaga 1:08.16. Lika Mitrofanova katkestas. Parim oli selles klassis venelanna Klvadiya Afanasyeva 45.55ga.

Meeste 20 km-s saavutas Lauri Lelumees 59. startinud mehe seas 44. koha. Aeg 1:39.11 ei olnud küll parimate aegade tasemel, kuid koondise seisukohalt oli tähtsam lõpetamine.

Vaatamata sellele, et Igor Jakovlevil õnnestus püstitada isiklik rekord, oli meie järelkasvu tase väga nõrk. Sportlikku resultaati arvestades võib koondise parimaks hinnata kogenud 37-aastase Lauri Lelumehe etteastet. Noored peavad veel kõvasti arenema! Päris lootusetu siiski seis ei ole - järgmisel aastal saavad karikavõistlustel osaleda juba meie tõelised tulevikutegijad Angela Mandel ja Ruslan Sergatšov.

Viimane lihv hooaja alguseks...

Sellel aastal läks nii, et hooaja avastardi käimises teeme Lauri Lelumehega alles 17. mail ja kohe Euroopa Karikavõistlustel. Töökohustused ei lubanud meil kummalgi varakevadel 12-tunnist Lõuna-Leedu seiklust ette võtta. Nii peamegi tuginema kogemustele ja avama hooaja suurvõistlusel.

Tegelikult mõtlesin, et nii suurtel võistlustel enam üles ei astu, aga kuna Eestil pole kedagi võrdväärset asemele panna, otsustasin veel viimast korda koondisesärgi selga tõmmata. Vorm ei ole hetkel küll paremate päevade tasemel, kuid võimaluste piires oleme Lelumehega liigutanud. Just seetõttu ei võta ma karikal ette oma põhidistantsi 50 km-t, vaid piirdun seekord 20nega. Ärge saage valesti aru - treeningutesse pole ma kunagi pealiskaudselt suhtunud. Alati on antud oludest lähtuvalt maksimum, nii on ka selleaastane ettevalmistus suhteliselt võimete piiril tehtud, lihtsalt keha ei võimalda enam parimate päevade tasemel treeninguid. 24 aastat järjepidevat pingutamist on oma jälje jätnud. 

Sellegipoolest olen põnevil ja valmis võistlustulle astuma. Olen teinud paar 10 km pikkust tempotreeningut, lõike stiilis 4-5 x 2 km, 3+2+2 km, lisaks 12 km pikkune tühjendustreening Viljandi järvejooksu näol.

Kuna enamus Euroopa Karikal startivatest konkurentidest on elukutselised sportlased, kel sellel hooajal juba 3-4 võistlust selja taga, pole suurt edu oodata. Küll aga olen seadnud mõned isiklikud eesmärgid. Igal juhul käin end "kooma" ja nalja tegema ei lähe!

Euroopa Karikavõistlused toimuvad seekord Hispaania linnas Murcias, mis tuntud kui Lõuna-Euroopa kõige kuumem piirkond. Neljapäevaks lubab ilmateade 41 soojakraadi, stardipäeval tõotab tulla 29 kraadi ringi. Sellised soojapügalad pakuvad alati rohkelt üllatusi. Sport on ettearvamatu ning selles tema võlu peitubki. Lähen starti ja pigistan endast kõik välja. Mis lõppresultaadi see annab on raske ennustada. Elame ja näeme!

Paranes eestlaste kõrgeim koht Euroopa Karikavõistlustel

Seoses 2011. aasta Euroopa Käimise Karikavõistlustel teise koha saanud Igor Yerokhini positiivse dopinguprooviga, paranes eestlaste kõigi aegade kõrgeim positsioon ühe koha võrra. Pärast korrektuure on Eesti käimisajaloo kõrgeim lõppresultaat Margus Luige poolt 2011. aastal Portugalis Olhaos saavutatud 28. koht (48 osavõtjat) 50 km käimises (4:34.11).

Viimasel ajal on just käimises tuvastatud massiliselt dopingupettureid, seega ei pruugi see muudatus jääda viimaseks.

Käijana jooksjate püha üritust väisamas ehk jooks ümber Viljandi järve

Sellekohase plaani tingis vajadus enne 17. mail toimuvaid Euroopa Käimise Karikavõistluseid teha üks korralik tühjendustreening, et suurvõistlus ei tuleks organismile liiga suure šokina.

Jooksjatele oli Tallinnast käima pandud spetsiaalne buss, mis viis kaheksa euro eest spordisõbrad Viljandisse ning tõi ka tagasi. Paraku kasutasid seda võimalust vähesed. Heaolu ühiskonnas on enamikel juba autod. Mina valisin bussi, sest ise pikalt roolis olla ei armasta. Nii startisingi 7.20 pealinnast lõuna suunas. Kuna äratus oli 5.50, panin bussis veel tunnikeseks silma kinni. Ärgates olingi juba peaaegu sihtkohas. 

Viljandisse jõudnuna otsustasin, et ei raiska grammigi lisaenergiat. Nii sai toetatud kohalikku ettevõtlust ja läbitud nelja euro eest taksoga kaks kilomeetrit bussijaamast staadionini. Hinna sees oli ka konsultatsioon kõhukalt taksojuhilt, kes teatas, et sellel aastal on järveäärne küllaltki vesine. Tänasin info eest ja jätsime hüvasti.

Staadionile jõudes oli peamiseks eesmärgiks oma tagasihoidlik stardinumber (2715) pisut kõrgema asetuse vastu vahetada. Peakorraldajale lähenedes tundis ta minus ära Lauri venna. Ütlesin, et olen võimeline saja sekka jooksma. Minus pakatavast enesekindluseset või faktist, et olen Lauri Luige vend, tõsteti mind stardijärjekorras 301., mis ei olnud küll veel võimetele sobilik stardipositsioon, kuid võimaldas juba enam-vähem kiires tempos liikuma pääseda. 

Enne pauku kuulasin kogenud jooksuhuntide soovitusi ning panin paika plaani. Kuna Hispaanias Murcias toimuvatel karikavõistlustel tõotab tulla 26-33 soojapügalat, otsustasin Viljandis valitsenud 15 soojakraadile vastu minna pikkades dressides, imiteerides suurvõistluste kuumasid olusid. 

Stardipaugu kõlades pandi kohe täiskäik sisse. Kuna olin esisajaga võrreldes küllaltki taga, võttis sinna tõusmine aega. Staadionilt väljumine kujunes täielikuks olelusvõitluseks ning esimese tõusuni jõudes oli vahe liidritega juba üpris suureks paisunud. Samas oli mõnus järjest kustuma hakanud konkurente neelata. Rada ise oli küllaltki nõudlik, sisaldades tavapärasele maanteelõigule ka rohkelt mägiseid tõusunukke ning soist pinnast. Märjast metsaalusest läbi müttamine oli vabatahtlik, võimaldades pahkluuni mudas pläterdades pisut lõigata. See oli koht, kus terad eraldati sõkaldest - tõsised spordimehed valisid aja võtimiseks mudamülka, wannabe-sportlased otsustasid edevaid jooksususse säästa ning kulgesid pisukese ringiga mööda maanteed.

Tunnistan ausalt, et käijana oli mul mägede võtmine päris raske, samas töötas mootor korralikult ning eesmärgiks seatud tugev tühjendustreening ning lõpetamine 100 perema seas (tagas erimedali) sai täidetud. Kuna jooksutreeningud piirduvad minu puhul vaid paar korda nädalas läbitavate 10-kilomeetriste rahulikus tempos kulgemistena, polnud mul erilist aimdust oma jooksukiirusest. Mõne varasemalt läbitud võistluse põhjal pakkusin, et võin 12 km läbida pisut alla 44 minuti. Nii ka juhtus. Kohalikus ajalehes Lääne Elu võttis Endel Susi võistlused kokku järgmiste sõnadega: "Ümber Viljandi järve jooksul jõudis ligi 3000 startija hulgas esimese saja hulka parim Läänemaa esindaja Margus Luik. 24-kordne käimismeister Luik saavutas 64. koha ajaga 43.45. Oma vanuseklassis M35 oli ta 6. Läänlastest lõpetas jooksu 15 inimest."

Pärast mõõduvõttu sai käidud korraldajate poolt pakutavas nõuka-aegses saunas, mis oli omaette elamus. Suurel laval vahetasid kogenud jooksuhundid muljeid ning masseerisid vatti saanud lihaseid. Peale leilivõttu jalutasin trepimäest uuesti alla, et süüa lõuatäis seljankat ning plaksutada autasustamisel parimatele. Päike paistis, ilm oli ilus. Päikesepaise ning k

aunis ja vaikne Viljandi vanalinn moodustasid kokku imeilusa võistluskogemuse.

Tagasiteel kohtasin bussis oma endist õpilast. Tubli neiu oli samuti järvele tiiru peale teinud. Vahetasime muljeid ning võrdlesime medaleid. Heas seltskonnas kulges tagasitee vaatamata võimust võtvale väsimusele kiirelt ja meeldivalt. Oli igati meeliülendav kogemus väisata jooksjate püha üritust. Rahvajooksud erinevad käimisvõistlustest just melu poolest - kui käimises nohistad omaette metsarajal, siis jooksuvõistlustel on lisaks tuhandetele konkurentidele raja kõrva kaasa elamas ka sajad pealtvaatajad.

Sain kirja tugeva treeningu, hea emotsiooni ning soovi veelkord mõnel rahvajooksul üles astuda. Nüüd on aga aeg keskenduda taas oma põhialale, sest hooaja avastart Euroopa Karikavõistluste näol on kohe-kohe ukse ees.