Sunday, November 2, 2014

Jooks lahkunud kanaarilinnu mälestuseks

Reedel, kaks päeva enne hingedepäeva, lendas taevastele jahimaadele mu ämma kanaarilind Vassili. Kurvaks teeb teadmine, et see juhtus vaid kaks päeva pärast peremehe puhkusereisile minekut. Mind oli jäetud tema valvuriks. Vaatasin, et linnukesel on halb. Tavapärase oksal siristamise asemel istus vaene Vasja puuri põhjas ja hingeldas. Lootsin, et ehk läheb linnukesel paremaks. Vahepeal ta isegi lendas pisut, käis joomas. Järgmise päeva õhtul, töölt naastes, polnud olukord paranenud. Linnuke lahkus minu silme all. Vähemasti polnud ta mineku hetkel üksi...

Nüüd valdab mind rahutus - äkki oleksin saanud teda päästa? Oleks pidanud puuri haarama ja veterinaari juurde kihutama? Vasja oli 8-aastane, küllaltki eakas, aga äkki oleks arstid suutnud teda aidata? Paraku olin hiljaks jäänud...

Laupäevase Nõmme-Harku metsajooksu tegin mõttes Vassili mälestuseks. Ühtlasi tahtsin testida, milline on hetkeseis möödunud aastaga võrreldes. Peale 20. septembril toimunud 50 km meistrivõistluseid, olen nädalas 30-40 km sörkinud ja jõudu teinud. Paar korda jooksin lõunapausidel Lelumehega 14 km. 

Nõmme-Harku metsajooks ei ole lihtsate killast - 15 km tõuse ja languseid. Kohe jooksu alguses pannakse võimed kolme mõrvarliku tõusunukiga proovile. Neist üle saanuna, ootavad ees lõputud ning psühholoogiliselt rasked sirged. Võib öelda, et tegemist on jooksuga, mis nõuab kogu vaimse ning füüsilise arsenali mängu panekut. Masohistlik nauding kui nii võib väljenduda.

Lõpetasin möödunud aastaga võrreldes 25 sekundit tagapool. Aeg 58.13 andis 66 jooksumehe seas 11. koha. Arvestades vähest treeningpraktikat, võib üldjoontes rahule jääda.

Väikevend Lauri tegi aga elu jooksu, saades 55.17ga teise koha! Isiklik rekord paranes rohkem kui minutiga. Lauri tegi sotid selgeks viimasel kilomeetril, mil tõusunukki võttes gaasi põhja lükkas ja Eesti jooksuparemikku kuuluva Jaanus Kallaste seljataha jättis! Suur osa Lauri hõbemedalist kuulus ka raja ääres valjuhäälselt kaasa elanud Lauri Lelumehele. Kogenud jooksumees ja käimismeister oli see, kes väikevennal tõusul rünnata soovitas. Lelumehel jätkus ergutussõnu mullegi. Mõnikümmend meetrit kõrval jooksnuna, tajus ta mu väsimust. Nähes, et ma polnud suuteline rääkima, patsutas sõber lihtsalt tunnustavalt õlale, ärgitades viimaseid tõuse täie jõuga võtma. Seda ma ka jõudumööda tegin, võitlesin lõpuni. Pisut kripeldama jääb, et ühe konkurendi pidin lõpukilomeetril siiski mööda laskma - jalad olid pehmed ja hing paelaga kaelas. 

Muremõtete ja ängi vastu aitab kõige paremini füüsiline pingutus. Tundsin vajadust end pildituks rabeleda. Suures osas ka õnnestus. Sinu mälestuseks Vasja - et su hing leiaks rahu ja veelgi parema paiga!