Kulgemine

On teist keegi seda tunnet kogenud? Kindlasti olete, me kõik kogeme seda aeg-ajalt, iseasi, kui paljud meist seda endale teadvustanud on. Kulgemise seisund tabab meid kõrghetkel, tegemas midagi sellist, mis meile meeldib ja hästi õnnestub, see on hetk, mil puzzle tükid moodustavad terviku.

Kõige ehedamalt tunnen seda tippvormis olles, läbides 50 km pikkust võistlusmaad. Alguses oled sa närvis ja põnevil, siis tuleb valu ja veremaitse, seejärel saad sa osaks loodusest, sa kulged, kaovad aeg ja ruum, tunnid muutuvad minutiteks, ümbrus ähmastub, kõrvalseisjate ergutushüüded ja konkurentide hingeldamine muutuvad ühtlaselt voogavaks taustsüsteemiks, kõik kaob, oled ainult sina oma sisemaailmas. Sa kaotaksid justkui teadvuse, sa ei eksisteeri sel hetkel, sa elad ja hingad, aga väliskeskkond lakkab sinu jaoks olemast, sa suhtled ainult oma sisemaailmaga. See on võrratu tunne! Sa võiksid kulgemist lõputult jätkata ja sa jätkadki, kuni saabub piisavalt tugev väline ärritaja, mis sind su sisemaailmast jälle väliskeskkonnaga ühendab.

Selliste hetkede nimel sporti tehaksegi!

Alati Teie,

Margus