Aeg teha lõpuspurt

Käesolev hooaeg jääb mulle käijana viimaseks. Selle otsuseni jõudsin juba aastaid tagasi, analüüsides, millal oleks mõistlik lõpetada. Arvasin tookord ning arvan ka nüüd, et lähtudes spordifüsioloogiast ei ole 36-aastaselt (eeldusel, et oled varasematel aastatel kogu aeg täie jõuga treeninud) enam võimalik oma tulemusi parandada. Parim enne on möödas. Jah, alati leidub erandlikke inimesi, kuid keskeltläbi peaks selles vanuses sportlik lagi saavutatud olema ning tegeletakse pigem vormi hoidmise kui kehalise seisundi parandamisega.

Otsustasin selle aasta veel võistluskarusellis kaasa teha, kuna sügisel täitub 25 aastat võistluskäijana. Vahele pole jäänud ühtegi hooaega, kogu aeg on usinalt sammutud. 

Sportlikus plaanis enam suuri sihte ei sea. Üks eesmärk ongi veel jäänud. Nimelt on mu auhinnakapis 49 Eesti meistrivõistluste medalit, rohkem pole Eesti käimisajaloos keegi võita suutnud. Süües aga kasvab teadupärast isu. Seetõttu püüangi veel viimset auraha, eesmärgiga kasvatada medalite koguarv 50ni. Esimene võimalus ihaldatud auhinda püüda avaneb veebruari lõpus Eesti sisemeistrivõistlustel. Seega hoian jõudumööda keha toonuses ning ootan põnevusega esimest võistlust.

Minu koht riikide edetabelis

2007. aastal püstitasin Läti meistrivõistlustel Jurmalas seni kehtiva isikliku rekordi 50 km käimises. Millise tasemega oli 2007. aastal aeg 4:18.36? Elukutseliste sportlaste peale mu hammas ei hakanud, kuid töö kõrvalt harjutavate amatöörsportlaste kategoorias kuulusin kindlalt maailma esimesse kolmandikku.

Ühe näitajana võib vaadelda kohti eri riikide edetabeleis. Mahtusin pea kõikjal maailmas kindlalt 10 parema hulka. Alljärgnevalt olengi välja toonud oma koha mõnedes riiklikes edetabelites. Tärniga on märgitud kaks maailma tugevamat käimisriiki Venemaa ja Hiina. Neid tuleb vaadelda suure eelarvamusega, kuna dopingu tarvitamine on seal riiklik poliitika. Praeguseks on kõik Venemaa tippkäijad saanud dopingu kasutamise eest võistluskeelu. Hiinas on veel suurpuhastus tegemata, kuid on vaid aja küsimus mil sealsed petuskeemid avalikuks tulevad. Itaalias oleksin samuti olnud kolmas, kuna nende esinumber andis järgmisel aastal positiivse dopinguproovi.

Holland 1., Belgia 1., Keenia 1., Austria 1., Läti 4., Leedu 4., Soome 3., Norra 3., Rootsi 3., Valgevene 3., Slovakkia 4., Tšehhi 3., Saksamaa 3., Itaalia 4., Hispaania 10., USA 5., Portugal  4., Prantsusmaa 8., Kanada 2., Poola 5., Brasiilia 3., Ungari 4., Venemaa 11.*, Hiina 23.*, Ukraina 7., Rumeenia 2., Mehhiko 9., Kolumbia 3., Ecuador 4., Iirimaa 3., Suurbritannia 2., Austraalia 9.

Elu kummaliseim käiguvõistlus

Täna öösel toimusid Frankfurti lennujaamas käimise maailma karikavõistlused. Korraldajad viisid võistluse läbi otse lennujaamas ning selle lähedasel territooriumil, et transpordikuludelt kokku hoida. Kaardil kujutatud, väga keeruline rada (millest meie Lelumehega kuidagi aru ei saanud), kulges lennujaamas ja osaliselt ka lähedal asuvas metsas.

Liikusin igipõlise rivaali Lauri Lelumehe kannul, kuna tema tundis paremini kaarti. Tehnika oli kohati üsna vaba, sest lennujaamast väljaspool kohtunikke näha polnud. Lauri võistles vaatamata jahedale ilmale palja ülakehaga. Minul aga oli seljas hall mantel ja kauboisaapad, mis minu suureks üllatuseks üldse ei hõõrunud!

Püsisin Lauri kannul, ühel hetkel soovis ta rada lühendada ning sukeldus ojja. Mulle tundus see hullumeelse ideena - vesi oli väga külm! Kuna pelgasin, et üksi eksin teelt, olin sunnitud talle mantel seljas järgnema. Aeg-ajalt panime päris puusse (teisi vastaseid polnud näha, eskalaatorite juures kõndis meile vastu vaid üks vana käiguveteran) ning seetõttu kulus meil 20 km distantsi läbimiseks üle kahe tunni. Ilgelt käis närvidele, et korraldajad kokkuhoiu mõttes nii kehva raja kuskil lennujaamas maha olid mõõtnud!

Õnneks juhtus kogu see pull unes, aga teatud paralleele viimaste nädalate sündmustega Eesti käimismaastikul annab tõmmata küll (kui ridade vahelt hoolega lugeda).

Ilusaid unenägusid!