Thursday, January 29, 2009

Esiplaanil jõuharjutused

Operatsioonist on möödunud 2 nädalat ja põlv läheb päev-päevalt paremaks. Teatud asendites on ikka veel hell, aga tänaval jalutada kannatab juba päris hästi!

Treeningute osas olen siiani piirdunud jõuharjutuste, rattasõidu ja ujumisega. Üldkehaline ettevalmistus peaks olema parem kui kunagi varem! Samas tuleb jõuharjutustega piiri pidada, et muskel liialt suureks ei paisuks, muidu ei jaksa enam käia!


Järgmise nädala algusest tahaks alustada rahuliku kõnniga. Päev-päevalt tempot tõstes, peaksin 10. märtsiks olema valmis oma esimeseks tempotreeninguks.


Kui paranemine kulgeb plaanipäraselt, oleksin 14. märtsil algavaks kevadlaagriks valmis!


Seni tuleb ennast treeningutel tagasi hoida ja õiget aega oodata - liigne innukus võib kurvalt kätte maksta!


Alati Teie,


Margus

Monday, January 26, 2009

Viirusega voodis...

Kurat, viimasel ajal leiavad mind üles igasugu ebameeldivad väljakutsed. Pühapäeval õnnestus kusagilt viirusnakkus külge saada.

Ausaltöeldes pole see ka ime, sest organism on veel operatsioonist kurnatud ja immuunsüsteem üsna õhuke. Lisaks igapäevased kohtumised sadade lastega. Samas, 2007.aastal ei olnud mul aasta läbi isegi nohu! Või on tegemist kolmekümnendate lähenemisega?


Pühapäeval istusin kodus, suutmata leida ühtegi kohta, mis poleks valutanud, isegi juuksejuured kipitasid! Lisaks tundus olevat üsna kõrge palavik, mille suurust ma kraadiklaasi puudumisel tuvastada ei suutnud. Kirusin endamisi, et ema nõu kuulda ei võtnud ja kohe punase päevakübara ekstrakti kummutama ei hakanud!


Ööseks ajasin oma kõige paksema dressi selga ja higistasin hullemini kui kesksuvel 20 kilomeetrit käies. Ootasin hommikut, magada sai vast mõned tunnikesed. Kaalusin juba plaani hommikul tööle helistada ja oma loobumisest teatada. Siiski, kella vaadates ja veendudes, et seitsmeni on 3 tundi ja 44 minutit aega, rahunesin, olles üsna kindel, et selleks ajaks on organism pisiku välja tõrjunud.


Nii ka läks, palavik oli hommikuks kadunud, aga uni mitte! Lisaks valutas endiselt kurk.

Otsustasin siiski kooli minna, seal tunnid ära anda ja siis taksoga koju 45-minutitlist lõunauinakut tegema tulla. Polnud ju õhtuste trennideni enam palju aega!


Kõik läks plaanipäraselt, aga unepuudus kummitab siiani ja õhtu lähenedes on pea jälle kurjakuulutavalt kuumenema hakanud.


Usun siiski, et saabuv öö kujuneb võitluses viirusega otsustavaks ja hommikul tunnen end jälle inimesena!


Siit loo moraal - kuula alati ema sõna, isegi siis kui lähened kolmekümnele :)




Alati Teie,


Margus



Võitsid Veskus ja Pällin

Laupäeval Lasnamäe spordihallis peetud Eesti juunioride ja noorsoo meistrivõistlustel näitasid parimaid aegu juunioride klassi käijad.

Kuna osavõtjaid nappis, korraldati mõlema vanusegrupi võistlus koos. Noormeestest saavutas üldvõidu Sillamäe noormees Ainar Veskus (5 km-23.26,8), neidudest oli parim valgalanna Meeli Pällin (3 km - 16.54,2).


Ajad jäid üpris tagasihoidlikeks, kuna enamus meie tippudest on hetkel haiguste ja vigastuste küüsis.


Meeli Pällinile on juba üle aasta teinud haiget põlv, loodetavasti suudetakse see 4000-kroonise imesüstiga töökorda saada!


Ainar oli pikalt viirushaiguse küüsis ja korralikult treenima sai hakata alles mõned päevad tagasi. Seda arvesse võttes, pole noormehe ajal vigagi, täiskasvanute meistrivõistlustelt võib oodata aega alla 23 minuti.


RiskoNogelainen, kes veel mullu Ainariga võrdne, kohati isegi parem oli, sipleb endiselt ületreeningust tingitud madalseisus ja otsib motivatsiooni jätkamiseks.


Kõik ülaltoodud sportlased on veel verinoored tegijad ja aega kosuda ning areneda on küllaga. Loodetavasti jätkub neil piisavalt tahtejõudu, käimaks seda rasket rada.


Sellised siis hetkeuudised käimisradadelt.


Noortele treenimisindu soovides,


alati Teie,


Margus

Friday, January 23, 2009

50 km- masohistlik nauding

Kogu su keha on täis teravat valu, kopsudes põletab, higi voolab ojadena, pea käib ringi ja pilk on udune. Su peas keerlevad katkestamise mõtted, soov alla anda, aga sa jätkad, sind motiveerivad kuum saun, pehme voodi, eneseteostus ja võiduvõimalus.

See on neli tundi valu, piiride ületamist ja vaimset võitlust iseenda ning vastastega. Eelkõige just iseendaga. Keha karjub valust - lõpeta, vaimu abil sunnid end jätkama ja lisad veelgi tempot. Sellel hetkel ei huvita sind, millised on tagajärjed, saabugu või surm, sina lähed lõpuni!

See ei ole nauding, vaid eelmäng. Igatsetud naudinguhetked algavad mõni aeg peale lõpujoone ületamist.

Esialgu ei toimu midagi, sa oled täiesti tühi, nõrkemas ja näljane. Sa ei saa liigutada, sest selgroog valutab kaheksast kohast ja jalad oleks justkui halvatud, aga sa kannatad selle ära, sest see on osa naudingu saavutamise protsessist. Ilma kannatusteta ei ole nautimine võimalik!

Nauding ja rõõm jõuavad kohale mõne aja pärast, mil keha on eluks vajalikud ressursid taastanud ja sa hakkad hoomama oma saavutuse suurust.

Sõprade ja võistluskaaslastega sauanalaval istudes, tunned, et päev on täie ette läinud, oled ennast ületanud ja üht-teist nii endale kui teistele tõestanud.


Sa ei oska ette kujutada täiuslikumat ja produktiivsemat päeva, sest oled selle päeva nimel elanud ja treeninud kogu aasta. Nüüd on aastapikkune töö tulemuseks vormunud ja sa oled nii õnnelik! Nii õnnelik ja nii väsinud!


Sind ootab su pehme voodi ja pärastlõunane päike viib sind unedemaale.



Kannatamatult kevadet oodates...


Alati Teie,


Margus

Tuesday, January 20, 2009

Bruno Junk (27.09.1929)

Bruno Junk on Eesti käimisajaloo suurim nimi. Olles meeletult andekas, tõusis ta mõne aastaga maailma tippu, püstitades maailmarekordeid ja võites kaks olümpiapronksi (1952. a Helsingis 10 km, 1956 Melbourneis 20 km). Lisaks tuli mitmel korral NSVL-i meistriks.

Bruno oli väga laia silmaringiga inimene, osaledes aktiivselt Eesti kergejõustiku juhtimises. Ta oli populaarne nii siin kui sealpool piiri.

Mina mäletan Brunost vaid tugevat ja sooja käepigistust, mille noore poisina ühelt võistluselt esikoha eest sain.

Oma saavutustega spordis on Bruno Junk kindlasti eeskujuks enamikule meie praegustest noorkäijatest, tõestades, et ka Eestist võib sirguda maailmaklassi kiirkäijaid.

Isiklikud rekordid:

10 km - 43.20,6
20 km - 1:28.04,8

Olav Laiv (26.02.1948)

Olav hoiab siiani enda käes 1975. aastal püstitatud Eesti rekordit 50 km käimises. Hetkel on mees käimisspordist eemaldunud. Niipalju kui teda tunnen, on tegemist sirgeseljalise ja kindlameelse natuuriga, kes ei keeruta ja ütleb otse.

Lisaks on Olavil terasnäpud, millega mees armastab noortele käigumeestele massaazi teha. Kord Tartus võisteldes, kutsus ta suurfavoriit Lelumehe enne starti enda juurde ja lubas kerget toonust andvat massaazi. Paraku oli tegemist sootuks vastupidise efektiga ja Lelumees lonkas valugrimass näol ja jalad pehmed stardijoonele. Peab ütlema, et ega tal sellel võistlusel väga hästi ei läinud J

Isiklikud rekordid:

10 km- 42.28,2
20 km- 1:28.32,8
50 km- 4:07.09,8 (Eesti rekord)

Tuesday, January 13, 2009

Operatsioon

Operatsioonist on möödunud mõned tunnid ja olen ennast voodis mõnusasti sisse seadnud, et Teile kirjutada.

Tahaksin väga oma kogemust jagada, aga operatsioon toimus üldnarkoosiga, nii et lõikuse käigust ei ole mul midagi rääkida, küll aga tollest huvitavast päevast üldiselt.

Kui mind lõpuks, peale mõningast närvilist ootamist, opilauale lubati, oli põhiliseks hirmuks unepuudus. Arst süstis mulle enda väitel uinutit, millest hakkas väga mõnus - laes jooksid triibud ja mured kadusid - ehtne narkolaks :)

Seejärel paluti mul ennast teise voodisse libistada ja sõidutati kõrvalpalatisse. Olin veidi uimane, aga endiselt teadvusel. Mõne aja möödudses saabus õde ja pakkus juua. Veidi aja pärast toodi mu kõrvale veel üks meesterahvas.

Aeg kulges omasoodu ja varsti kuulsin kõvalvoodis lebava mehe norskamist. See tegi mind rahutuks, kuna mina polnud ikka veel uinuda suutnud! Pidasin pingsalt meeles, et õe saabudes talle teatada, et pole veel magama jäänud ning et enne oppi mulle ikka veel üks uinutav süst tehtaks.

Veidi aja pärast hakkasin endas kahtlema. Vaatasin kella ja see näitas 11.30 - operatsioonilauale minekust oli möödunud kaks ja pool tundi!

Piilusin vargsi teki alla ja avastasin, et jalg oli sidemes. Õe saabudes küsisin veid kõhklevalt, ega operatsioon juhuslikult läbi ei ole, minu suureks imestuseks see nii just oligi!

Olin olnud mõnda aega sügavas unes, sellest ise teadlik olemata! Naabrimees kõvalvoodis oli ka virgunud ja muigas - ka tema polnud esimesel korral arugi saanud kui juba taastumispalatis lamas.

Tellisime härraga lõpetuseks voodisse ühed kohvid, ajasime mõnusasti juttu ja seejärel tõi kollane Tallinki takso mind ilusti koju.

Nüüd algab tõsine võitlus tagasituleku nimel!

Alati Teie,

Margus