Saturday, September 17, 2016

Curtain call



Kirjutan seda postitust väikese kurbusenoodiga hinges. Minu blogi sai alguse 2008. aasta augustis ja on tänaseks pisut üle kaheksa aasta vana. See siin on aga eelviimane sissekanne. Nagu ütleb pealkiri, kardin kutsub! Aeg on võtta kokku üks eluetapp ning pöörata raamatus uus lehekülg. Kuni 31. eluaastani oli käimine minu elus kõige olulisem asi. Hea sõber ja konkurent Lauri Lelumees ütles minu pulmas tabavalt: “Enne abiellumist oli Marguse elus esimesel kohal 50 km käimine, teisel 20 km distants ja alles kolmandana muu elu!” Leian, et täpsemalt ei ole võimalik seda eluetappi iseloomustada! Elasin Mustamäel üüritoas, kuhu mahtus vaid suur voodi. Minu elu koosnes kahest töökohast ja kahest treeningkorrast päevas. Olin üdini õnnelik ja eesmärgile pühendunud, andes endast töö kõrvalt harjutades 100 protsenti! Hea on tõdeda, et kõik need 25 aastat treenisin nii kuis jaksasin, kordagi lõdvaks laskmata. Tagantjärele vaadates ei jää midagi kripeldama – kõik mis antud võimaluste ja vaimse potensiaali piires võtta oli sai ka võetud! Ma ei andnud kunagi alla – oma isikliku rekordi 50 km käimises (4:18.36) püstitasin rebenenud meniskiga. Juba viiendal kilomeetril oli valu häirivalt terav, sellele vaatamata punnisin lõpuni, parandades isiklikku rekordit pea kaheksa minutiga. Olen uhke ka fakti üle, et veerandsaja aasta jooksul ei katkestanud ma ühtegi võistlust.

Minu käimiskarjäär algas 1991. aasta septembris. Mäletan hetke mil istusin vanematekodu vannis ja püüdsin selgusele jõuda, mis suunas edasi liikuda. Kooliväline koormus hakkas üle jõu käima – korraga oli käsil rahvatants, kunstikool ja spordiring. Tuli teha valikuid. Otsustasin spordi kasuks ja nii ma ema-isa kõrval 11aastase poisikesena Haapsalu spordihoonesse marssisin, teatades Endel Susile, et soovin spordis kaugele jõuda. Treeneri sõnul vaatas ta mu väikest kasvu vanemaid, seejärel mind ja mõtles endamisi, et nii väike mees küll kergejõustikus edu ei saavuta. Sellegipoolest andis Susi mulle võimaluse. Kohe esimene võistlus Tartu Ülikooli spordihoones õnnestus võita ja nii oli näpp käimisspordile antud. Sellest sai minu suur armastus 25 aastaks, mis päädis 25 Eesti meistritiitliga. Kokku võitsin erinevatel distantsidelt rekordilised 51 meistrivõistluste medalit (25 kulda, 22 hõbedat, 4 pronksi).

Treeningutelt ja võistlustelt leidsin oma parimad sõbrad, nägin maailma ning võistlesin õlg-õla kõrval selle ala absoluutsete tippudega. Õnnestus osaleda maailmarekordi kinkinud võistlustel Turus, käia ligi 60 000 pealtvaataja ees Maailma Karkavõistlustel ning püstitada 2002. aastal Paralepas senini kehtiv Eesti noorsoorekord 50 km käimises (4:40.56). Lisaks korjasin medaleid Läti meistrivõistlustelt ning tulin Baltimaade meistrivõistlustel 50 km käimises pronksile.

Just Haapsalus, koduses Paralepa parkmetsas, tegin 91. aasta sügisel treener Endel Susi juhendamisel esimesed käimissammud. Need sammud oma lapsepõlve iidoli Hegert Mölderi kannul sai tehtud samal rajal, kus toimus minu viimane mõõduvõtt!Tore, et õnnestus lõpetada võiduga!

Olen lõputult tänulik kõigile kes mind sellel pikal teekonnal nõu ja jõuga toetasid. Suurimad tänud lähevad Endel Susile, kes jäi minu ainsaks treeneriks kogu pika karjääri vältel ning tänu kellele olen täna see, kes olen. Suureks toeks ja inspiratsiooniks on olnud abikaasa Ija ning sellel aastal sündinud poeg Oliver. Minu tänu on lõputu perekonna ees, kes alati toetasid ja minu võistluseid vaatamas käisid! Lisaks tahan eraldi tänada sõber ja konkurent Lauri Lelumeest, kellega pea 20 aastat üksteist utsitades meistritiitlitele konkureerisime. Jään teid kõiki meenutama suure tänutundega! 

Foto: Marko Mumm

No comments: