Kirjutan seda postitust väikese
kurbusenoodiga hinges. Minu blogi sai alguse 2008. aasta augustis ja on
tänaseks pisut üle kaheksa aasta vana. See siin on aga eelviimane
sissekanne. Nagu ütleb pealkiri, kardin kutsub! Aeg on võtta kokku üks
eluetapp ning pöörata raamatus uus lehekülg. Kuni 31. eluaastani oli
käimine minu elus kõige olulisem asi. Hea sõber ja konkurent Lauri
Lelumees ütles minu pulmas tabavalt: “Enne abiellumist oli Marguse elus
esimesel kohal 50 km käimine, teisel 20 km distants ja alles kolmandana
muu elu!” Leian, et täpsemalt ei ole võimalik seda eluetappi
iseloomustada! Elasin Mustamäel üüritoas, kuhu mahtus vaid suur voodi.
Minu elu koosnes kahest töökohast ja kahest treeningkorrast päevas. Olin
üdini õnnelik ja eesmärgile pühendunud, andes endast töö kõrvalt
harjutades 100 protsenti! Hea on tõdeda, et kõik need 25 aastat
treenisin nii kuis jaksasin, kordagi lõdvaks laskmata. Tagantjärele
vaadates ei jää midagi kripeldama – kõik mis antud võimaluste ja vaimse
potensiaali piires võtta oli sai ka võetud! Ma ei andnud kunagi alla –
oma isikliku rekordi 50 km käimises (4:18.36) püstitasin rebenenud meniskiga. Juba viiendal kilomeetril oli valu häirivalt terav,
sellele vaatamata punnisin lõpuni, parandades isiklikku rekordit pea
kaheksa minutiga. Olen uhke ka fakti üle, et veerandsaja aasta jooksul
ei katkestanud ma ühtegi võistlust.
Minu käimiskarjäär
algas 1991. aasta septembris. Mäletan hetke mil istusin vanematekodu
vannis ja püüdsin selgusele jõuda, mis suunas edasi liikuda. Kooliväline
koormus hakkas üle jõu käima – korraga oli käsil rahvatants, kunstikool
ja spordiring. Tuli teha valikuid. Otsustasin spordi kasuks ja nii ma
ema-isa kõrval 11aastase poisikesena Haapsalu spordihoonesse marssisin,
teatades Endel Susile, et soovin spordis kaugele jõuda. Treeneri sõnul
vaatas ta mu väikest kasvu vanemaid, seejärel mind ja mõtles endamisi,
et nii väike mees küll kergejõustikus edu ei saavuta. Sellegipoolest
andis Susi mulle võimaluse. Kohe esimene võistlus Tartu Ülikooli
spordihoones õnnestus võita ja nii oli näpp käimisspordile antud.
Sellest sai minu suur armastus 25 aastaks, mis päädis 25 Eesti
meistritiitliga. Kokku võitsin erinevatel distantsidelt rekordilised 51
meistrivõistluste medalit (25 kulda, 22 hõbedat, 4 pronksi).
Treeningutelt
ja võistlustelt leidsin oma parimad sõbrad, nägin maailma ning
võistlesin õlg-õla kõrval selle ala absoluutsete tippudega. Õnnestus
osaleda maailmarekordi kinkinud võistlustel Turus, käia ligi 60 000
pealtvaataja ees Maailma Karkavõistlustel ning püstitada 2002. aastal
Paralepas senini kehtiv Eesti noorsoorekord 50 km käimises (4:40.56).
Lisaks korjasin medaleid Läti meistrivõistlustelt ning tulin Baltimaade
meistrivõistlustel 50 km käimises pronksile.
Just
Haapsalus, koduses Paralepa parkmetsas, tegin 91. aasta sügisel treener
Endel Susi juhendamisel esimesed käimissammud. Need sammud oma
lapsepõlve iidoli Hegert Mölderi kannul sai tehtud samal rajal, kus toimus minu viimane mõõduvõtt!Tore, et õnnestus lõpetada võiduga!
Olen lõputult tänulik
kõigile kes mind sellel pikal teekonnal nõu ja jõuga toetasid. Suurimad
tänud lähevad Endel Susile, kes jäi minu ainsaks treeneriks kogu pika
karjääri vältel ning tänu kellele olen täna see, kes olen. Suureks toeks
ja inspiratsiooniks on olnud abikaasa Ija ning sellel aastal sündinud
poeg Oliver. Minu tänu on lõputu perekonna ees, kes alati toetasid ja
minu võistluseid vaatamas käisid! Lisaks tahan eraldi tänada sõber ja
konkurent Lauri Lelumeest, kellega pea 20 aastat üksteist utsitades
meistritiitlitele konkureerisime. Jään teid kõiki meenutama suure
tänutundega!
Foto: Marko Mumm
No comments:
Post a Comment