See aasta olen ennast üha rohkem ja rohkem tabanud mõttelt, et tulemuse vormistamisel on väga suur roll õigel mõtteviisil. Varem keskendusin liialt resultaadile, planeerides igat kilomeetrit sekundi täpsusega. Tulemusest unistasin juba mitu kuud enne starti. Kohati muutus rekordi püstitamine kinnisideeks, see aga lisas vastutuskoormat ja pingeid, mis omakorda pärssisid saavutusvõimet.Nüüdseks olen jõudnud järeldusele, et põhitähelepanu tuleb suunata resultaadilt treeningprotsessile. Eesmärgiks on võistluspäeva hommikul saabuv tõdemus, et kõik mis minu võimuses, sai treeningutel realiseeritud ja see on ainus tegur võrrandis, mis sõltub täielikult sinust.
Me ei saa kontrollida ilma, ette näha rajal toimuvaid sündmusi, võidelda organismi kaitsereaktsioonidega, hoida sekundi täpsusega tempot, me pole kaitstud pealtvaatajate ja konkurentide manöövrite eest jne. Nagu näete on mosaiigikilde, mis omavahel sobituma peavad, kümneid!
Tehtud töö vormimine soovitud resultaadiks ei sõltu seega enam täielikult sinust endast-see on kinni paljudes pisiasjades. Rekord sünnib päeval, mil kõik mosaiigitükid kokku sobituvad ja seda ei juhtu iga päev! Tükke on palju ja mõnikord jääb täielikust pildist puudu vaid üks detail. Vahel harva juhtub ime ja kõik osad langevad sujuvalt oma kohtadele, moodustades terviku-see ongi kauaoodatud pidupäev! Kas pidupäevi on aastas üks või mitu-selle üle otsustab saatus, võttes arvesse sinu pühendumust eesmärgi poole püüdlemisel.
Truult oma kutsumust teenides,
alati Teie,
Margus
1 comment:
sa oled üks paganama osav kirjutada muide :)
ja õige lähenemine, alati selge pea ja mõistus viivad millegi toredani :) ülepressimine ei eduta kedagi :)
Post a Comment