Sunday, March 28, 2010

Türgi saun


Tõepoolest, saun ta oli- 10 päeva jooksul sai 4 tugevast treeningust 3 täiel määral tehtud, viimane pingutus tuli kannavalu tõttu jooksuga asendada.

Tugevad treeningud olid planeeritud tempokäikudena, suurenevas järjekorras: 15-20-30 ja 35 km. Nagu öeldud, sai viimase 35 km asemel tehtud 30 km jooksu, valulik kand ei lubanud käimisliigutust sooritada.

Kuna varem olin trennis jooksu kasutanud vaid taastava treeninguna, oli 30 km jooks organismile päris suur ärritaja, andes ennast valutavate jalgade näol veel paar päeva tugevalt tunda. Siiski, tehtud ta sai ja kahetseda ei ole midagi. Ilmad toetasid samuti meie püüdlusi, temperatuurivahemik jäi 10-22 kraadi vahele. Enamus treeningutest sooritasime päikesepaistes.

Niipalju treeningutest, alljärgnevalt pisut kohalikust elu-olust.

Elama olime ennast sättinud Istanbuli rannapromenaadi lähedusse, mis nagu hiljem selgus, oli lõbumajade rajoon. Seega kujunes meie õhtuseks meelelahutuseks akna pealt kohalike Ida-Euroopa lõbutüdrukute jälgimine. Põnev oli vaadata, kes kui palju mehi õnge otsa sai. Õhtuti väljas jalutades, olid kupeldajad kohe ligi ja igati valmis oma tüdrukuid meile sõbrahinnaga jagama. Kohati jäi mulje, et see soov oli lausa meeleheitlik.

Kultuurilises plaanis oli Istananbul muidugi imeline-kahe trenni vahel, enne lõunauinakut, üritasime alati mõne vaatamisväärsusega tutvust teha ja neist seal juba puudust ei tulnud. Magamine oli muidugi alguses pisut problemaatiline. Kuna kohalikud armastasid meeletult autosignaale, kostus neid läbi hotelliakna vahetpidamata. Laagri edenedes sai treeningväsimus meist võitu ja signaalide ärritav mõju vähenes tunduvalt.

Türkalsed ise siplevad mingi suhtelmisvaeguse käes-küll tahtsid nad meid katsuda, küll niisama lobiseda, ühesõnaga rahu ei saanud neist hetkekski. Olime tõelised kiirkäimise maaletoojad Türgi vabariigis. Kohalikud jälgisid suu lahti ja silmad pärani, joostes kaasa ja kilgates nagu pärdikud.

Kokkuvõtlikult tuleb laagriga igati rahule jääda-suures osas saime plaanitu täide viia. Hetksesisuga võib piltlikult öelda, et Lauri on valmis stardijoonele asuma, minul on veel vaja pisut eeltööd teha, ehk teisisõnu viibin stardieelses soojendusfaasis.

Tagasitulek lume ja jää keskele oli muidugi kergelt sokeeriv, aga tugeva tahte ja vaimujõuga saame sellest väljakutsest jagu. Kaugel see kevadki enam on-kalendri järgi juba alanudki!

Kaunist kevadet soovides,

alati Teie,

Margus

Monday, March 8, 2010

Istanbuli asfalti maitsma

Kuna lumel ei näi lõppu tulevat, otsustasime Lelumehega Türgis väikese 10 päevase löökmikrotsükli korraldada. Põhjus selleks on üsna proosaline-lumel ei ole lihtsalt võimalik pikki tempotreeninguid teha. Just sellest tunneme aga eelkõige puudust!

Seega pakime teisipäeval asjad ning stardime Istanbuli suunas, lootuses näha musta asfalti. Broneerisime väikese hotelli äärelinnas, mitte kaugel pargist ja rannapromenaadist, kus loodetavasti saab rahulikult treenida. Plaani sai pandud ka kaks pikemat otsa (35-40 km), millele järgneb loomulikult kuulsa Türgi sauna külastus!


Kokkuvõttes on meie põhisoov mitte näha lund, ülejäänu osas oleme suhteliselt leplikud!


Väljalennu ootuses,


alati Teie,


Margus


Friday, March 5, 2010

Eeskujud innustavad!

Nagu igal noorel inimesel, oli ka minul lapsepõlves eeskuju, kelle järgi samme seada. Ainult et minu eeskuju ei olnud olümpiavõitja ega kuulus näitleja seinapealselt postrilt. Nägin teda iga päev trennis. Tema oli see, kes mulle 11-aastaselt esmakordselt Paralepa mändide all kiirkäimist õpetas. Tema nimi on Hegert Mölder, Eesti meister kiirkäimises.

Mäletan, kuidas kõik tüdrukud ta järgi jooksid! Oma muheda oleku ja võimsate lihastega pani ta naisterahvad sulama! Ja kui kiirelt ta käis! Mäletan, et tahtsin saada just temasuguseks!


Kuna käimine polnud tol ajal, ega ka nüüd eriti populaarne spordiala, siis vajasin väikese poisina just sellist positiivset eeskuju! Vajasin kinnitust, et ka kiirkäija võib olla populaarne ja teiste poolt tunnustatud ja just seda Hegert oli-ta meeldis kõigile ja kõik austasid teda! Ilma tema eeskujuta poleks ma tõenäoliselt käimise juurde jäänud!


Nii et tänusõnad Sulle Hegert, kes sa praeguseks oled saanud tubliks pereisaks ja IT-spetsialistiks! Aitasid mul leida tee midamööda elus astuda!


Minu austus!


Alati Teie,


Margus


Tuesday, March 2, 2010

Veebruar

Kuna kuu oli lühike, siis pikka juttu ei tule. Veebruari peaülesandeks oli mahutada ning omavahel sobitada Eesti sisemeistrivõistlused ja mahu kogumine. Võib öelda, et sain ülesandega hakkama (505 km). Kuigi võistlustulemus mahu tõttu kannatas, polnud see esmaseks prioriteediks.

Lühikese mesotsükli tõttu oli sellesse juba algselt sisse broneeritud ca 60 kilomeetrine miinus, seega tuli kõiki päevi eriti hoolikalt kasutada. Kuu lõpus kokkuvõtet tehes, tõdesin, et olin pisut liiale läinud ning treeninud 34 päeva järjest! Keha oli juba üsna pehme ning väsinud ja eile lubasingi endale puhkust ning käisin massaazis. Loodetavasti päevast piisas, sest uus kuu ja uued ülesanded ootavad!


Lumes ja lörtsis "suusatades",


alati Teie,


Margus