Monday, June 15, 2009

Alytus-Leedu meistrivõistlused

12. juunil toimusid Lõuna-Leedus riigi meistrivõistlused. Kuna samaaegselt toimusid ka linnapäevad, siis oli Leedu noorima rahvastikuga linn puupüsti inimesi täis.

Meie jõudsime kohale päev varem, tehes peale 11-tunnist autosõitu õhtul väikese soojenduse.


Järgmine päev kulus starti oodates, võistluse algus oli planeeritud poole kaheksale õhtul. Tuleb tunnistada, et eks need õhtused stardid üks paras praadimine ole. Hommikul tegime laadal väikese jalutuskäigu, ülejäänud päev möödus hotellitoas maadeatlast uurides ja pikutades. Süüa saime kolm korda päevas ja alati ühte toitu - kanaliha kartuliga.


Nagu pikast ootusest ja jahedast ilmast veel vähe oleks, hilines start 15 minutit. Kõiksugu härrasmehed oli vaja eelnevalt ära õnnitleda ja orkester ning tantsutüdrukud tahtsid ka rahvale oma oskuseid demonstreerida.


Niisiis 19.45 rivistusid Leedu, Läti, Eesti, Poola ja Serbia paremad kiirkäijad 20 km starti. Tuleb tunnistada, et minul väga teravat minekut seekord polnud. Oma jälje oli jätnud möödunud nädalavahetusel toimunud Bruno Junki mälestusvõistluste 10 km ja teisipäevane 4x2 km oli ka pisut liiast. Ometi suutsin aega võrreldes Birstonases näidatuga parandada, tulemuseks 1:38.56 ja kaheksas koht. Lelumees käis ka seekord hästi, lõpetades minust koht kõrgemal, igati korraliku 1:32.44,4-ga.


Noormeeste 10. km-s üritas Ainar Veskus MM-normi püüda, paraku jäi sellest veel pisut puudu. Vaatamata sellele saavutas mees 4. koha, isiklikku rekordit tähistava 46.08-ga.


Omamoodi huvitav oli õhtul võistelda, kuna ilm oli pilvine, siis finisijoont ületades oli linn juba pimedusse mattumas.


Võistluspingest vabanenuna, nautisime Toomase, Lauri ja Ainariga vabaõhukontserti ja tegime tutvust kohalike noortega. Pubis toimunud lauahoki maavõistlusel leedulaste vastu tuli leppida kaotusega. Hiljem hotellitoas toimunud kaardilahingus tuli aga võidupunkt koju.


Tagasiteel võitlesime vihmavalangutega. Kohati liikusime vaid 70 km tunnis, aga koju me lõpuks jõudsime!



Nüüd jääb kuu Eesti meistrivõistlusteni. Mina hakkan kõvasti higi valama, Teie aga nautige peagialgavat suve!


Alati Teie,


Margus



Sunday, June 14, 2009

Monday, June 8, 2009

Bruno Junki memoriaal

Laupäeval 6. juunil toimusid Valga keskstaadionil Eesti läbi aegade edukaima käija Bruno Junki mälestusvõistlused. Kahekordse olümpiapronksi sünnist möödus 80 aastat.

Lisaks kohalikele käijatele olid Junki austama ja üksteiselt mõõtu võtma kogunenud sportlased Soomest, Lätist ja Leedust.


Tallinnast Valga poole liikudes, kogesime igasusugust ilma, enamuses kohtadest sadas. Kohale jõudes tervitas meid aga pilve tagant piiluv päike! Ju oli see ilmataadi austus meie käimismeistrile. Ilm püsis ilus autasustamiseni, mil taevaluugid lõpuks avanesid ja parimad otse pjedestaalil veega üle kasteti.


Toomas Rosenberg hoidis juba varasematest aastatest tuntud taset ja üritus kulges igati uhkelt ning meeleolukalt, päädides tantsulise orkestri etteaste ja õhtusöögiga Mestsise hotellis.


Juba stardis oli teada, et suure tõenäosusega läheb võit Lätimaale, olid ju stardis kaks nende parimat-Janevic ja Rumbenieks, mõlemad elukutselised ja tiitlivõistluste karastusega mehed.


Nii ka läks, kahe lätlase järel jättis pronksmedali koju Lauri Lelumees (aeg 45.06,3), kellele see oli hädavajalikuks leevendajaks peale kolme diskvalifitseerimisega lõppenud võistlust. Lauri vaimset meelekindlust ja sisu toetab ka fakt, et seekord läbis mees distantsi ühegi hoiatuseta!


Lelumehest 300 meetrit tagapool käis äge võitlus neljandale kohale. Võitlejate punti kuulusin mina koos juunioride kahe parema Veskuse ja läti poisiga. Enamuse ajast dikteerisin tempot mina, paaril korral näitas ennast ka Veskus. Noor lätlane käis üsna võimete piiril, hingeldades ja vandudes nii et vähe pole. Mitmel korral astus Ainar mulle kandadele, sellest tulenevalt pidasin tema sammu küllalt värskeks ja olin valmis ka kaotuseks. Viimasel kilomeetril läkski Veskus juhtima, mina järgnesin talle kindlal sammul, haistes oma võimalust. Tundsin jalgades meeletut jõudu ja otsustasin asja lõpuspurdiga enda kasuks pöörata, sisetunne ütles, et seekord pole kellelgist mulle lõpusirgel vastast.


Nii ka läks, 300 meetrit enne lõpujoont tegin otsustava kiirenduse, mis osustus nii võimsaks, et edestasin Veskust lõpuks 5 sekundiga. Ainari vedasin aga juunioride arvestuses isikliku rekordiga (46.21,7) esikohale, kuna lätlasest konkurendile oli viimaste kilomeetrite liikumiskiirus liiast. Enda ajaga (46. 16,2) võib rahule jääda, positiivne oli ka fakt, et hoiatusi seekord ei antud, seega liigun tehniliselt õiges suunas!


Järgmine start on juba sellelel reedel, meid ootab Lõuna-Leedu käimiskants Alytus, seekord juba tõsisema väljakutse-20 km distantsiga. Vormi paranedes on põhjust esimest korda sel hooajal treeningsussid võistlustossudega asendada.


Küberkohtumiseni!


Alati Teie,


Margus