Eile ja täna toimusid Läti kuulsas käimiskantsis Valmieras Balti maavõistlused kergejõustikus. Juulikuu viimasel päeval asusime Lelumehe autoga Tallinnast teele, ülejäänud koondis oli juba varahommikul suure bussiga startinud. Kõik kulges ladusalt kuni öömajja suundumiseni. Kõigepealt panime kogu koondisega õhtuhämaruses juba möödunud aastast tuttava ühika juurde. Peale pooletunnist ukse taga ootamist selgus siiski, et GPS-seadme mitte usaldamine oli viga - seisime vale maja ees! Kuna bussijuhtide töötunnid olid täis tiksunud, rändas meie kergejõustikuparemik kotid õlal jala mööda hilisõhtuseid Valmiera tänavaid õige aadressi suunas. Kohale jõudnud, võttis sealne majutamine ka vähemalt 45 minutit ja kuna kõik ära ei mahtunud, siis sõitsid autoomanikud veel kolmandasse öömajja. Seal saime ukse peal korralikult sõimata, stiilis eestlastel-pole-mitte-kübetki-austust, aga kui tõre majaperenaine nägi talle malbelt naeratavat hiiglaslikku Martin Kupperit, leebus ta peagi ja koondislased lasti rahulikult öömajale. Kogu see trall kestis laias laastus kaks tundi, nii et unne suikusime 00.18ne paiku.
Hommikul kella 8.00ks oli majaperenaise viha lahtunud ning saime vabanduste saatel hommikusöögile suunduda. Paar lusikatäit putru ja kohvilonks ning oligi aeg soojenduseks.
Käijad alustasid võistluspäeva hommikut teisena, tunnike varem olid oma etteastega algust teinud mehed vasaraheitjad. Formaat nägi ette 5000 meetrit naistele ja 10 000 meestele.
Naised ühest kurvist, mehed teisest mindi stardipaugu peale teele. Kuna sellel aastal tõi koondisele punkte igalt alalt vaid üks sportlane, lasus kogu vastutus Lauri Lelumehe õlul. Võisteldes väljaspool arvestust, võisin võtta pisukesi riske. Alustasingi hetkevormi arvestades sildu põletavas tempos. Kuna viimasest võistlusest oli juba üle kuu aja möödas, liikusin kangelt ja tehnilist praaki kogunes kiire tempo juures korralikult. Viimase nädala valutanud reie eesmised lihased ei lubanud kuidagi lõdvestunult liikuda, tundsin end kui kangeks käinud veteran. Passi vaadates tulebki tunnistada, et 35-aastaselt astutaksegi veteraniklassi, seega oli võrdlus üsna adekvaatne! Veel 6000 meetri peal edestasin Lelumeest ja paari lätlast ca 40 meetriga, siis aga heitsin pilgu tabloole, seal seisid number 48 taga kaks hoiatust. See tähendas, et tuleb tempot alandada. Olin pisut kiire ja riskeeriva alguse tõttu endale liiga teinud ja konkurendid lähenesid ähvardavalt. 6800 meetri peal sai Lelumees mu kätte ja tuhises paarisrakendis lõunanaabri Edgars Gjacsiga mööda. Sealtmaalt algas allakäik - jalad olid valusad ja kanged, tehnika logises igast küljest. Vahe Lauriga kärises lõpuks 150 meetrini, tema taga liikunud Gjacs jäi aga püütavasse kaugusse. Finišijoon päästis lätlase 40 meetrit enne mind.
Kuigi olin püstitanud hooaja tippmargi 46.15,99 (8. koht) ei pakkunud resultaat rahulolu. Noored lätlased lipsasid lõpukilomeetritel mööda ja viimasest kohast päästis vaid koondisekaaslase Kirill Titovi alistamine. Lelumees tegi viimasel kahel kilomeetril korraliku lõpuspurdi, pistes kotti kolm lätlast ning lõpetades neljanda koha ja hooaja tippmarki tähistava 45.33,78ga. Balti matši arvestuses tõi Lauri koondisele igati tublid kolmanda koha punktid. Võidu võttis 42.30,25ga lätlaste esinumber, olümpiasportlane Arnis Rumbenieks.
Naiste 5000 meetri käimises võidutses 21.53,2 lätlanna Agnese Pastare. Meie naistest tegi suurepärase tulemuse nooruke Angela Mandel, saades Eesti läbi aegade teise resultaadi 25.18,7ga kolmanda koha! Kui tervist ja tahtmist jätkub, ootab Sillamäe neidu eest suur tulevik!
Nii palju lugusid Läti linnast, järgmisel nädalavahetusel ootab meid kõiki juba Kadrioru staadion ja Eesti meistrivõistlused.
No comments:
Post a Comment