Nädalavahetusel Tallinnas Kadrioru staadionil toimunud Eesti meistrivõistlused valmistasid teist aastat järjest suure pettumuse. Ärgem saagem valesti aru - hõbemedalit ei pea häbenema, küll aga aega mis selle tagas (20 000 m - 1:45.11,37). Eks peamine põhjus ole kesine vorm - viimati lubas tervis täisjõuga treenida 2012. aastal. Viimased kolm hooaega olen olnud sunnitud treenima pea kolmandiku võrra väiksemate mahtudega. Sellest tulenevalt on kiiruslikku reservi vähem ja suurtel kiirustel korraliku tehnika hoidmine raskendatud.
Eestlased teadagi omadele armu ei anna, nii sain juba esimestel ringidel kaks märkust mis peagi hoiatusteks vormusid. See tähendas, et ülejäänud 15 000 m tuleb käia ülimalt ettevaatlikult - üks viga ja oled mängust väljas! Tõmbasin teise hoiatuse laekumisel koheselt tempo alla ja 20 000 m distantsiks sobilik käigusamm asendus 50 km tempole vastavaga. Õigemini liikusin edaspidi oluliselt aeglasemalt kui 50 km rekordit püstitades. Võisin seda endale lubada, sest Lauri Lelumees oli ilma ühegi hoiatuseta pikalt ees, noor tulevikumees Ruslan Sergatsjov aga samuti kahe hoiatusega 550 meetrit tagapool. Kuna ema-isa ja vend Lauri koos sõber Lauri Tanneriga olid minu nimel loobunud ilusast rannailmast ja sõitnud Haapsalust kohale, tahtsin kindlasti lõpetada. Lisaks motiveeris hõbemedali eest antav 150-eurone preemia. Teadsin ka, et pisut kiirendades võtavad kohtunikud mu koheselt maha. Seetõttu kulgesin edasi, lugedes kannatamatult ringe. Kui oled kehvas vormis ja tehnika logiseb on 50 staadioniringi 24-kraadises päikesepaistes paras katsumus. Ilma mingi emotsioonita ületasin lõpujoone ning sarnaselt eelmise aastaga tahtsin koheselt peitu pugeda. Häbi oli perekonna ja sõprade ees - ei mäletagi, millal viimati nii kaua aega 20 000 m läbimiseks kulutasin!
Samas lohutas teadmine, et füüsiliselt olen oluliselt paremas vormis ja nadi resultaat jäi peamiselt heitlikust tehnikast tingitud kahe hoiatuse taha. Täpselt samad tunded valdasid kolmandana lõpetanud Ruslan Sergatsjovi treenerit, kes vaatamata noormehe isiklikule rekordile (1:48.22,54) ja pronksmedalile kohtunike tööga kuidagi rahule ei jäänud. Tavaliselt tehniliselt hästi käiva Ruslani kaks hoiatust olid äärmiselt mõistmatud! See selleks, lõppkokkuvõttes tuleb kehva esinemise puhul ikka peeglisse vaadata. Sport on väga konkreetne - kui pole piisavalt treeninud, pole põhjust ka millegist ilusast unistada.
Lauri Lelumehel seevastu kulges kõik kenasti. Peale kahte ühiselt käidud kilomeetrit ja mulle näidatud kahte märkust, pani Lauri hoogu juurde ja läks. Mina ülalkirjeldatud põhjustel isegi ei üritanud talle järgneda ja kuigi võiduaeg jäi varasemate aastatega võrreldes tagasihoidlikuks, oli Lauri siiski mäekõrguselt konkurentidest parem. Järjekordne meistritiitel oma lemmikdistantsil tuli tiitlikaitsjale puhaste paberitega 1:38.40,14ga.
Toome siinkohal ära ka võitja kommentaari:
Toome siinkohal ära ka võitja kommentaari:
Viimasel kolmel aastal on minu tulemused Eesti
Meistrivõistlustel 20 000m distantsil olnud stabiilselt 1:38 kopikatega.
Nii läks ka seekord – aeg 1:38.40,14 ja kurnava pingutuse tasuks
järjekorras 26. individuaalne meistritiitel. Seejuures
on hämmastav, et meistrivõistlustele eelnev ja järgnev vorm on olnud
aastate lõikes küllaltki erinev. Nt suutsin 2013. aastal juuni keskel näidata
Alytuses rahvusvahelistel võistlustel tehniliselt puhtalt käies 20 km-s
nii head aega kui 1:31.43. Selle aasta vormi juures võiks sobivates
tingimustes jõukohane olla pigem 1:34-1:35. Seda juhul
kui oleks piisavalt võimalusi treeningutel kogutud võimekuse
realiseerimiseks.
Augustikuine Kadriorg võtab võistlejaid reeglina
vastu leitsakuga. Ka sellel aastal mõjus 24-c õhutemperatuur aeglaselt
aga järjepidevalt. Alguses suhteliselt mõõdukana tundunud
kilomeetritempo 4.50 vajus kilomeetrite järel aeglasemaks
– ca 5’ juurde ja kohati mõni sekund pealegi. Enesetunde järgi aga
tundus kiirus selgelt alla 5’ olevat. Üritasin igal ringil švammist vett
pähe uhada ning üle ringi juua. Eks seegi halvendab kontsentreerumist
ühtlase tempo hoidmisele.
Esimese 2 km järel liikus Margus ca kilomeetriks
ette. Tehnika aga ei lubanud konkurendil seekord täie jõuga võistelda,
mistõttu tekkiks pärast kolmandat kilomeetrit väike vahe. Edasi liikusin
juba oma rütmis, keskendudes ühtlasele rütmile
ning tehnikale. 5 km vaheaeg oli 24.22. Ka 10 km saabus
apteekritäpsusega sama kiirelt (vaheaeg 48.44). Veel olid rajal mitmed
naised ning eeskäijate püüdmisega motiveerisin ennast samas tempos
jätkama. Taevas oli aga veel üks vastane päikese näol, kes
kõrvetas võistlejaid halastamatult. Kolmas 5 km möödus 24.48-ga. Veel
oli lootus 1:37 sisse käia, kuid hõre konkurents mõjutab alateadvust
ning väike alahoiuinstinkt sundis väikese varu jätma. Viimased 5 km
läbisin ajaga 25.08. Olin sunnitud tõdema, et kiirem
viimane ring ei taga veel soovitud lõppaega
J Seega kohaga võib rahul olla, tulemus oleks võinud nendes oludes maksimaalselt ca minuti võrra parem olla.
Õhtul oli tunda, et pingutus oli korralik olnud.
Veekaotust andis tagasi teha ning ka toidu järele polnud erilist isu.
Käijate jaoks on „margi ilm“ pigem pilvine, tuuletu ja 15-16 kraadi soe.
Nüüd seisab ees dilemma, kas osaleda ka massohistlikul 50 km distantsil septembrikuises Paralepas.
Lisaks medalikolmikule oli võistlustules veel neljaski vapper käigumees. Sillamäelane Kirill Titov parandas tublisti oma isiklikku rekordit, saades ühe hoiatusega neljanda koha resultaadiks 1:55.20,79.
Naiste 10 000 m-s võttis kindla võidu 15-aastane Angela Mandel. Meie taga käidud pisut kiirele algusele lõivu makstes oli seekordne võiduaeg 59.22,53. Teisena lõpetanud Anna Kukankova ei kaotanud palju, saades lõppajaks 59.50,32. Ülejäänud kolmel lõpetajal kulus distantsi läbimiseks aega juba üle tunni.
Foto: Marko Mumm
Hooaja lõpuni on jäänud veel vaid üks, minu jaoks kõige tähtsam võistlus - 19.septembril Haapsalus Paralepa parkmetsas toimuvad Eesti 50 km meistrivõistlused. Homsest taas trennilainel!
No comments:
Post a Comment