Hooaja põhieesmärgiks oli tervena püsida ning sporditegemist nautides võita vähemalt üks meistrikuld. Vargsi lootsin ka vähemalt ühte võitu suure konkurendi ja sõbra Lauri Lelumehe üle. Ajalisi sihte oli raske seada, kuna talvine põhjaladumine toimus tervist hoides juba teist aastat sisehallis, tavapärasest väiksemate mahtudega. Loomulikult jäid ära ka kõik pikad otsad, kuna sisehallis naljalt üle 25 km ei keri. Hooaja esimesed 30 km tegin nädalases Maroko laagris alles 15. märtsil.
Peale talve üritasin hoogu üles saada, aga keha oli kui tühjaks pigistatud sidrun. Puudus energia ja tahe tugevalt pingutada. Kas oli oma jälje jätnud 2,5 aastat väldanud antibiootikumikuur või mõni muu põhjus, täistuure sellel hooajal üles võtta ei õnnestunudki. Esimest korda elus tegin suvel ka spordi kõrvalt korralikult tööd, juhtides erinevaid üritusi ning kommenteerides spordivõistluseid. Need olid toredad ning vajalikud väljakutsed edaspidiseks eluks, kuid sportlikus plaanis röövisid kõvasti energiat ja treeningtunde. See oli aga mu teadlik valik. Teadsin, et lootus mõnel distantsil veel isiklikku rekordit parandada oli hetkeseisu arvestades imeväike. Tuli hakata mõtlema tulevikule väljaspool sporti.
Peale talve üritasin hoogu üles saada, aga keha oli kui tühjaks pigistatud sidrun. Puudus energia ja tahe tugevalt pingutada. Kas oli oma jälje jätnud 2,5 aastat väldanud antibiootikumikuur või mõni muu põhjus, täistuure sellel hooajal üles võtta ei õnnestunudki. Esimest korda elus tegin suvel ka spordi kõrvalt korralikult tööd, juhtides erinevaid üritusi ning kommenteerides spordivõistluseid. Need olid toredad ning vajalikud väljakutsed edaspidiseks eluks, kuid sportlikus plaanis röövisid kõvasti energiat ja treeningtunde. See oli aga mu teadlik valik. Teadsin, et lootus mõnel distantsil veel isiklikku rekordit parandada oli hetkeseisu arvestades imeväike. Tuli hakata mõtlema tulevikule väljaspool sporti.
Hooaja avastart peeti traditsiooniliselt sisetingimustes. Eesti sisemeistrivõistlustel olin 22.36,75-ga teine. Vahe Lauri Lelumehega ei olnud lõpuks suur. Umbes 100 meetrit eespool lõpetanud ala valitseja käis välja tulemuse 22.18,62.
Peale eestikaid järgnes nädalane kevadlaager Maroko kuurortlinnas Agadiris. Selle lühikese ajaga sai tehtud nii hädavajalikud 30 km kui ka ühe 10 km tempotreeningu, kus suutsin üle mitme aasta Lelumeest trennis võita. Minek oli nii hea, et puhkajate vahel rannapromenaadil slaalomit lastes õnnestus distants läbida ca 46 minutiga.
Koduse välihooaja avasin legendaarse Viljandi järve jooksuga. Eesti vanim ja väärikaim rahvajooks jättis igati meeldiva mulje! Milline melu rajal ja raja ääres! Panin pikkades dressides 12 km nii kuis torust tuli, saades lõppajaks 43.45 - igati korralik tempotreening! Jooksuvõistlusel osalemine oli hädavariant, kuna Eesti ülimalt hõredas käimiskalendris kevadisi võistluseid kavas polnud. Nii kujunes hooaja esimeseks käimisvõistluseks Euroopa Karikavõistlused. Selline nali oleks varem olnud mõeldamatu, kuna aga enam suuri sihte silme ees polnud, võtsin sellist absurdset olukorda rahulikult.
Päev enne starti (tavapäratult hilja!) jõudsime külmast 10-kraadisest Tallinnast kevadiselt tulikuuma Murciasse Hispaanias. Õhtul tegime Lauriga soojenduse ning järgmise päeva õhtul kell 17.00 starti. Võisltuspäeval näitas kraadiklaas 29 kraadi varjus - üsna ekstreemne üleminek! Kuna talvine ettevalmistus ei lubanud 50 km-le mõelda, startisin Lelumehega 20 km-s. Vedasin esimesed 10 km, seejärel nihkus Lauri ca 20 meetrit ettepoole. 11,7 km peal sain oma kolmanda hoiatuse ning olin sunnitud rajalt lahkuma. Kahju, aga keskpärase vormiga imet ei tee.
Kaks nädalat hiljem rivistusime stardijoonele Valgas. Bruno Junki mälestusvõistluste juubeliaastal peeti mõõduvõtt linnatänavail. Püsisin Lauri kannul kuni 6. kilomeetrini. Seejärel venis vahe 50 meetrini ning püsis sellisena viimase kilomeetrini. Lõpusirgel tegi Lelumees võimsa spurdi, alistades kodupubliku rõõmuks mitu lätlast. Minul ei olnud sellisele kiirendusele millegiga vastata, lõpuks jäi vahe 150 meetri kanti. Lõpetasin lätlaste järel viiendana, saades kirja 46.37. Laurile kaotasin 25 sekundiga.
Jällegi möödus kaks nädalat ning ees ootasid Eesti karikavõistlused Tartus Tamme staadionil. Seekordne vastasseis Lauriga kujunes väga tasavägiseks. Karikavõitja 10 000 meetri käimises selgus alles viimasel 100 meetril. Kahe sekundiga võitis Lelumees, minule teine koht ajaga 47.56,33. Vaatamata kaotusele ja nõrgale ajale (käis taktikaline passimine) jäin võistlusega rahule. Nii nappi kaotust Laurile 10 000 meetri distantsil polnud tükk aega olnud.
Peale Tartut treenisin 4 nädalat kodukamaral ning suundusin seejärel naisega puhkusreisile Bulgaariasse. Vaatamata 30-kraadisele kuumusele, tegin hädavajalikud treeningud varahommikuti ja hilisõhtuti kenasti ära. Puhkuselt naasnuna tõmbasin 1. augustil viimast korda selga koondisesärgi. Olin kutsutud Eesti au kaitsma Valmieras toimuvatele Presidendi karikavõistlustele, mis olid ühtlasi ka Balti maavõistlused.
Maavõistlustlusel domineerisid lätlased-leedukad. Mina võrdlesin end ikka vana konkurendi Lelumehega. Kuni 6800 meetrini juhtisin Lauri ees ca 40 meetrise vahega, seejärel lühemate maade spetsialist kiirendas ja läks. Läksid ka noored lätlased. Tehniliselt rabeda ja puise minekuga lõpetasin 10 000 m 46.15,99-ga 8. positsioonil.
Nädal hiljem startisin Kadrioru staadionil 20 000 meetri distantsil kus selgitati välja Eesti meistrid. Nagu viimastel aastatel tavaks, ei lastud mul seal käia. Esimesel 5 km sain kiirelt 2 hoiatust ning edaspidine kujunes lihtsalt matkamiseks. Liigseid riske võtmata kulgesin lõpuni, et kindlustada medal ja auhinnaraha. Füüsiliselt olin vähemalt 1:40-ne vormis, kuid tehnikat ja füüsist ei õnnestunud järjekordselt kokku sulatada. Tasuks häbiväärne 1:45.11,37, mis aeglasem ka mu 50 km rekordtempost. Pea 7-minutiline kaotus kulla võitnud Lelumehele ei peegeldunud tegelikke võimeid.
Minu jaoks hooaja tähtsaim mõõduvõtt saabus 19.septembril, mil kodulinnas Haapsalus peeti 50 km Eesti meistrivõistlused. Sain kuu aega korralikult treenida ning saavutasin aasta parima kehalise seisundi. Ka tehniliselt olin tasemel, saades vaid ühe hoiatuse. Raskeid hetki distantsi jooksul ei tekkinud, liikusin terve tee hea rütmiga. Tempolangus võistluse teises pooles oli hetkeolukorda arvestades paratamatu. Hea meel, et ka Lauri Lelumees oli üle 5 aasta taas stardis. Seega olid kaks Eesti parimat käijat meistrivõistlustel koos konkureerimas. Õnnestus tiitlit kaitsta ning võita sellelt distantsilt oma 13. meistrimedal, ajaga 4:36.21. Kokku on mul nüüd erinevatelt distantsidelt 25. meistrikulda. Lauri võitles kõvasti ja teenis 5:25.12-ga hõbeda.
Nädal hiljem toimus samas Paralepa parkmetsas, stardi-finišiga rannas, Haapsalu Valge Daami rahvajooks. Ilusa punktina hooajale võtsime vend Lauriga kaksikvõidu 5,4 km jooksus. Teine koht väikevenna järel tuli 19.37-ga. Jalad olid küll veel 50-st päris katki, aga mõnus oli tehnikale mõtlemata panna nii kuis torust tuleb!
Üldiselt võib hooajaga laias laastus rahule jääda. Õnnestus terve püsida ning võita meistritiitel oma trumpalal 50 km-s koos suure rivaali Lauri Lelumehe alistamisega. Rahulolu pakkusid veel ka Eesti karikavõistlused, kus üle pika aja suutsin Laurile konkurentsi ja publikule põnevust pakkuda, kaotades duelli 10 000 meetris vaid kahe sekundiga. Häid emotsioone tekitas ka Valge Daami rahvajooks, kus saime vennaga kaksikvõidu.
Ülejäänud mõõduvõtud valmistasid pigem pettumuse. Kuidagi ei õnnestunud füüsist ja tehnikat üheks tervikuks kokku panna. Ka vorm oli parimate aastatega võrreldes tagasihoidlik. Tuleb tõdeda, et kui talvel korralikku baasi laduda ei õnnestu, maksad terve hooaja lõivu - jõudlus ja üldine treenitus on sellest tulenevalt puudulikud ning võtmetrenne korralikult teha ei suuda. Selle tagajärjel jääb kiiruslik reserv aga väga õhukeseks ning pead enam-vähem korraliku tempo hoidmiseks liikuma võimete piiril, mis omakorda raskendab legaalse tehnika hoidmist. Nii see doominoefekt jõudu kogub ja lõpuks oledki olukorras, kus kõik võib võistlustel väga lihtsalt koost laguneda.
Kokkuvõttes olen rõõmus, et hooaega jääb kaunistama 25. meistrikuld. Alates 2003. aastast olen 50 km distantsil püsinud võitmatuna! Kas ja millistel distantsidel võistlen järgmisel hooajal on veel lahtine.
Maavõistlustlusel domineerisid lätlased-leedukad. Mina võrdlesin end ikka vana konkurendi Lelumehega. Kuni 6800 meetrini juhtisin Lauri ees ca 40 meetrise vahega, seejärel lühemate maade spetsialist kiirendas ja läks. Läksid ka noored lätlased. Tehniliselt rabeda ja puise minekuga lõpetasin 10 000 m 46.15,99-ga 8. positsioonil.
Nädal hiljem startisin Kadrioru staadionil 20 000 meetri distantsil kus selgitati välja Eesti meistrid. Nagu viimastel aastatel tavaks, ei lastud mul seal käia. Esimesel 5 km sain kiirelt 2 hoiatust ning edaspidine kujunes lihtsalt matkamiseks. Liigseid riske võtmata kulgesin lõpuni, et kindlustada medal ja auhinnaraha. Füüsiliselt olin vähemalt 1:40-ne vormis, kuid tehnikat ja füüsist ei õnnestunud järjekordselt kokku sulatada. Tasuks häbiväärne 1:45.11,37, mis aeglasem ka mu 50 km rekordtempost. Pea 7-minutiline kaotus kulla võitnud Lelumehele ei peegeldunud tegelikke võimeid.
Minu jaoks hooaja tähtsaim mõõduvõtt saabus 19.septembril, mil kodulinnas Haapsalus peeti 50 km Eesti meistrivõistlused. Sain kuu aega korralikult treenida ning saavutasin aasta parima kehalise seisundi. Ka tehniliselt olin tasemel, saades vaid ühe hoiatuse. Raskeid hetki distantsi jooksul ei tekkinud, liikusin terve tee hea rütmiga. Tempolangus võistluse teises pooles oli hetkeolukorda arvestades paratamatu. Hea meel, et ka Lauri Lelumees oli üle 5 aasta taas stardis. Seega olid kaks Eesti parimat käijat meistrivõistlustel koos konkureerimas. Õnnestus tiitlit kaitsta ning võita sellelt distantsilt oma 13. meistrimedal, ajaga 4:36.21. Kokku on mul nüüd erinevatelt distantsidelt 25. meistrikulda. Lauri võitles kõvasti ja teenis 5:25.12-ga hõbeda.
Nädal hiljem toimus samas Paralepa parkmetsas, stardi-finišiga rannas, Haapsalu Valge Daami rahvajooks. Ilusa punktina hooajale võtsime vend Lauriga kaksikvõidu 5,4 km jooksus. Teine koht väikevenna järel tuli 19.37-ga. Jalad olid küll veel 50-st päris katki, aga mõnus oli tehnikale mõtlemata panna nii kuis torust tuleb!
Üldiselt võib hooajaga laias laastus rahule jääda. Õnnestus terve püsida ning võita meistritiitel oma trumpalal 50 km-s koos suure rivaali Lauri Lelumehe alistamisega. Rahulolu pakkusid veel ka Eesti karikavõistlused, kus üle pika aja suutsin Laurile konkurentsi ja publikule põnevust pakkuda, kaotades duelli 10 000 meetris vaid kahe sekundiga. Häid emotsioone tekitas ka Valge Daami rahvajooks, kus saime vennaga kaksikvõidu.
Ülejäänud mõõduvõtud valmistasid pigem pettumuse. Kuidagi ei õnnestunud füüsist ja tehnikat üheks tervikuks kokku panna. Ka vorm oli parimate aastatega võrreldes tagasihoidlik. Tuleb tõdeda, et kui talvel korralikku baasi laduda ei õnnestu, maksad terve hooaja lõivu - jõudlus ja üldine treenitus on sellest tulenevalt puudulikud ning võtmetrenne korralikult teha ei suuda. Selle tagajärjel jääb kiiruslik reserv aga väga õhukeseks ning pead enam-vähem korraliku tempo hoidmiseks liikuma võimete piiril, mis omakorda raskendab legaalse tehnika hoidmist. Nii see doominoefekt jõudu kogub ja lõpuks oledki olukorras, kus kõik võib võistlustel väga lihtsalt koost laguneda.
Kokkuvõttes olen rõõmus, et hooaega jääb kaunistama 25. meistrikuld. Alates 2003. aastast olen 50 km distantsil püsinud võitmatuna! Kas ja millistel distantsidel võistlen järgmisel hooajal on veel lahtine.
No comments:
Post a Comment