Käesolev hooaeg jääb mulle käijana viimaseks. Selle otsuseni jõudsin juba aastaid tagasi, analüüsides, millal oleks mõistlik lõpetada. Arvasin tookord ning arvan ka nüüd, et lähtudes spordifüsioloogiast ei ole 36-aastaselt (eeldusel, et oled varasematel aastatel kogu aeg täie jõuga treeninud) enam võimalik oma tulemusi parandada. Parim enne on möödas. Jah, alati leidub erandlikke inimesi, kuid keskeltläbi peaks selles vanuses sportlik lagi saavutatud olema ning tegeletakse pigem vormi hoidmise kui kehalise seisundi parandamisega.
Otsustasin selle aasta veel võistluskarusellis kaasa teha, kuna sügisel täitub 25 aastat võistluskäijana. Vahele pole jäänud ühtegi hooaega, kogu aeg on usinalt sammutud.
Sportlikus plaanis enam suuri sihte ei sea. Üks eesmärk ongi veel jäänud. Nimelt on mu auhinnakapis 49 Eesti meistrivõistluste medalit, rohkem pole Eesti käimisajaloos keegi võita suutnud. Süües aga kasvab teadupärast isu. Seetõttu püüangi veel viimset auraha, eesmärgiga kasvatada medalite koguarv 50ni. Esimene võimalus ihaldatud auhinda püüda avaneb veebruari lõpus Eesti sisemeistrivõistlustel. Seega hoian jõudumööda keha toonuses ning ootan põnevusega esimest võistlust.
No comments:
Post a Comment