Pärast
juulikuist edukat esinemist 20 km käimise Eesti meistrivõistlustel
haigutas käimise võistluskalendris päris suur auk – ca 2 kuud. Kui
aprillist-juunini on võistlusi
pea igal nädalavahetusel, siis miskipärast ei ole kodukamaral piisavalt
võimekaid mehi, kes võtaksid enda kanda võistluse korraldamise sel
perioodil, kus meie sportlaste võimekus aasta lõikes on kõige suurem –
augustis ja septembri alguses. Sellele eelnevalt
on saadud vähemalt 3 kuud lumevabalt harjutada ning palju võisteldes
jõutud tippvormi. Käimises parim vorm sellel aastal oli mul ilmselt
juuni lõpus/juuli alguses kui 2 km lõike sai trennis käidud stabiilselt
ca 4.20 tempos. Eesti meistrivõistlused staadionil
suvises leitsakus ja hõredas konkurentsis ei ole seni veel andnud
põhjust tulemustega rahul olla.
Eelnevast
tulenevalt sai tehtud impulsiivne otsus võistelda septembri alguses
Tallina Maratonil ning läbida distants joostes. Sportlasele pakub
rahuldust tehtud töö vormistamine
tulemuseks, asjaolude sunnil tuleb kohaneda.
Enne
käimise juurde jõudmist oli 10-21 km distantsil võistlemine minu jaoks
igapäevane. Elu debüütmaratoni tegin 1995ndal aastal kui olin alles 17a,
kuid tahe jooksmise
kuninglikul distantsil võistelda suur. Maraton oli toona Eestis
oluliselt vähepopulaarsem kui praegu ning Rakveres toimunud võistlusel
võistlejaid võib-olla 30 ringis. Joosti 17 km ringil ning teeniduspunkte
oli iga ringi kohta üks! Võrrelgem tänasega!
Alustasin
toona ca 4’ tempos ning suutsin seda hoida 28km-ni, siis läks väga
raskeks ning kilomeetrid 35-40 läbisin lihtsalt kõndides. Vähese
kogemuse tõttu ei kujutanud
toona ette, et juba paarisminutilisest käimisest võistluse sellises
faasis piisab, et reielihased kangestuksid ning jooksmine muutuks
põrgulikult valusaks. Vaatamata sellele polnud tulemus debüüdi kohta
sugugi halb, 3:09.57. Ootused muidugi olid kõrgemad.
Käesoleval
aastal plaanisin siis oma teist jooksumaratoni. Ettevalmistus jäi küll
suhteliselt lühikeseks, seetõttu otsustasin teha vaid kõige olulisemad
treeningud. Läbisin
nädalavahetuseti vastavalt 34, 32, 30 ja 26 km ca 4.04-4.25 tempos,
seega kiiremini kui tavaliselt soovitatakse, kuid tuleb arvestada, et
lõike ma ei jooksnud üldse. Tugevamatest treeningutest säilitasin ka
käimise tempotreeningu.
Pühapäevasel Tallinna
Maratonil võtsin sihikule 4’ tempo, mis oleks tähendanud ca 2:49
lõpuaega. Ilm oli stardis 13c ja finišis 20c. Suhteliselt tuulevaikne,
kannatas vajadusel ka grupist eraldi tööd teha.
Kuigi
algus oli veidi liiga kiire, suutsin 4’ tempot hoida kuni 35 km-ni.
Ametlikud vaheajad – 10km-39.36; 21km-1:23.44, 30km-1:58.54. Viimase 7
km langes tempo 2’ jagu.
Arvan,
et paar minutit jäi veel varu, sest päris „veri ninast välja
võistlusega“ polnud minu jaoks tegemist. Viimased kilomeetrid kellegagi
otseselt võidu enam ei jooksnud.
Pigem oli eesmärk mingitki tempot säilitada ja nö ära kannatada
jalgadesse mitme tunni jooksul kogunenud väsimus.
Lõppajaks
fikseeriti – 2:51.07 (4.03 keskmine tempo). Üldarvestuses 28. Koht, EMV
arvestuses 10. koht. Võib rahul olla kui käija jooksjate hulgas
meistrivõistluste arvestuses
kümendaks pressib!
Tegemist
oli väga hea korraldusega võistlusega ning ka ilm soosis sportlasi,
ideaalis oleks võinud ju paar kraadi jahedam olla. Tahtsin viimased 100m
läbida käies. 60m
seda ka tegin, kuid kiirelt lähenev Leedu jooksja sundis mindki uuesti
jooksmisele üle minema. Lõpusirgel kaotamine oleks au pihta käinud.
No comments:
Post a Comment