Teinekord pakub elu imelisi
hetki, olukordi, mida on raske mõistusele tuginedes seletada ja mis panevad mõtlema,
et keegi kõrgem valitseb meie meeli ja mõtteid.
Öeldakse, kes väga tahab, selle
soov ka täitub. Kogesin seda hiljuti omal nahal.
Viimased kaks nädalat veetsin
treeninglaagris Türgi kuurortlinnas Alanyas. Kohe esimesel päeval sattusin
aktiivse müügimehe peale, kes üritas mind laevareisile meelitada, lubades palju
päikest ja kauneid kaljusid. Kuna ilm ja vesi olid meresõiduks pisut
jahedavõitu ning treeningplaan tihe, ei kaalunud ma müügimehe pakkumist tõsiselt.
Küll aga jäi kripeldama reklaamplakatil ilutsenud pilt turistist hiiglalsliku
merikilpkonnaga. Mees lubas, et kilpkonni näeb kindlasti!
Nagu ülalpool mainitud, ei
võimaldanud treeningplaan päevapikkust merereisi siiski ette võtta. Lohutasin
end mõttega, et küll kunagi turistina saab ka see sümpaatne mereelukas üle
vaadatud.
Möödusid mõned päevad. Pikka otsa
tehes, möödusin ootamatult hotellist nimega Turtle. Selle kõrval, turistidest
puutumata rannaribal, möödusin äkitselt väikesest merikilpkonnast, kes usinasti
kõnniteel sibas. Olin pika ja raske treeningu lõppfaasis, väsinud ning pisut
omas maailmas. Millegipärast ma ei peatunud, vaid põrutasin edasi, heites
kilbule vaid hoo pealt kiire pilgu. See silmapilk jäi päevadeks kummitama- ei
suutnud end ära kiruda, et pikemat peatust ei teinud.
Ühel õhtul linnas jalutades,
nägin peatänava ääres basseini, kus paar merikilpkonna usinasti ringi ujusid.
Uurisin ja puurisn elukaid iga nurga alt, katsudes näpuga ja tõstes ühest
paigast teise. Noor kilpkonnapoiss oli väga uudishimulik, ujudes minu näppu
nähes koheselt ligi. Vanem kilpkonnaonu end käperdada ei lasknud, hoides
elukogenult eemale. Oli tore kogemus, aga minu soov on alati olnud vaadelda loomi
vabas looduses. Sellest saadav emotsioon on hoopis võimsam ja ehedam!
Järgmisel nädalal olin taas pikka
otsa tegemas, möödudes tuttavast rannast. Otsisin tulutult silmadega kilpkonni.
Äng ja kahetsus kasvas üha suuremaks. Positiivselt mõtleva inimesena, olin siiski
tänulik ka selle põgusa kohtumise eest möödunud nädalal.
Laagri viimane päev oli
päiksespaisteline ja ilus. Valitses pisut nostalgiline tunne viimast korda
koduseks saanud treeningrada läbida. Hotellini ei olnud enam palju maad kui
ühtäkki seisis minu ees kõnniteel keskmise meloni mõõtu väärikas kilbikandja.
Küll mitte merikilpkonn, aga tema maal elutsev sugulane. Ehmatasin hetkeks
paigale, suutmata uskuda oma õnne! Seekord jätsin stopperi seisma ja võtsin
väärika külalise korraks käte vähele, aidates looma kõnniteelt looduslikule
pinnasele. Kilpkonnaonu laskis sel rahulikult silmi pilgutades sündida, võttes
suuna üle kiviklibuse maariba mere poole.
Süda hüppas rõõmust ja treeningu
lõpp kujunes hea emotsiooni ajel oodatust tempokamaks! Ma siiski nägin teda!
Koduteel tabasin end mõttelt- kui
inimene sisimas midagi väga tahab, siis suure tõenäosusega ka soov ühel või
teisel kujul täitub. Soovi jõud peitub selle suuruses.
Never ever give up!
No comments:
Post a Comment