Saturday, May 2, 2015

Käijana jooksjate püha üritust väisamas ehk jooks ümber Viljandi järve


Sellekohase plaani tingis vajadus enne 17. mail toimuvaid Euroopa Käimise Karikavõistluseid teha üks korralik tühjendustreening, et suurvõistlus ei tuleks organismile liiga suure šokina.

Jooksjatele oli Tallinnast käima pandud spetsiaalne buss, mis viis kaheksa euro eest spordisõbrad Viljandisse ning tõi ka tagasi. Paraku kasutasid seda võimalust vähesed. Heaolu ühiskonnas on enamikel juba autod. Mina valisin bussi, sest ise pikalt roolis olla ei armasta. Nii startisingi 7.20 pealinnast lõuna suunas. Kuna äratus oli 5.50, panin bussis veel tunnikeseks silma kinni. Ärgates olingi juba peaaegu sihtkohas. 

Viljandisse jõudnuna otsustasin, et ei raiska grammigi lisaenergiat. Nii sai toetatud kohalikku ettevõtlust ja läbitud nelja euro eest taksoga kaks kilomeetrit bussijaamast staadionini. Hinna sees oli ka konsultatsioon kõhukalt taksojuhilt, kes teatas, et sellel aastal on järveäärne küllaltki vesine. Tänasin info eest ja jätsime hüvasti.

Staadionile jõudes oli peamiseks eesmärgiks oma tagasihoidlik stardinumber (2715) pisut kõrgema asetuse vastu vahetada. Peakorraldajale lähenedes tundis ta minus ära Lauri venna. Ütlesin, et olen võimeline saja sekka jooksma. Minus pakatavast enesekindluseset või faktist, et olen Lauri Luige vend, tõsteti mind stardijärjekorras 301., mis ei olnud küll veel võimetele sobilik stardipositsioon, kuid võimaldas juba enam-vähem kiires tempos liikuma pääseda. 

Enne pauku kuulasin kogenud jooksuhuntide soovitusi ning panin paika plaani. Kuna Hispaanias Murcias toimuvatel karikavõistlustel tõotab tulla 26-33 soojapügalat, otsustasin Viljandis valitsenud 15 soojakraadile vastu minna pikkades dressides, imiteerides suurvõistluste kuumasid olusid. 

Stardipaugu kõlades pandi kohe täiskäik sisse. Kuna olin esisajaga võrreldes küllaltki taga, võttis sinna tõusmine aega. Staadionilt väljumine kujunes täielikuks olelusvõitluseks ning esimese tõusuni jõudes oli vahe liidritega juba üpris suureks paisunud. Samas oli mõnus järjest kustuma hakanud konkurente neelata. Rada ise oli küllaltki nõudlik, sisaldades tavapärasele maanteelõigule ka rohkelt mägiseid tõusunukke ning soist pinnast. Märjast metsaalusest läbi müttamine oli vabatahtlik, võimaldades pahkluuni mudas pläterdades pisut lõigata. See oli koht, kus terad eraldati sõkaldest - tõsised spordimehed valisid aja võtimiseks mudamülka, wannabe-sportlased otsustasid edevaid jooksususse säästa ning kulgesid pisukese ringiga mööda maanteed.

Tunnistan ausalt, et käijana oli mul mägede võtmine päris raske, samas töötas mootor korralikult ning eesmärgiks seatud tugev tühjendustreening ning lõpetamine 100 perema seas (tagas erimedali) sai täidetud. Kuna jooksutreeningud piirduvad minu puhul vaid paar korda nädalas läbitavate 10-kilomeetriste rahulikus tempos kulgemistena, polnud mul erilist aimdust oma jooksukiirusest. Mõne varasemalt läbitud võistluse põhjal pakkusin, et võin 12 km läbida pisut alla 44 minuti. Nii ka juhtus. Kohalikus ajalehes Lääne Elu võttis Endel Susi võistlused kokku järgmiste sõnadega: "Ümber Viljandi järve jooksul jõudis ligi 3000 startija hulgas esimese saja hulka parim Läänemaa esindaja Margus Luik. 24-kordne käimismeister Luik saavutas 64. koha ajaga 43.45. Oma vanuseklassis M35 oli ta 6. Läänlastest lõpetas jooksu 15 inimest."

Pärast mõõduvõttu sai käidud korraldajate poolt pakutavas nõuka-aegses saunas, mis oli omaette elamus. Suurel laval vahetasid kogenud jooksuhundid muljeid ning masseerisid vatti saanud lihaseid. Peale leilivõttu jalutasin trepimäest uuesti alla, et süüa lõuatäis seljankat ning plaksutada autasustamisel parimatele. Päike paistis, ilm oli ilus. Päikesepaise ning k
aunis ja vaikne Viljandi vanalinn moodustasid kokku imeilusa võistluskogemuse.

Tagasiteel kohtasin bussis oma endist õpilast. Tubli neiu oli samuti järvele tiiru peale teinud. Vahetasime muljeid ning võrdlesime medaleid. Heas seltskonnas kulges tagasitee vaatamata võimust võtvale väsimusele kiirelt ja meeldivalt. Oli igati meeliülendav kogemus väisata jooksjate püha üritust. Rahvajooksud erinevad käimisvõistlustest just melu poolest - kui käimises nohistad omaette metsarajal, siis jooksuvõistlustel on lisaks tuhandetele konkurentidele raja kõrva kaasa elamas ka sajad pealtvaatajad.

Sain kirja tugeva treeningu, hea emotsiooni ning soovi veelkord mõnel rahvajooksul üles astuda. Nüüd on aga aeg keskenduda taas oma põhialale, sest hooaja avastart Euroopa Karikavõistluste näol on kohe-kohe ukse ees.

No comments: