Tuesday, January 31, 2012

Kiirkäijate ennemuistsed lood ehk nalja nabani, osa 2

Teises sissekandes tahaksin teiega jagada mõningaid tänapäeval juba kergelt koomilisena tunduvaid seiku meie värvikate veterankäijate suu läbi.


Kuulan alati suure huviga, kuidas nüüd juba veteraniklassi jõudnud omaaegsed Eesti tippkäijad oma sportlaselust pajatavad.


Raske uskuda, et omal ajal oli näiteks laagri sööklas jagatav sink tõeline preemia või et Krimmis laagerdades oli võimalus süüa virsikuid! Seda kõike räägivad vanema generatsiooni mehed siira vaimustusega! Omal ajal oli see suur asi kui pudru kõrvale toodi lauale sink või veel haruldasem-kõvematele käiguhuntidele jagati mõnd eksootilist puuvilja!


Kummastav on kuulda, kuidas jalanõusid hoiti ja hooldati kui kallimat vara! Ühe paariga käidi pea 20 aastat-lapiti ja liimiti seni kuni jalas sootuks ära lagunesid. Kõvemad mehed, kellele jalavarje rohkem jagati, tegid nendega head äri!


Veel mõni aasta tagasi pani Rein Sumberg oma vanad käimad Eesti Spordimuuseumis peetud käimispäeval välinäitusele. Terve lauatäis päevi näinud vana-kooli botaseid! Igalt poolt paigatud, mõned 70ndatel soetatud jalavarjud leidsid Reinu poolt kasutust veel paar aastat tagasi! Põnev!


Huvitav on kuulda ka vanemate meeste pajatusi võistluste korraldusliku külje pealt. Veega oldi omal ajal kitsid. Alla 20 km distantsi peeti liiga lühikeseks, et veeämbreid rajaäärde tassida! Mart Järviste kirub tänapäevani Moskva põrgukuumuses peetud võistlust, kus joodava jagamisega oldi äärmiselt kitsid. Eriti häiris vanameistrit asjaolu, et käigutrassi kõrval jõe kaldal võtsid inimesed päikest, samal ajal kui vaprad käigumehed põrgukuumust taludes kilomeetreid mõõtsid!


Ka kvaliteetsed spordiriided olid mõni aeg tagasi tõeline varandus. Nii oli Rein Sumbergil omal ajal hea ja mugav puuvillane särk, millega ta armastas võistelda. Üksokrd peale võistlust ununes särk riietusruumi radikale kuivama. Kehakatte kadumist märganud Rein suundus mõne aja pärast garderoobi tagasi. Suureks kergenduseks leidis mees kalli särgi endiselt radikal kuivavana, ainult et tavapärase kahe varuka asemel oli alles üks. Teine oli ära rebitud ja nagu üks konkurent hiljem ausalt üles tunnistas, oli ta sellest abi saanud oma ihuhädade kergendamisel!


Värvikaid kujusid on meil olnud veel. Kalju Niidusaar, veteranide maailmarekordimees 50 km käimises, oli fanaatiline treenija. Varahommikul enne tööd läbis usin veteran 20 km, sama kordus õhtusel treeningul. Kõige selle juures pakatas Kalju energiast! Pirital oli ta tööle suunduvatele autojuhtidele juba vana tuttav, sest Kalju lehvitas pea igale möödasõitjale!


Eredalt on meeles Haapsalus toimunud Eesti meistrivõistlused 50 km käimises, kus vanameister viisakalt iga ergutushüüde lendu lasknud pealtvaatajat peanoogutuse ja naeratusega tänas! Ka peale ränkrasket finisit keksis Niidu ringi nagu valmistuks starti minekuks, ise seejuures alati rõõmsalt lõkerdades. Võõrastega kohtudes oli Kaljul tavaks end tutvustada: "Kalju Niidusaar-Eesti!"


Jah, jutt jookseb Kaljul vahetpidamata! Hämmastaval kombel jätkub ka veel energiat suurtulemusteks! Olgu siinkohal mainitud, et vanameister läheneb peagi 70-le eluaastale!


Kaljul on veel tore komme võtta naise hoole ja armastusega keedetud puder klaaspurgis võistlustele kaasa-tema võõrast toidukraami ei usalda! Olgu enne või pärast võistlust, Kalju naudib naise keedetud pudru igal ajal ja seda ka külmana otse purgist suhu pistes!


Ka Rein Sumberg ei jää Kaljule alla. Reinuga koos olles juba igav ei hakka! Ka temal tuleb lugusid suust kui kulda! Hämmastav on see, et need ei kordu kunagi!


Kord käisime Lauri Lelumehe ja Reinuga Viljandis söömas. Rein teadis üht vana-kooli söögikohta kus pidid väga kaunid prouad töötama. Täpselt nii ka oli! Ajahambast puretud kuid kaunilt nostalgilises söögikohas eine lõpetanud, lasus Rein meiepoole pöördudes: "Märkasite poisid, mul tekkis ettekandjaga selline mõnus silmside, vastastikune sümpaatia kui nii võib öelda...saate talle pisut jootraha jätta?"


Rein on kange mees ja võtab endiselt osa 50 km meistrivõistlustest. Pika distantsi tarbeks on tal alati oma toidupoolis kaasas. Uue aja kraami, nagu batoonid ja spordigeel, ta väga ei usalda. Nii pakkus ta kord Lelumehele distantsi lõpuosas sõbramehelikult lõhevõileiba!


Hiljem mehi põhjalikumalt tundma õppides, sain Reinu sünnipäeval teada, et mehe salakireks on erinevate lahingusituatsioonide läbimängimine. Selle tarbeks oli üks tuba tema Õismäe korterist sõjatandriks muudetud, põrandat katsid tihedalt erinevates rünnakuformatsioonides tinasõdurid.


Selsamal sünnipäeval tuli veel ilmsiks, et muidu nii endassetõmbunud ja tõsine sportlane Ants Palmar on tegelikult kõva laulumees, kel suurem osa kohalikust folkloorist veatu käekirjaga kaustikusse üles kirjutatud! Laulu ja pillimängu kostis Reinu korterist südaööni!


No comments: