21-28 märts sai hea sõbra ja konkurendi Lauri Lelumehega taaskord külma ja lume eest lõunalaagrisse pagetud. Seekordne väljasõit toimus Kanaaride suuruselt neljandale saarele Lanzarotele. Töö, pere ja muud kohustused ei võimaldanud meil üle 8 päeva laagris olla. Sellegipoolest sai tööd tehtud kõvasti ja hüva hooga, ikka kaks trenni päevas ja lõunauni vahele.
Reisikonsultandina töötav abikaasa Ija oli meile välja valinud ilusa kolmetärnihotelli nimega Floresta. Majutusasutus paiknes Puerto del Carmen-i nimelise promenaadi vahetus läheduses, seega saime treeningutega kohe maja eest alustada. Lauri oli kodutööna rada uurinud ja leidis selle käigutreeninguteks igati sobiva oleva. Tõepoolest, pettumuseks polnud põhjust. Atlandi ookeani kallastel kulgev lauge rannapromenaad ulatus meie hotellist kaheksa kilomeetri kaugusel asuva pealinna Arrecife kindluseväravateni välja.
Saateks tuul, päike ja 20 soojapügalat, tegime iga päev usinasti trenni. Saarel puhkavad turistid tundusid väga sportlikud olevat. Kiires tempos lendasid vastu hästi treenitud jooksjad, triatlonistid ja jalgratturid. Kui tavaliselt äratab meie liikumisviis suurt tähelepanu ning pälvib üllatushüüdeid, siis seekord kuulsin vaid paari kommentaari. Korra proovis ka üks õllekõhuga plätudes britt meiega võidu sibada, muidu kulgesid treeningud rahulikult omas mullis liikudes.
Igapäevasteks kaaslasteks sel Saaremaa-suurusel, Kanaaride vanimal vulkaanisaarel olid valjult sädistavad hispaania varblased ning erkrohelised kaeluspapagoid. Muuseas, viimaseid on võimalik ka rääkima õpetada! Paaril korral nägin 2008. aastal Iisraeli rahvuslinnuks valitud vaenukägu. Heebrea keeles Duchifati nime kandvat isendit on Vanas Testamendis kirjeldatud kui räpast ja juutidele söömiseks keelatud lindu. Minul isiklikult on selle üle vaid hea meel! Tegemist on imeilusa sulelisega, vaatamata sellele, et oma pesa eest ta hoolt kanda ei armasta ning see haiseb ebameeldivalt.
Tagasi treeninguteemadele tulles, nägi meie tüüpiline päev välja järgmine: hommikuti 15-17 km käimist, õhtuti 6-8 km jooksu. Võtmetreeningutena läbisime 12 km tempokalt ning hea rütmiga 25 km. Paaril treeningul seisatasime otse lennuraja kõrval asuval rannapromenaadil, et nautida viiekorruselise maja kõrguselt üle turistide peade maanduvaid lennukeid. Raudlindude pildistamine oli puhkajate seas populaarne meelelahutus.
Ühe päeva näpistasime ka saare imetlemiseks. Peale hommikust trenni võtsime suuna Timanfaya rahvusparki, kus sai imetleda aastatel 1730-1736 saareelanikke suurte pursetega hirmutanud vulkaane. Viimane mägi näitas oma tulist palet 19. sajandi algupoolel. Samas on ka praegu kõigest 10 cm sügavusel maapõues temperatuur 350 kraadi, nii et avatud aukude kohal saab edukalt liha grillida! Lisaks tulemägedele külastasime Cueva de los Verdese nimelist koobast, mida tulikuum laava seestpoolt omanäoliselt kujundanud. Huvitavaks osutus sealne optiline silmapete, kus madal veekogu peegeldas koopa lage nii tõetruult, et inimsilmale tundus veepind justkui koopasisese kuristikuna. Sellest, et tegemist on veega, sai aimu alles siis kui giid laskis lendu kivi, mis külastajate suureks üllatuseks ei kukkunudki kuristikku vaid plärtsatas hoopis vette!
Vabal ajal promenaadil jalutades jäi silma suur riistakultus. Mitmel pool müüdi puust peeniseid küll avajatena, küll osana kohvitassi sangast jne. Ühelt erekteerunud ihuliikmega savikujult võis lugeda, et ennevanasti saatis noormees sellise kuju talle meeltmööda olevale neiule. Kui õrnema soo esindajalt tuli vastuseks alasti naisterahva kujutis, oli noormehe kutsetele vastatud. Lõbus rahvas seal kaugel vulkaanisaarel!
Kokkuvõttes võib laagriga igati rahule jääda. Higi sai valatud mehemoodi ja korralik hoog välishooaja alustuseks üles võetud. Nüüd on põhiküsimus selles, kuidas meie külmas ja niiskes kevades saavutatud hoogu säilitada.
No comments:
Post a Comment