Mahutreeningud Maltal

15. märtsil sõitsime Lauri Lelumehega Maltale kilomeetreid koguma. Kahe nädala jooksul oli plaan keskenduda aeroobse baasi tugevdamisele. Kuna sellel aastal toimub koduse käimishooaja avastart alles mai alguses, jätsime kiirustreeningud tagaplaanile.

Malta võttis meid vastu meeldivalt sooja (17-20 kraadi) kuid saarele omase tuulise ilmaga. Mõnel päeval muutis tugev tuul treeningud päris arvestatavaks väljakutseks. Sellegipoolest sai suurem osa vajalikust tööst kenasti tehtud.

Päris unarusse kiirust siiski ei jätnud, korra nädalas läbisime tempokad 10 kilomeetrit. Reedeti koosnes minu menüü 30-kilomeetristest käiguotsadest.

Jõutreeninguteks kasutasime hotelli jõusaali, mis öömajalistele tasuta, teistele aga kogunisti 119 eur-i kuu! See tundus küll sulaselge röövimisena, kuna viimati tuuniti saali tõenäoliselt 80ndate lõpus. Lisaks oldi üli tähelepanelikud, et keegi jumala eest ühtegi higipiiska masinatele ei tilgutaks. Selle vältimiseks, pidi iga külaline harjutusi sooritades töövahendi hoolikalt rätikuga katma. Võibolla kardeti, et vanad ja roostes masinad ütlevad märga saades lõplikult üles või peljati tõepoolest nii paaniliselt higi?

Süüa tegime valdavas osas ise. Töökorraldus oli paigas- Lauri kokk ja mina nõudepesija. Vahelduse mõttes külastasime aeg-ajalt usinaid hiinlasi, kelle odav kuid maitsev riis meie energiavajaduse kenasti rahuldas.

Väidetavalt on Malta lauge maa. Kõrgeima punktina on märgitud järsult merre langev, pisut üle 300 meetri kõrgune kaljusein nimega Dingli Cliff. Ka lennukist vaadatuna ei tundunud saareke sugugi mägine olevat, see oli aga petlik pilt- suuri mägesid polnud, küll aga väikesi ja keskmise pikkusega tõusunukke. See oli lisaks tuultele veel üks väljakutse, millega pidime treeninguid tehes arvestama. Aga nagu ütles Nietzsche- kõik, mis ei tapa, teeb jalad tugevaks!

Malta oma 316 ruutkilomeetriga on väiksem kui Hiiumaa, koosnedes seitsmest saarest, milledest kolm on asustatud (Malta, Gozo ja Comino). See on riik, mida peetakse maailmas ainulaadseks mitmel põhjusel. Esiteks ei ole kusagil mujal nii palju vaatamisväärsusi sedavõrd väikese pinna peal. Teiseks asub siin Ggantija templikompleks, mis on 600 aastat vanem kui Egiptuse püramiidid. Tegemist on ühe vanima ehitisega maailmas. Kolmas unikaalne nähtus on Maltal kõneldav araabia keel. Ainulaadseks teeb selle asjaolu, et kirjakeeles kasutatakse ladina tähestikku.

Tegelikult on maltalased kakskeelsed. Räägitakse Euroopa Liidu kõige enamkasutatavat kui ka kõige väiksema kõnelejaskonnaga keelt ehk ametliku keelena on kasutusel nii malta kui inglise keel.

Kuna nii väikese saare peal elab üle 400 000 inimese, teeb see kohast ühe tihedamini asustatud paiga maamunal. Seda on tunda igal sammul- tänavad on kitsad ja tihedalt maju täis. Liiklusvool ei katke iial. Saareelanikel on üle 200 000 auto, seega pea iga teine omab sõiduvahendit. Kitsad tänavad ja vasakpoolne ning tihe liiklus olid kohati päris väsitavad.

Inimesed ise on aga lahked ja rõõmsameelsed, nautides elu ja pidades rangelt kinni lõunapausidest. Kohalik siesta kestis ühest neljani. Sel ajal olid tänavad tühjad ja poed kinni. Tundus, et kõik on eluga rahul ja meeleheitlikult kasumit taga ei aeta. Tuleb mainida, et keskmine palk on 1100 euro ringis, seega pisut kõrgem kui meil, kulud aga aastaringselt valitseva maheda kliima tõttu tunduvalt väiksemad.

Loodus on ilus- kõrged kaljuastangud, kaunid laguunid ja rohelised orud. Ka linnad on imelised-, kaldaääri kaunistavad kollased lubjakivist elamud ja loomulikult kirikud. Pühakodasid on saareriigis üle 350ne!

Vabal ajal vaatasime ka pisut ringi, kuigi tänu tihedale liiklusele ja sagedatele peatustele, läbivad liinibussid ka kõige lühemaid vahemaid poole aeglasemalt kui kaarti vaadates eeldada võiks. Seega võtab iga väljasõit üksjagu aega ja energiat.

Omamoodi kogemuse osaks saime Mosta linna pühakojas. Sealne kirik on tuntud selle poolest, et maailmasõja ajal kukkus 500 kg lennukipomm keset jumalateenistust läbi lae inimeste sekka. Oli ime, et pomm ei plahvatanud ega tabanud ka ühtegi külastajat. Selle koopia ehib praegu kiriku tagaruumi.

Tagaruumidest rääkides, saime Lauriga osa haruldasest kirikukogemusest. Vaatasime, et peaaltari kõrval asuv uks on avatud ning jalutasime julgelt sisse. Nägime nõupidamisteruumi, elutuba, mikrouuni ning suure pühaku kujuga kaunistatud pisikest kööginurka ja muid olmeruume. Kondasime peaaltari ümbruses ja proovisime jumalaasemike toole. Väljudes tormas meie suunas ehmunud elektrik, kes käte vehkides külastajad tagaruumidest taanduma sundis- vaene mees oli elektrikilpi remontides ukse praokile jätnud ja uudistavad turistid otse pühakoja altari ligi lasknud! See oli aga rangelt keelatud, peaalarit ümbristesid punased turvaköied, meie aga jalutasime tagaruumist otse kõige selle ilu keskele. Sellised kirikukülastused jäävad meelde!

Kuigi treeningud olid rasked ning väsitavad, oli Lelumehel aega ka vempude tegemiseks. Ühel õhtul väsinuna magama heites, lõin pea vastu patja ära! Lauri oli püüri vahele kõvade kaantega raamatu sokutanud! Teisel korral pesemast tulles, kohkusin korralikult, nähes Lelumeest oma voodis teki all kükitavat- tegelikult täitis tekialust aga taburet. Naljamees ise oli köögidiivani taha peitu pugenud! Käib töö ja vile koos!

Tuultes karastunutena ning päikesest põlenutena, jõudsime 30. märtsi öösel koju. Laagris valitsenud 17 soojakraadist oli pärale jõudes alles vaid 1, aga ka see on parem kui 0.

Nüüd seisab ees kuu aega kiiruse kogumist. Mai alguses  stardib käimishooaeg Narvas toimuvate klubide karikavõistlustega.