Lauri Lelumees: 2013. aasta hooaja kokkuvõte

 

Lõppenud hooaega jäävad kaunistama kaks isiklikku rekordit. Üks põhialal käimises (5000m) ning teine jooksmises (maraton). Ka teisi tulemusi võib üldjoontes rahuldavateks pidada.

Veidi jääb kripeldama realiseerimine. Sobivates oludes ja hea õnne korral usun endal reservi olevat kõigil käimisdistantsidel resultaadide parandamiseks, seega leian veel motivatsiooni igapäevasteks ning vahel rutiinseteks treeninguteks.

Kirjeldan nüüd veidi lähemalt hooajaks ettevalmistust. Tõsisemate treeningutega sai tavapäraselt alustatud novembris. Talve esimestel kuudel oli rõhk aeglasematel nn mahutreeningutel.

Novembrist kuni veebruarini oli igakuine kilometraaz ca 400km. Ilmale vastu töötamisel ei näinud mõtet, seetõttu sai enamasti iga nädal 3-5x suusatamas käidud ning iga sõit ei olnud mitte niiisama leevikeste vaatlemine vaid tõsine 1-2 tunnine treening, kus korraga sai läbitud 15-30 km enamasti vabatehnikas. Suusatajaks ma ennast ei pea, kuid tempot hoidsin enamasti 3.10-3.45 km kohta ja südame löögisageduski püsis kõrgemal kui 150 lööki minutis. Erinevalt käimisest või jooksmisest saavad suusatamises suure koormuse ka käed ja õlavöö – seetõttu puudus vajadus täiendavateks jõusaali treeninguteks.

Üheks efektiivsemaks treeningvahendiks pean käimislindil sooritatud treeninguid. Iganädalaselt läbisin vähemalt kahel korral ca 10-12 km 4.40 kuni 6’ tempos, tehes ühtlasi kilomeetri jagu ka spetsiifilisi käimisharjutusi. Hooajale tagasi vaadates osutusid need väga tulemuslikuks. Tehnika püsis stabiilne ning diskvalifitseerimise ohtu praktiliselt polnudki. Vahelduseks sai käimislindil ka joostud, enamasti tempovahemikus 3.55-4.15. Seega suhteliselt intensiivselt.

Nädalavahetusel, tavaliselt laupäeviti, õnnestus Margusel mind välja meelitada „nautima“ 3-4 tunniseid käimistreeninguid. Emotsionaalselt on koos üle 25 km käia tunduvalt kergem, seda isegi krõbeda pakasega.

Mingisugust eriettevalmistust hooaja avavõistluseks seekord suurt ei teinudki. Tööd tegin eelkõige suvist hooaega ja 20 km võistlusi silmas pidades, liiga varajane intensiivsuse tõstmine võib kasu asemel kahju tuua.

Enne veebruarikuiseid Eesti meistrivõistlusi sai vaid korra spordihallis käidud ning 21. meistritiitel tuli seekord ajaga 21.42,52. Kilomeetreid läbisin ühtlaselt 4.20 tempos. Kindlasti oleks aeg võinud olla ca 10 sek parem kui enne 4 km poleks saanud kahte märkust praktiliselt üheaegselt. Seetõttu käisin konservatiivselt ja tehnikat hoides. Margust oli nõrgestanud haigus, vastasel juhul oleks tulemuste üldine tase olnud palju kõvem.

Märtsikuine laager Türgis õnnestus ideaalilähedaselt. Seetõttu ei olnud juba hooaja algusfaasis probleem treeningutel 7x2 km 4.30 tempos läbida. Ka 45 km pikk treening osutus väikese üllatusena täiesti jõukohaseks.

Märtsikuu maht oli kokku 637 km, hooaja kõrgeim.

13. aprillil olin klubide karikavõistlustel jõudnud sedavõrd heasse vormi, et suutsin Ahtme spordihalli 150m ringil sisetingimustes kärpida 5 sekundit oma rekordist, ning võtta esikoht tulemusega 20.43,6.

Mäletan, et tempo tunnetamine niivõrd ebahariliku pikkusega ringil oli keeruline ning järskudes kurvides tehnika tunnetamine raske. Ka emotsionaalselt on suur vahe läbitud ringide arvus.

27. aprillil sai võetud ette igakevadine võistlusreis Leetu. Birštonase võistlus on alati olnud suur loterii. Rada on seal kergete tõusude/langustega ning kohtunike kullipilk sunnib võistlejaid konservatiivsusele. Hooaja alguse kohta oli tulemus suhteliselt normaalne 1:34.34 (4.44 km), tasuks V koht.

Edasi läksid panused suuremaks. 19. mail olin stardijoonel Euroopa karikavõistlustel Slovakkias Dudinces. Kahjuks ei olnud seekord ilm armuline. Stardis lõõskas päike lagipähe ja ka sooja oli pea 30 kraadi!

Seetõttu võis ajalise eesmärgi 1:30 kohe peast visata. Soovisin alustada 4.45 tempos, kuid teistest maha jäädes vajus see pigem 4.50-4.59 juurde. Vedelikku tarbisin ja jahutasin maksimaalselt. Enne 10 km sain rütmi sisse ning siis asusin jõudsalt vahet vähendama. Lõpetasin nendes oludes maksimaalselt hea enesetundega! Tõenäoliselt ca minuti oleks veel aeglase alguse arvelt pigistanud aga arvestagem olusid!

Lõpetasin ilma ühegi märkuse või hoiatuseta ajaga 1:36.07 (4.48) olles 55. kokku 75 startinu hulgast. Olin vist üks väheseid, kes võistluse teisel poolel (47.17) oli kiirem kui esimesel (48.49).  

Bruno Junki mälestusvõistlused toimusid seekord 1. juunil. Kiiruslik vorm oli lubav, treeningutel läbisin kilomeetriseid lõike ca 4.10-4.15 tempos. Ilm oli jällegi väga soe – 28c ja pilvitu. Alguses oli ka 4.20 tempo kerge, hiljem 4.35 raske. Tehnika oli OK, kuid viimast käiku Läti noore profisportlase Edgars Gjacsi vastu siiski polnud. Ta läks ca 4 ringi enne lõppu eest ja võitis 44.51,9-ga. Mulle fikseeriti finišis 45.00,3 – sellega olin meeste arvestuses teine. Tehnika oli hea, kuid võib-olla oleks pidanud lõpus rohkem riskeerima. Seekord jäi šampuse joomine jälle lätlaste ülesandeks..

Hooaja ühe säravama esituse tegin 14. juunil Alytuses 20 km distantsil. Mulle sobib jahe ilm, seekord pakkus taevataat tibutavat vihma ja 18 soojakraadi. Esimesed 10 km läbisin 44.36-ga. Kahjuks otsustas minuga koos rühkinud leedukas võistluse kohe peale 10-t katkestada, see võttis ka minul tempot veidi alla. Kuni 10 km liikusin maksimaalse pingutuse piiril, sisuliselt udus, alateadvuses vasardamas soov mitte tempos järgi anda.  

Alguses 4.25 tempos kuni 8 km, kuid pärast 11 vajus tempo 4.40 juurde. Aeglaseim oli 16-18 ca 4.48-4.50 tempos. Resümeena tõdesin, et kiiruslik reserv peaks veel parem olema, st et 44’ peaks kergelt tulema. Siis saaks II ešeloni leedukatele tugevalt vastu seista. Lõppaeg 1:31.43 (4.35).  17. koht 30 võistleja hulgast, tehniliselt korrektne sooritus.

Eesti meistrivõistlused 28. juulil tervitasid võistlejaid jälle 25 kraadise leitsakuga. Midagi positiivset peale tiitlivõidu meenutada ei ole. Marguse diskvalifitseerimine ja teiste osalejate aeglasem liikumiskiirus vähendasid veidi ka enda motivatsiooni. Piinavalt pika ja kurnava võistluse lõpus peatus stopper ajal 1:38.35,99 (4.56). Ka arvestades ilmaolusid ei saa tulemusega rahul olla kuigi meistritiitel sai vormistatud.   

Edasi järgnes väike põige kõrvalalale. Teades, et head sportlikku vormi augustikuus käimisvõistluste puudumisel realiseerida ei õnnestu, võtsin osa 8. septembril toimunud Tallinna maratonist. Tasuks isiklik rekord ajaga 2:51.07 (4.03). Üldarvestuses 28. koht, EMV arvestuses 10. koht.

Maratonile järgnes 2-nädalase vahega kaks sutsakat 20km käimises.

21. sept panin jala joonele LIT-LAT-EST-SWE-NOR maavõistlusel Tukumsis. Aeg 1:34.21 (4.43), sellega olin kuues. Alustasin 4:40 tempos ning seejärel õnnestus suhteliselt stabiilselt hoida km aegu 4:40 ja 4:45 vahel. Kindlasti pani oma pitseri väga paljude kurvidega, tõusude ja langustega ning kohati munakivisillutisega 1 km ring.

10 km vaheaeg oli mõni sekund alla 47 minuti. Teine pool püsis praktiliselt sama, kuid koha poolest tõusin pidevalt jõudes lõpuks finišisse kuuendana. Finišis oli energiat ülegi! Seekord õnnestus edestada läti noort proffi Edgars Gjaci ning palju ei jäänud puudu ka Gennadi Kozlovskist Leedust.

28. sept võistlesin taaskord Paralepa parkmetsa osoonirohkel trassil Läänemaa lahtistel meistrivõistlustel. Liikusin suhteliselt piiripealse tempoga. Suutsin suuremat ärakukkumist vältida, kuid veidi pidin algtempos järgi andma. Tegin hooaja tippmargi 1:31.38 (4.35). Hooaja lõpu ja vaid nädalase vahe kohta suhteliselt hea võistlus.

Vahel peab võistlema ka siis kui võistlus koju kätte tuuakse. Ilmselt hooaja viimase võistluse tegin maja taga metsas kui 6,3 km pikkuse pikkade traditsioonidega rabajooksu lõpetasin 7. kohaga ajaga 21.32.

Selline oli siis tagasivaade lõppenud hooajale.  

Lauri