Hooaja kokkuvõte

Tuleb tõdeda, et seljataha jäi elu raskeim hooaeg, mil praktiliselt pool aastat tuli tegeleda terviseprobleemidega. See räsis kõvasti keha ja vaimu, keskendumine ei olnud alati 100%, kohati tegin küll trenni, aga mõte uitas mujal. Kõik see väsitas ja jättis jälje tervele hooajale. Märtsi alguses alustatud ravi lõppes juuni keskpaigas, sealtmaalt läks enesetunne ja kehaline vorm vaikselt jälle ülesmäge. Augusti lõpust alates on nii vaimse kui füüsilise tervisega 95% ulatuses ok ja viimane lihv 50 km meistrivõistlusteks sai antud juba suhteliselt hea fiilingu pealt. Selgituseks nii palju, et märtsi alguses tuvastati organismis põletik, mille raviks tuli neelata hulgaliselt antibiootikume.

Talvine põhjaladumine kulges tõrgeteta, lumel sai tehtud korralik põhi: november 434,8 km, detsember 500,8 km ja jaanuar 504,7 km. Kavas olid pikad otsad ja 10 km tempotreeningud. Mahud oleks võinud olla veelgi suuremad, kuid see talv oli eriti lumerohke ja mahukamalt treenida ei olnud võimalik.

Veebruaris testisin vormi Eesti sisemeistrivõistlustel. Nädal varem olin tõbine- nohu ja peavalu olid üsna tugevad. Päev enne starti oli kõik ok. Stardipäeval olin aga kui puuga pähe saanud, vaevu suutsin lõpetada, tasuks hõbemedal. Aeg 22.44,76 ei olnud kindlasti see, milleks treeningute põhjal võimeline olin.

Märtsis treenisime Lelumehega kaks nädalat Türgi kuurortlinnas Alanyas. Õnnestus teha kogu karjääri raskeim ja kvaliteetseim laager. Võtmetreeningutena olid kavas 40 ja 45 km, tempotreeningud 17 + 18 km ja kaks korralikku lõigukat 7x2 + 8x2 (täisjõuga). Kaks nädalat ainult sõime, treenisime ja magasime!

Aprillikuusse oli plaanitud esimene välivõistlus klubide karikavõistluste näol. Külma ja vihmase ilma tõttu peeti jõukatsumine Ahtme spordihalli 150-meetrisel siseovaalil. Jalad olid veel laagrist pehmed ja minek väga puine. Lõpetasin teise kohaga, aeg 22.01,2 oli pettumus.

Kaks nädalat hiljem sõitsime Lõuna-Leedu käimiskantsi, väikesesse kuurortlinna nimega Birštonas, kus kavas iga-aastane Antanas Mikenase Memoriaal. Tabletikuur oli veel täies jõus, kuid sellele vaatamata läks päris ladusalt. Lõpetasin 6. kohaga, aeg 1:35.52 oli hooaja alguse kohta igati korralik ja rahulolu pakkuv tulemus. Tõenäoliselt oleks käinud alla 1:35gi, aga arvasin endal ühe ringi rohkem olevat ning jäin lõpuspurdiga hiljaks.

Järgmise suure sihina ootas ees hooaja kulminatsioon- Euroopa Karikavõistlused Slovakkias. Just sealses väikelinnas Dudinces tegin 12 aastat tagasi oma karikavõistluste debüüdi. Nostalgia ja äratundmisrõõm oli suur. Seadsin eesmärgiks Moskva MM-normi (4:15) püüdmise. Lahutas ju mind tiitlivõistluste normist vaid pisut üle kolme minuti. Samas olin vaimselt täiesti läbi põlenud. Keha oli tervise pärast muretsemisest energiast tühi, nii oli raske sooritusele keskenduda. Tegin tehnilises plaanis mõned vead ja peale 20ndat kilomeetrit tuli kolme hoiatuse tõttu rajalt lahkuda. Tagantjärele tuleb tunnistada, et ei olnud selleks võistluseks vaimselt valmis.

Peale karikat neelasin kolm nädalat antibiootikume, kerged treeningud jätkusid. Nädal peale kuuri lõppu võistlesin Alytuse tugevatasemelisel 20 km võistlusel. Esimesed 10 km kulgesid päris ladusalt, siis sai aga jõud otsa, lõpetasin 1: 37.28 ja 19. kohaga. Tundsin, et keha pole veel kosunud, kuid sellegipoolest oli hea olla tagasi. Ka tehnilise poole pealt läks seekord hästi- vaid üks kohtunik ei olnud minu stiiliga rahul, kõik teised „kontrollpunktid“ läbisin puhaste paberitega.

Seejärel sain üle nelja kuu taas tabletivabalt treenida ja minek oli hoopis teine. Valmistusin Eesti 20 km meistrivõistlusteks väga korralikult. Parimate nädalate mahud küündisid 150 km kanti. Paraku osutusid meistrivõistlused ise suureks pettumuseks. Nagu Euroopa Karikal, olin jällegi kipus tehnikaga. Otseselt ise vigu ei tunnetanud, kuid kohtunikud tegid minuga kiirelt sotid selgeks- 6,3 km ja rajalt maha! Pettumus oli suur, samas sain aru, et tehnikaga on tarvis kõvasti tegeleda- juba teine DQ ühel hooajal, sellist asja polnud varem juhtunud!

Üheksa nädalat jäi Eesti 50 km meistrivõistlusteni. Asusin taas usinasti treenima. Suur rõhk langes jõu- ja tehnikaharjutustele. Tegin palju mäkkekäimist ning sammhüppeid. Uute vahenditena olid kavas pikad lõigud stiilis 2x6+1 km ja 3x6 km võistlustempos. Lisaks veel 15-20 km tempotreeningud võistluskiirusel + pikad otsad stiilis 35-40 km rahulikult.

Võistlushommik Haapsalus tervitas sportlaseid vaid 7 soojakraadi ja külmade tuuleiilidega. Alustasin uljalt rekordgraafikus, kuid peagi hakkas  aeg minu kahjuks tiksuma. Kui poole maa peal kaotasin graafikule veel  kahe minutiga (25 km 2:10), siis peale 30ndat kilomeetrit oli selge, et heal juhul lõpetan 4:25ga. Pika pingutuse vältel hakkas endast märku andma ka külm ilm, muutes lihased puiseks. Keha kaotas energiat sooja hoidmisele ning konkurents muutus peamise hõbedapretendeni diskvalifitseerimise järel pea olematuks. Lõpuks edestasin hõbemedaliomanikku 1 tunni ja pronksimeest koguni 2 tunniga! Aeg 4:27.19 ei olnud tol päeval kindlasti võimete lagi. Tundsin, et külm ilm ja konkurentsi puudus jätsid üht-teist sisse.

Enesetunne oli kogu võistluse vältel aga imeline, parim mida kunagi kogenud! Suuri ärakukkumisi ei esinenud, ka tehniliselt läksin peale 20ndat kilomeetrit aina paremaks! Sain peakohtunik Jekaterina Jutkinalt lausa kiita! Ka võistlus ise oli väga meeleolukas koos muusika ja tippkommentaator Timo Tarvega. Lisaks rajakõrval seisnud sõbrad-treeningkaaslased ja loomulikult isa-ema, kes ühtegi Haapsalus peetavat jõukatsumist vahele ei jäta. Suured tänud peakorraldaja Endel Susile!

Eraldi tahan tänada Ijat, kes kogu selle raske hooaja vältel mind toetas ja tagant utsitas! Tore on trenni minna, teades, et keegi sind kodus ootab ja kaasa elab! Samuti tuleb tänada vend Laurit, kelle abita ma enam ammu spordiga ei tegeleks- see tugi on olnud hindamatu! Ja veelkord tänusõnad Adidasele, kes mind nii uhkelt riidesse panid!

Kokkuvõttes õnnestus aastale kuldne punkt panna ja nö kohustuslik tiitlivõit 50 km-s koju tuua. Viimane võistlus tõi pisut rõõmu suures osas ebaõnnestunud hooaega ning andis kindlust, et vähemasti 50 km-s võib edaspidigi veel korralikke aegu oodata! Samas sai selgeks, et isikliku rekordi parandamiseks oleks hädavajlik võistelda välismaal, kus konkurents tihedam. Kui ikka keegi korralikult kuklasse hingab on ajad ka hoopis teisest klassist!

Tänu toredale tiitlivõidule võib hooajale siiski „kolme“ ära panna. Mis kehvasti, see uuesti ehk uuel aastal uue hooga!

Kui minu püüdlusi kergejõustikuliidus hinnatakse (rahastatakse), teen järgmise 50 km stardi 209 päeva pärast Maailma Karikavõistlustel Hiinas.

Kuldset sügist soovides

Margus