Selles postituses tahaksin teiega jagada oma võistlusväliseid muljeid. Saransk on teadupärast maailma käimise tulipunkt, kus elavad-treenivad pea kõik Venemaa parimad käijad.
Külastasime maailma ainukest käijate olümpiaettevalmistuskeskust. Koridoris jalutasid ringi olümpiavõitjad ja maailmarekordimehed. Tubades rippus raamitult punktuaalne päevakord, mis sai alguse kella seitsmese treeninguga ja lõppes 23.00 öörahuga. Sinna vahele jäi veel kaks trenni, lihashooldus, söömine, puhkus ja kõik muu asjakohane. Restoranis oli toitumisspetsialisti abiga igale mehele koostatud oma menüü. Jõusaalis olid vahendid kohandatud spetsiaalselt käijate vajadusi silmas pidades! Lisaks veel massaažituba ja meditsiiniosakond!
Mõnesaja meetri kaugusel baasist asus metsa sees peegelsile 2 km ring, kus leidis aset lõviosa treeningutest. Lõigutreeninguteks oli ehitatud spetsiaalne, 333-meetrine staadion (et saaks täpselt km-aegu võtta!).
Üle kogu Venemaa paiknevad agendid, kes imelapsed kokku korjavad ja siinsesse keskusesse kokku koguvad. Valitute sekka pääsemise eelduseks on loomulikult medal-minimaalselt noorteklassi maailmameistrivõistlustelt.
Huvitava faktina võib veel mainida, et Venemaa võistluskäimise aastaeelarve ületab Eesti Olümpiakomitee oma!
Kohalike seas on võistluskäimine väga populaarne! Käijad on siin linnas kangelased-nende suured postrid kaunistavad linna. Endalgi tuli anda mitmeid autogramme ning poseerida fotoaparaatide ees.
Avatseremoonia ületas võimsuselt meie tantsupidu. Suur staadion oli puupüsti rahvast täis, paljud jäid pettunult väravate taha.
Kesklinna südames kulgenud võistlusrada oli tuhandete inimeste poolt ümber piiratud, kaasa elati kõigile! Ka siis kui omad juba ammu lõpetanud, püsisid kohalikd truult raja serval ja elasid viimastele kogu südamest kaasa!
See oli nagu viiepäevane käimismuinasjutt!
Foto: Dave McGovern
No comments:
Post a Comment