13. mai varahommik algas kerge soojendusega. Valu paremas sääres oli tajutav, samas teadsin, et võistlustuhinas see taandub. Valmistusin rahulikult stardiks ja vaatasin kadedusega tippmehi, kelle ümber arstid,treenerid ja füsioterapeudid vahetpidamata sagisid. Igal riigil oli oma massaažilaud ja abivägi.
Eesti lipuvärvides lauda ma ei leidnud, seega poetasin oma asjad tagasihoidlikult ühe arvutilaua alla. Kõik see oli aga teisejärguline, pea tegeles juba kalkulatsioonidega.
Oodata oli väga kuuma ilma. Stardi 18 kraadi juurest lubati kiiret tõusu 30 soojapügalani. Teadsin, et sellise ilmaga tuleb palju katkestajaid. Võtsin nõuks iga hinna eest lõpuni käia. Tempo osas ei plaaninud samuti allahindlust-alustada tuli igal juhul rekordi graafikus!
8.30 kõlas stardipauk ja 110 pikamaa meest lasti publiku meeletute ovatsioonide saatel rajale. Publik oli suurepärane-kaasa elati kõigile ja seda täiest kõrist! Minu nimi pakkus neile tõenäoliselt palju nalja, sest perekonnanimi kõlas nagu vene keeles sibul. Nii röögitigi mulle kogu aeg davai luk, davai!!!
Juba 10. kilomeetril tundsin, et läheb raskeks. Hetkeks tekkis kõhklus, kas üldse lõpuni jõuabki! Tuhandete inimeste ergutushüüded tegid aga sellistele kõhklustele kiire lõpu.
Kohe alguses sai selgeks, et rekordihõngu selles võistluses ei ole. Võtsin nõuks liigseid riske mitte võtta, liikudes piiripealses seisus ühtlase rütmiga edasi. Kusagil 20 kilomeetri juures teenisin ka ühe hoiatuse, mis nagu hiljem selgus, jäi ainukeseks. Olin võtnud nõuks hoiatustablood ignoreerida ja käia algusest lõpuni tehniliselt nii hästi kui võimalik. Selles vallas õnnestus kõik väga hästi. Tundub, et olen saavutamas tehnilist stabiilsust!
Nagu prognoosisin, hakkas 30nda kilomeetri paiku mehi selg ees vastu tulema. Paljud astusid kõrvale, mitmed võitlesid krampidega ning oksendasid. Kokku jättis ränkraske katsumuse pooleli 33 tippsportlast! Arsti telk oli hädalisi paksult täis.
Ise liikusin mõõdukas tempos, millest kiiremini lihtsalt ei suutnud. Kuum ilm oli väga raske taluda, kuid kõige enam tappis lauge ja pikk tõus, mis muutis jalad täiesti vatiseks. Mõningaid riske võttes, oleks tulemus võinud olla 3-5 minutit parem. Koha ja rekordi osas poleks see aga midagi muutnud.
Vahetult minu ette jäid 10-15 olümpianormi täitnud tippatleeti, kes kõik kaotasid isiklikule rekordile 20-30 minutiga! Ees lõpetajatest oli vaid neljal mehel minust nõrgem isiklik. Seega võib öelda, et koha poolest sai võetud hetkeseisu arvestades maksimum. Aeg 4:38.37 (isiklik 4:18.36) loomulikult rahulolu ei pakkunud. Samas vigastust, rasket rada ja kuuma ilma arvestades ei ole selline resultaat ka imekspandav.
Miinimumeesmärk- debüütvõistlusel tulemus kirja saada, sai täidetud. Pisikese boonusena oli tegemist eestlaste läbi aegade kõrgeima kohaga Maailma Karikavõistluste arvestuses.
Mõningane kohtade tõus on tulevikus võimalik, üldiselt aga tuleb tõdeda, et kehalise kasvatuse õpetajana elukutselistega heideldes lootust kõrgele lõppkohale ei ole.
Eks tänapäeva saavutussport kipub kahes suunas hargnema-on tippsportlased ja töö kõrvalt pusivad kõva tahtejõuga amatöörid, kes tegelikult peaksid võistlema hoopis teises "kaalukategoorias".
Debüüt tehtud, tulemus kirjas-nüüd jääb üle ainult rekordiparandust oodata! Vähema nimel ei ole mõtet edasi treenida!
No comments:
Post a Comment