Pean kõigepealt vabandama, et oma postitusega nii hiljapeale olen jäänud. Viimased kaks nädalat on olnud väga kiired ja väsitavad-siinse kliima, ajavahe ja elu-oluga harjumine võttis päris kaua aega. Siiamaani lähen peale AK-d magama ja uinun silmapilkselt. Lisaks valitseb kerge tusatuju, nagu ikka sügavast suvest talve naastes.
Nüüd aga treeningutest. Nagu eelmises postituses mainisin, viibisime kaks nädalat päikesepaistelisel Phuketi saarel. Valge liiv, palmid ja helesinine vesi-kõik olid olemas. Olin laagris koos kahe, 23. aprillil sündinud Lauriga-üks neist minu vend, teine kauaaegne konkurent ja sõber.
Vend Lauri valmistus kevadiseks Riia maratoniks, meie Lelumehega peagi algavatesks Euroopa Karikavõistlusteks.
Läksime Taisse kuuma ilma kogemust saama, eesmärgiga valmistuda Euroopa Karikavõistlusteks ja seal valitsevaks põrgukuumuseks. Karikavõistlused toimuvad 21. mail Lõuna-Portugali kalurilinnakeses Olhaos. Mai lõpp Lõuna-Portugalis on tavaliselt kuum-kuum, nii et pisikene praadimine Tai päikese all tuli eeldavasti kasuks.
Tuleb tunnistada, et see eesmärk meil ka täielikult õnnestus- öösel lennukist maha astudes oli tunne, nagu saanuks sooja fööniga näkku. Päevane temperatuur oli pidevalt 30-35 kraadi, öösel langes termomeetri näit 24ni. Kõik see tingis olukorra, kus vaatamata tugevale tahtele, olime sunnitud osad treeningud jooksulindil sooritama. Sealne 25-kraadine õhk tundus õuest sisenenuna hetkeks kui külmkappi astumine. Lindil tööd tehes aga nõretasid juba mõne aja pärast higist. Higistatud sai üldse kõvasti, suur õhuniiskus pani veel i-le täpi. Laagri lõppedes kaalusin 64,6 kg-nii madalat näitu ma oma varasematest mõõtmistest ei mäletagi!
Kuumuse tõttu andsime mahus veidi järele, samas võitsime intensiivsuses-lindil sooritatud tempotreeningud olid väga kvaliteetsed ja nõudlikud! Minu jaoks olid linditreeningud esmakordne kogemus ja peab tõdema, et lindil liikudes on tehnikat hoopis kergem kontrollida-seega oli sellekohane treening igati õigustatud!
Treeningute kokkuvõtteks võib öelda, et kõik vajalik sai enam-vähem tehtud. Treeningud olid intensiivsed ja kvaliteetsed, pikkade otsade tempo oli selle hooaja kiireim. Kummagil nädalavahetusel läbisin vastavalt 30 ja 32 km. Suure õhuniiskuse ja 35 kraadise kuumuse kohta oli see suhteliselt maksimaalne pingutus. Kodumaal, lörstisi sumbates, läheb nende kiirusteni jõudmiseks veel pisut aega!
Kuigi nädala mahud jäid 140-150 km vahele, treenisime kohalikke olusid arvestades piiripealselt. Selle tõenduseks olime mõlemad vennaga ühe päeva siruli maas-süda kloppis ja pea valutas, tundus et oli ka palavik. Lauril juhtus see laagri keskpaigas peale 30 kilomeetrist jooksuotsa, minul aga laagri viimasel päeval.
Minu piinad kestsid ka terve järgmise päeva ja 12-tunnise lennusõidu. Raske öelda, kas palavik, peavalu ja kõhulahtisus olid tingitud kuumast kliimast ja tugevatest treeningutest või kohalikust toidust, mis eurooplasele tihtilugu harjumatu. Igatahes Helsingisse jõudes oli palavik taandunud ja enesetunne oluliselt paranenud. Oli ka viimane aeg, kuna Helsingis tuli meil aja parajaks tegemise eesmärgil viis tundi mööda linna kõmpida-haigena oleks see olnud mõeldamatu! Vaatamata väikestele tagasilöökidele, saime kaasa kõva emotsionaalse puraka. Sealset päikest hinges hoides, põrutame nüüd täistuuridel kevadele vastu!
Esimesi kevadisis starte oodates,
alati Teie,
Margus
No comments:
Post a Comment