Viimasel ajal on minu kõrvu jõudnud sosinad, justkui poleks Eesti meistritiitlil enam mingit väärtust! Kiibitsejad väidavad, et konkurente on vähe ja mis nii viga tiitleid noppida!
Esimese hooga võib see tõepoolest nii tunduda, tegelikkus on siiski sootuks teine! Loomulikult ei ole Eesti meistritiitel võrreldav olümpiavõiduga, kuid niisama ei riputata medalit kaela ühelgi alal. Piisab kasvõi ühest tugevast konkurendist ja tiitlivõit muutub vägagi väärtuslikuks!
Tugeva konkurendi olemasolu eeldab kogu oma vaba aja, energia ja jõu mängu panekut. Konkurentide arv ei oma siinkohal mingisugust tähtsust- on neid üks või üksteist, pingutada tuleb ikka kogu hingest!
Inimesed ei hooma kui palju tööd ja pühendumust nõuab eesmärk olla mingis valdkonnas Eesti parim. Isegi Eesti edukaim margikoguja peab kõvasti pingutama ja kogu oma vaba aja markide otsimisele pühendama, et keegi temast ei mööduks! Kui mõni mõtleb, et käimine on Eestis suhteliselt marginaalne ja vähepopulaarne spordiala, siis on tal osaliselt õigus, see aga ei tähenda, et Eesti meistriks tulekuks piisab lihtsalt distantsi läbi jalutamisest.
Selleks, et näiteks mina suudaks oma tiitlivõitu kaitsta, tuleb aasta lõikes läbida iga päev keskeltläbi 15-20 km. Lisades sinna juurde veel jõu-, tehnika- ja venitusharjutused, tuleb iga päev pingutada keskeltläbi 2-2,5 tundi. Seda kõike peale 8-tunnist tööpäeva!
Loomulikult on aastas ka puhkepäevi, need aga teenitakse välja siis kui laupäeviti on läbitud 57 km. Selline treening "ampsab" 6-7 tundi sinu vabast laupäevast.
Lisaks sellele, tuleb jälgida toidusedelit ja unereziimi, loobudes liigsest pidutsemisest ja muudest ahvatlustest. Kõike seda järgides, olen jõudnud Eesti ja Baltimaade paremikku. Nüüd kujutage ette, millist pühendumust ja pingutust võiks nõuda sealt edasi liikumine?
Alati Teie,
Margus
No comments:
Post a Comment