Seiklusjutte maalt ja merelt

Reisi korraldusliku külje pealt tuleb mainida, et lendasime äriklassis ja ööbisime 4-tärni hotellides. See kõik ei olnud priiskamine, vaid Lelumehe hea organistaoorse töö vili.

Valitud loteriimajutusega pakett kujunesi igati eksklusiivseks! Lennujaama ooteruumis pakuti tasuta süüa-juua-internetti, isegi dusi all sai käia! Sama luks oli lennusõit-joogid-söögid-telekad ja pikk istmevahe.

Hotellis serveeriti naeratuste saatel lisaks tasuta kohvile-küpsistele ja internetile ka regulaarselt puuviljavalikuid.

Lisaks treeningutele sai Phuketi piirkonnas ka pisut ringi vaadatud. Esimesena võtsime ette Khao Sok-i rahvuspargis paikneva vihmametsa. Sadamast 2 tunni paadisõidu kaugusel asuv mets jättis võimsa mulje. Pidev siristamine, ahvide kisa ja meeletu kuumus-kõik see oli uus ja põnev kogemus!

Ahvide hääli oli pidevalt kosta, puu otsas nägime neid aga alles oma ekspeditsiooni lõpus-ega nad väga kergelt näole anna! Meie giidi sõnul, pidi eriti kõva kisa tegema emane ahv, andmaks märku, et on just isase käest "sutsaka" saanud ja rohkem koslilasi külla ei oota.

Linde, liblikaid ja sisalikke kohtas teepeal üsna ohtralt. Kõige suuremat elevust tekitasid siiski lehtedel ja jõgedes varitsenud kaanid, kes end aplalt meie jalgade külge imesid. Laurid meeldisid neile millegipärast eriti, mind ei puretud kordagi!

Äkki meeldisid neile, nagu ka Tai naistele, karvased jalad? Minu raseeritud sääremarjad jätsid need elukad igatahes külmaks.

Öö veetsime järve peal ujuvates bambushüttides, aknad-uksed pärani. Harjumatult olid sealsed ööd sääsevabad. Hommikul ärkasin katusekilel peesitava sisaliku krabina peale.

Lelumehe happy-ending

Ühel vabadest pealelõunatest külastasime lähedal asuvaid Phi-Phi saari. Filmist "The Beach" tuntud paradiisirand Maya bay-s jättis kustumatu mulje. Kuna liikusime suure alusega, peatus see umbes 500 m rannast ja meil lubati vaid paadi juures snorgeldada. Meid see ilmselgelt ei rahuldanud, tahtsime Lelumehega jala paradiisirannas maha panna!

Sel ajal kui 200 turisti paadi ümber jalgadega vehkides kalu eemale ajasid, otsustasime omal jõul rannas ära käia. Arvestasime, et meile antud tunnist ajast peaks selle tarvis piisama. Algatuseks võtsime suuna lähedal asunud kõrval-ranna suunas. Sinna jõudmine ei valmistanud kummalegi erilist raskust. Pärast pisikest hingetõmbepausi, otsustasin põhiranda ujuda. Lauri jäi vanasse kohta hinge tõmbama ja kalasid vaatlema. Poolel teel randa vaatasin, et snorgeldajate mass vees hakkab vähenema, tekkis kahtlus, et äkki minnakse varem liikvele. Pidasin targemaks tagasi ujuda, rannast lahutas mind vaid 100 meetrit!

Tagasitee laevade vahel oli üpris raske-suured lained käisid üle pea ja vahepeal ka sügaval kurgus. Loomulikult ei olnud mul ja Lelumehel ainuksestena ka päästeveste. Jõudsin siiski viimasel minutil pardale. Plaanitud tunni asemel snorgeldati 25 minutit!

Koheselt pandi mootorile hääled sisse ja tehti minekut. Vaatasime vennaga ringi, et leida Lelumeest, aga poissi polnud kusagil! Jooksime madruste juurde ja selgitasime, et üks mees veel ujub! Nemad aga keeldusid tagasi minemast, väites, et graafik on tihe ja küll keegi ta üles korjab! Nii jäi Lelumees ujumispükste ja hingamistoruga paradiisisaart ümbitsevasse Maya baysse kalu imetlema.

Olime vennaga terve reisi pinges! Vahepeal külastasime ahvide saart. Aplad ahvid jõid turistide pakutud fantat ja sisisesid ähvardavalt kui keegi üritas liialt lähedalt pilti teha. Minekule sättides, üritasin kanuud oksa küljest lahti sõlmida, aga suur isaahv kalpsas ligi ja paljastas ähvardavalt kihvad. Kavalad loomad ei taha oma toitjaid enam saarelt minema lasta!

Laeva juures ulpides, visati igaühele küpsiseid. Neid vees leotades, muutus ümbrus koheselt ligi ujunud kaladest roheliseks-aplad kalad olid küpsiseampsu eest nõus isegi mõnda aega peos istuma.

Monkey beachilt naasnuna ja Phi-Phi don-il keha kinnitanuna, ootas meid sadamas ujumispükstes Lelumees, kellele oli ära jäänud ekskursiooni kompensatsiooniks tasuta kiirnuudlisupp pihku topitud. Seal ta oli-nuudleid löristav ja päikesest põlenud, aga ometi õnnelikult pääsenud!

Poiss oli ennast itaallaste paati vinnanud ja päästmist palunud. Need võtsid merehädalise lahkelt pardale ja nii õnnestus Lelumehel, erinevalt minust, siiski jalg paradiisirannale asetada-lõpp hea, kõik hea!

Tagasi Phuketil, tutvusime sealsete elevantidega, kes banaani saanuna meil ilusti londiga ümber kaela kinni võtsid ja siis kummardades valjuhäälselt tänu avaldasid.

Omaette "atraktsiooniks" kujunes ka kohalik massaaz. Mõnele mehele hakkas see nii meeldima, et käis üle päeva kaunite Tai noorikute manu. Võibolla oli aga põhjuseks karmidest treeningutest valutavad jalad-tõenäoliselt oli tõde kuskil vahepeal. Oma tööd need tütarlapsed igatahes oskasid!

Üheks vaba aja veetmise vormiks kujunes kohalikega turul tingimine. Minule see ajaviide ei meeldinud, aga vend Laurit paistis kohalikke naeruväärsete hindadega ärritamine lõbustavat.

Taktika seisnes selles, et kõigepealt käidi välja hinnapakkumine ja kui kaupmees selle välja naeris, tuli käsi laiutades sündmuskohalt minema jalutada. Pöördvõrdeliselt eemalduvate sammude arvuga, langes kauba hind. Harvad polnud juhused kui oleks kokkuleppele jõutud isegi alghinnast madalama summa osas. Nii suur oli kaupmeeste soov äri teha!

Tagasivaadates sai tehtud nii rasket tööd kui nalja-käis töö ja vile koos!

Alati Teie,

Margus