Otsustasin seda võistlust võtta tugeva treeninguna. Eesmärk oli distants läbida tehniliselt korrektselt ja ühtlasi testida põlve vastupidavust võistluskoormusele.

28. juuni hommikul istusin kella seitsmesele Rakvere bussile ja sõit võis alata. Kuna start oli hommikul 9.30 ja kohale pidin plaanide järgi jõudma 8.50, siis oli iga minut arvel. Bussis panin tegevuskava minuti täpsuselt paika ja kui peatuses olin juba dressides, põlv sisse määritud ja alustasin soojendusjooksu staadionile. Kuna buss jõudis isegi pisut planeeritust varem, töötas mu plaan õlitatult.

Stardi ajaks oli temperatuur tõusnud 23 kraadini, taevas säras ere päike – üle pika aja üks kena suvehommik!

Otsustasin alustada rahulikult, kartes põlvevalu. Poole maa peal andiski põlv endast märku, korraks käis peast läbi ka katkestamise mõte, aga lootuses, et valu taandub, surusin edasi. Õnneks andiski valu veidi aja pärast järele ja lõpuni liikusin juba mõnuga.

Kuna plaanis oli distantsi läbimine korrektse tehnikaga, siis kogu jõudu välja ei pannud, tahtsin oma unarusse jäänud tehnikat võistlusolukorras kontrollida. Täiesti puhaste paberitega siiski pääseda ei õnnestunud, ühe hoiatuse kõvera põlve eest sain Mart Järvistelt ikka. Vahemärkusena olgu öelnud, et Järviste käest pole ma kunagi puhaste paberitega pääsenud.

Konkurentsi puudusel liikusin üksi, võites teist kohta pea kahe minutiga. Aeg oli minu praegust vormi arvestades rahuldav – 46.13.

Nüüd, mil kontrollvõistlusest on möödas paar päeva, annab põlv endast ikka märku, aga olukord on tunduvalt parem kui märtsikuus laagris olles – seal ei suutnud ilma valudeta üle 300 m võistlustempos üldse liikuda.

Järgmine eesmärk on juuli lõpus peetavad Eesti meistrivõistlused 20 km käimises, kus mul on kaitsta meistritiitel.