Sunday, May 18, 2008

Kilde Kõrgõzstanist




Ajavahemikus 13.03-3.04 viibisme treeninglaagris Kõrgõzstanis. Meie laagripaigaks oli 1600 meetri kõrgusel paikneva, maailma suuruselt teise mägijärve, Issõk-Kul-i lõunakallas.

Viibisn laagris koos Eesti käimiskoondisega. Kokku oli meid kaheksa – lisaks minule naisjuuniorid Ragle Raudsepp ja Meeli Pällin, pesamuna Kaidi Kori ning meesjuunior Ainar Veskus. Nädal hiljem liitusid Lauri Lelumees ja minu maratoonorist vend Lauri. Koondise vanemtreeneri rolli täitis Endel Susi.

Elamistingimused olid kaunis spartalikud, meenutades meile teada-tuntud „nõuka aega”. Kõikjal vedeles prügi, suurte majade vahel jalutasid prügikastidest süüa otsivad hobused ja lehmad. Kohati jäi mulje, nagu oleks tegu olnud India pühade lehmadega. Koeri oli külas (Bosteri küla) samuti väga palju ja mitmega neist saime ajapikku päris headeks sõpradeks. Tegemist oli rahumeelsete koertega, kes alles pimeduse saabudes oma häälepaelad valla päästsid ja meie unetunde vähendasid.

Meile antud korteris oli esiti väga külm, mõne päeva möödudes organiseeris natsalnik Sergei puhuri. Läks veel paar päeva ja saime sooja vee. Kõige krooniks oli laagri keskpaigaks ka kolme kanaliga televiisor olemas, nii et elul ei olnud vigagi ;)

Üldiselt elatakse seal ikka üsna vaesetes oludes ja elu on meiega võrreldes primitiivne ning odav. Näiteks Colgate hambapasta maksis meie rahas 5 krooni. Autosid on vähe ja enamus neist ziguliid ja moskvitsid. Maarahvas ajas asju üldse eeslitega.

Kohalik rahvas oli tumedapäine ja pilusilmne. Inimesed olid lahked ja elurõõmsad.
Rõõmsameelsuse põhjuseid polnud raske otisda – ilus loodus värske mägiõhu, valgete mäetippude ja ilusa järvega ei lubagi masendusse sattuda, haigeks jäämisest rääkimata.

Treener otsis mulle meeleheitlikult kohalikku naist. Ei tea, kust ta sellisele mõttele küll tuli! Ise ma selleks igatahes soovi ei avaldanud. Lõpuks õnnestuski tal leida kohalik internetipunki töötaja Nasir, kes oli nõus minuga abielluma, tuues kaasavarana kaasa kaks lehma ja ühe hobuse.

Kogu see kosjasobitamine käis minu selja taga ja mul endal ei õnnestunudki otseselt sündmuste käiku sekkuda :)

Lõpuks jäi kaup siiski katki, sest väidetavalt oli minu vend nõudnud lisaks lehmale ja hobusele ka veel eeslit, mida neiul kusagilt hankida ei õnnestunud. Vot sellised lood siis naisevõtuga – laagris peab ikka nalja ka saama!

Vabadel õhtutel sai saunas käidud ja kohalikku rahvusjooki – Kumõssi proovitud. Väidetavalt oli tegemist hobuse piimaga. See oli nii rõve jook, et mulle piisas vaid lõhnast, et okserefleksi esile kutsuda. Lelumees jõi kihleveo käigus tuima näoga terve klaasi seda solki ära, auhinnaks tasuta saunakord

Issõk-Kul-i mäestikulaager on üldiselt spordimeeste seas üsnagi tuntud koht. Peamiselt külastavad seda Ida-Euroopa sportlased- on ju asjaajamise keelgi peamiselt vene keel. Meie sealoleku ajal olid laagris venelased, kasahhid, grusiinid ja ukrainlased.

Valutava põlve tõttu sain treenida vaid üldist aeroobset vastupidavust. Selles osas sai kõik planeeritu ka täide viidud.Nädala lõikes kujunes keskmiseks kilometraaziks ca 160 km. Kõige mahukamas mikrotsüklis läbisin 167,7 kilomeetrit ja kulutades treeninguteks rekordilised 25 tundi.

Laagris tagasi lendasin rahulolevana – olin teinud kõik, mida antud olukorda arvestades teha sai.

No comments: