Alytus-Leedu meistrivõistlused

12. juunil toimusid Lõuna-Leedus riigi meistrivõistlused. Kuna samaaegselt toimusid ka linnapäevad, siis oli Leedu noorima rahvastikuga linn puupüsti inimesi täis.

Meie jõudsime kohale päev varem, tehes peale 11-tunnist autosõitu õhtul väikese soojenduse.

Järgmine päev kulus starti oodates, võistluse algus oli planeeritud poole kaheksale õhtul. Tuleb tunnistada, et eks need õhtused stardid üks paras praadimine ole. Hommikul tegime laadal väikese jalutuskäigu, ülejäänud päev möödus hotellitoas maadeatlast uurides ja pikutades. Süüa saime kolm korda päevas ja alati ühte toitu - kanaliha kartuliga.

Nagu pikast ootusest ja jahedast ilmast veel vähe oleks, hilines start 15 minutit. Kõiksugu härrasmehed oli vaja eelnevalt ära õnnitleda ja orkester ning tantsutüdrukud tahtsid ka rahvale oma oskuseid demonstreerida.

Niisiis 19.45 rivistusid Leedu, Läti, Eesti, Poola ja Serbia paremad kiirkäijad 20 km starti. Tuleb tunnistada, et minul väga teravat minekut seekord polnud. Oma jälje oli jätnud möödunud nädalavahetusel toimunud Bruno Junki mälestusvõistluste 10 km ja teisipäevane 4x2 km oli ka pisut liiast. Ometi suutsin aega võrreldes Birstonases näidatuga parandada, tulemuseks 1:38.56 ja kaheksas koht. Lelumees käis ka seekord hästi, lõpetades minust koht kõrgemal, igati korraliku 1:32.44,4-ga.

Noormeeste 10. km-s üritas Ainar Veskus MM-normi püüda, paraku jäi sellest veel pisut puudu. Vaatamata sellele saavutas mees 4. koha, isiklikku rekordit tähistava 46.08-ga.

Omamoodi huvitav oli õhtul võistelda, kuna ilm oli pilvine, siis finisijoont ületades oli linn juba pimedusse mattumas.

Võistluspingest vabanenuna, nautisime Toomase, Lauri ja Ainariga vabaõhukontserti ja tegime tutvust kohalike noortega. Pubis toimunud lauahoki maavõistlusel leedulaste vastu tuli leppida kaotusega. Hiljem hotellitoas toimunud kaardilahingus tuli aga võidupunkt koju.

Tagasiteel võitlesime vihmavalangutega. Kohati liikusime vaid 70 km tunnis, aga koju me lõpuks jõudsime!

Nüüd jääb kuu Eesti meistrivõistlusteni. Mina hakkan kõvasti higi valama, Teie aga nautige peagialgavat suve!

Alati Teie,

Margus

Hea tehnikavideo!

Konkreetse ja asjakohase ülevaate kiirkäimise tehnikast leiate alljärgnevalt lingilt:

http://www.youtube.com/watch?v=fsH9qSVgCDc&feature=related

Bruno Junki memoriaal

Laupäeval 6. juunil toimusid Valga keskstaadionil Eesti läbi aegade edukaima käija Bruno Junki mälestusvõistlused. Kahekordse olümpiapronksi sünnist möödus 80 aastat.

Lisaks kohalikele käijatele olid Junki austama ja üksteiselt mõõtu võtma kogunenud sportlased Soomest, Lätist ja Leedust.

Tallinnast Valga poole liikudes, kogesime igasusugust ilma, enamuses kohtadest sadas. Kohale jõudes tervitas meid aga pilve tagant piiluv päike! Ju oli see ilmataadi austus meie käimismeistrile. Ilm püsis ilus autasustamiseni, mil taevaluugid lõpuks avanesid ja parimad otse pjedestaalil veega üle kasteti.

Toomas Rosenberg hoidis juba varasematest aastatest tuntud taset ja üritus kulges igati uhkelt ning meeleolukalt, päädides tantsulise orkestri etteaste ja õhtusöögiga Mestsise hotellis.

Juba stardis oli teada, et suure tõenäosusega läheb võit Lätimaale, olid ju stardis kaks nende parimat-Janevic ja Rumbenieks, mõlemad elukutselised ja tiitlivõistluste karastusega mehed.

Nii ka läks, kahe lätlase järel jättis pronksmedali koju Lauri Lelumees (aeg 45.06,3), kellele see oli hädavajalikuks leevendajaks peale kolme diskvalifitseerimisega lõppenud võistlust. Lauri vaimset meelekindlust ja sisu toetab ka fakt, et seekord läbis mees distantsi ühegi hoiatuseta!

Lelumehest 300 meetrit tagapool käis äge võitlus neljandale kohale. Võitlejate punti kuulusin mina koos juunioride kahe parema Veskuse ja läti poisiga. Enamuse ajast dikteerisin tempot mina, paaril korral näitas ennast ka Veskus. Noor lätlane käis üsna võimete piiril, hingeldades ja vandudes nii et vähe pole. Mitmel korral astus Ainar mulle kandadele, sellest tulenevalt pidasin tema sammu küllalt värskeks ja olin valmis ka kaotuseks. Viimasel kilomeetril läkski Veskus juhtima, mina järgnesin talle kindlal sammul, haistes oma võimalust. Tundsin jalgades meeletut jõudu ja otsustasin asja lõpuspurdiga enda kasuks pöörata, sisetunne ütles, et seekord pole kellelgist mulle lõpusirgel vastast.

Nii ka läks, 300 meetrit enne lõpujoont tegin otsustava kiirenduse, mis osustus nii võimsaks, et edestasin Veskust lõpuks 5 sekundiga. Ainari vedasin aga juunioride arvestuses isikliku rekordiga (46.21,7) esikohale, kuna lätlasest konkurendile oli viimaste kilomeetrite liikumiskiirus liiast. Enda ajaga (46. 16,2) võib rahule jääda, positiivne oli ka fakt, et hoiatusi seekord ei antud, seega liigun tehniliselt õiges suunas!

Järgmine start on juba sellelel reedel, meid ootab Lõuna-Leedu käimiskants Alytus, seekord juba tõsisema väljakutse-20 km distantsiga. Vormi paranedes on põhjust esimest korda sel hooajal treeningsussid võistlustossudega asendada.

Küberkohtumiseni!

Alati Teie,

Margus

Rohkelt piitsa!

Viimasel ajal on põlv tublisti paranenud ja lubab juba pisut kiiruslikku tööd teha, selles veendusin möödunud nädalavahetusel Leedus ilma põlvekaitsmeta võisteldes.

Peale koormust jääb liiges ikka veel valulikuks, paari päeva möödudes valu kaob. Kõik see lubab oletada, et peagi saab jälle täisjõuga lõigutreeninguid teha ja võistelda. Just karmid kiirusliku vastupidavuse treeningud on need, millest keha hetkel puudust tunneb, ima nende vahenditeta häid tulemusi ei sünni. Aeg on organismi piinama hakata!

Kavas on ette võtta rohkelt võistlusi ja kiirustreeninguid, et 6. oktoobriks (Baltimaade MV-sed 50. km-s) taas tippvormi jõuda.

Sellega seoses näeb edaspidine plaan ette rohkelt piitsa ja ehk on siis oktoobri alguses lootust teenida ka pisike präänik.

Alati Teie,

Margus

Lõbusatujuliselt Leedust

Möödunud laupäeval toimusid Lõuna-Leedu väikelinnas Birstonases kohaliku käimiskuulsuse A.Mikenase mälestusvõistlused. Selle raames peeti maha ka Balti maavõistlus, kus tõele au andes, kaotasime kindlalt nii Lätile kui Leedule.

Sõit Birstonasse kestis 10 tundi. Volbriöö varahommikul startisime Lelumehega Tallinnast Valga poole, Türil liitusid meiega veel kaks tüdrukut. Valka jõudnud, sõime koondisega hommikusöögi ja hakkasime üheskoos Leedu poole liikuma.

Õhtul kohale jõudes, olid jalad tundetud. Kõigepealt jooksime sööma ja sealt mõningase vahega soojendust tegema, kell näitas juba 9ndat õhtutundi kui lõpuks hotellituppa saime. Hotellist niipalju, et see oli täielik Leedu klassika - külm kui surnukuuris, kahhelkivid seina kaunistamas. Kui küsisime adminnilt pesemisvõimaluste kohta, tegi too imestunud näo ja ütles, et teil on ju toas kraanikauss!? Selle kõigega olime aga arvestanud ja pisut eksootikat tegigi reisi meeldejäävamaks.

Laupäeva hommik oli soe ja lämbe. Ümberringi õitsesid õunapuud, heleroheline rohi ning linnulaul panid südame hõiskama. Eesmärgiks oli läbida 20 km alla 1:40ne, jalale liiga tegemata.
Läksin riskima, võttes esimest korda üle paari aasta põlvekaitsme maha. Kõik läks õnneks, läbisin distantsi 1:39,44-ga, jalg valu ei teinud ja hoiatusi ei näidatud, lisaks õnnestus ka kolm lõunanaabrit lõpuga "ära kägistada", tasuks 8. koht.

Lelumehe võistlus diskvalifitseerimise tõttu ebaõnnestus. Ainar saavutas oma vanusegrupis 4. koha, aeg 48.05 ei olnud see, mille järele mees tulnud oli.

Vaatamata 9-minutilisele kaotusele võrreldes rekordgraafikuga, olin ülimalt rõõmus ja õnnelik! Kõige tähtsam eesmärk, tervena lõpuni tulla, õnnestus!

Tagasiteel tehti traditsiooniliselt rohkesti nalja ja koerustükke, kõige eredamalt jäi meelde Lelumehe püüe magavat Veskust une pealt üles ehmatada, valades poisile pool pudelit vett põlve peale, Ainari teksad olid aga niivõrd heast materialist, et vesi ei jõudnud kuidagi kangast läbi imbuda. See garanteeris Ainarile magusa une ja Lelumehel tuli seekord pisut pettunult kaotust tunnistada.

Koju jõudsin poole nelja paiku öösel, väsinud end õnnelikuna. Nüüd peab massaazis käima ja korralikult taastuma.

Maikuus plaanin täielikult treeningutele keskenduda, et juuni aluses toimuval Bruno Junki memeoriaalil juba pisut tearavam olla.

Suvi ei ole enam mägede taga!

Alati Teie,

Margus

Vormistatud võit!

Laupäeval toimusid Jõgeva staadionil Eesti klubide karikavõistlused käimises. Ootasin starti suure ärevusega. Võistlus pidi andma tõelise pildi opereeritud põlve seisukorrast.

Hommikul ärgates, sadas mu suureks üllatuseks akna taga laia lund! See ei tekitanud just kõige meeldivamaid tundeid. Autoga Jõgeva pooles sõites, läks ilm aga ühtäkki ilusaks ja päikegi tuli pilve tagant välja. Sellele vaatamata oli külm ja tuuline.

Hoolimata külmast tuulest, otsustasin startida lühikestes pükstes, eesmärgiga võtta hõbemedal. Kuld tundus hetkevormi juures helesinise unistusena.

Lelumees pani kohe ees minema, nagu arvata oligi. Mina liikusin koos Ainar Veskuse ja Risko Nogelaineniga järgmises grupis. Plaan oli poiste taga passida ja siis nad, kogemusi maksma pannes, lõpuga ära kägistada.

Kui Lelumees neljandal kilomeetril maha võeti, oli selge, et kuld jagatakse meie kolme vahel. Algas taktikamäng, kus keegi ei nõustunud ees tööd tegema. Kohati langes tempo lausa matkameeste tasemele, kõik passisid oma võimalust.

Tehes enamuse distantsist grupi ees tööd, veendusin, et sellise tempoga poisse maha ei raputa. Samas polnud ka jõudu kiiremini liikuda. Pealegi olin möödunud nädalavahetusel võisteldes reie nelipealihast vigastanud ja nüüd, lõpuringidel, käis jalga maha pannes terav valu reiest läbi. Võtsin tempo alla ja jäin ootele. Risko närv ei pidanud vastu, ning vaatamata kahele hoiatusele, otsustas ta riskida, tehes otsustava lahtirebimiskatse. See tal ka õnnestus ja lõpusirgele jõudes ei olnud ma suutnud talle läheneda, 10-meetrine vahe püsis kindlalt.

Lõpujooneni jäi vähem kui 15 meetrit, olin juba kaotusega leppinud kui vahetult enne finisijoont Riskole punane ette pandi, veeresin inertsist esimesena üle lõpujoone!

Vaatamata kehvale ajale (48.11,8),ilus come-back. Pealegi, võitjate üle kohut ei mõisteta!

Võidurõõmu nautides,

alati Teie,

Margus

Avastart!

Täna sai siis hooaeg avatud, traditsiooniliselt 5 km käimisega Haapsalu kodustaadionil. Ilm oli sombune, sooja 10 kraadi, aeg-ajalt tibutas pisut.

Endel Susi oli suutnud kohale meelitada enamiku endistest, Eestile au toonud naiskäijatest. Stardis oli Eesti rekordiomanik Jekaterina Jutkina, ning aastaid vabariigi paremikku kuulunud Anneli Aru ja Maia Liitmaa. Maiale oli see minuteada esimeseks stardiks, peale 2002. aastal toimunud maailma karikavõistlusi Torinos.

Minule oli see võistlus kontrollstardiks, enne järgmisel nädalavahetusel toimuvaid Eesti klubide karikavõistluseid. Kõige tähtsam oli testida põlve töövõimekust võistlusolukorras.

Pelgasin pisut, et haige liiges hakkab jälle valutama, aga õnneks kulges kõik suuremate tagasilöökideta, viimati sain valuta liikuda 2007. aasta kevadel! Seega võis etteaste kordaläinuks lugeda, aeg (23:18,3) ei omanud siinkohal erilist tähtsust. Sain kinnitust, et peagi lubab põlv jälle täisjõuga treenida ja võistelda! Ühte peab aga ütlema, paganama raske oli küll see 5 km, alguse asi, jääb ju viimane võistluskogemus seitsme kuu taha!

Üldiselt jättis üritus hea mulje. Tore oli jälle endisi võistluskaaslasi näha. Rõõmu valmistasid ka noored väikesed käimishuvilised, kes sellel võistlusel oma esimese võistluskogemuse said ja hiljem särasilmil auhindu vastu võtma sammusid.

Oli igati tore ja südamlik vabaõhuetendus!

Kulgemine

On teist keegi seda tunnet kogenud? Kindlasti olete, me kõik kogeme seda aeg-ajalt, iseasi, kui paljud meist seda endale teadvustanud on. Kulgemise seisund tabab meid kõrghetkel, tegemas midagi sellist, mis meile meeldib ja hästi õnnestub, see on hetk, mil puzzle tükid moodustavad terviku.

Kõige ehedamalt tunnen seda tippvormis olles, läbides 50 km pikkust võistlusmaad. Alguses oled sa närvis ja põnevil, siis tuleb valu ja veremaitse, seejärel saad sa osaks loodusest, sa kulged, kaovad aeg ja ruum, tunnid muutuvad minutiteks, ümbrus ähmastub, kõrvalseisjate ergutushüüded ja konkurentide hingeldamine muutuvad ühtlaselt voogavaks taustsüsteemiks, kõik kaob, oled ainult sina oma sisemaailmas. Sa kaotaksid justkui teadvuse, sa ei eksisteeri sel hetkel, sa elad ja hingad, aga väliskeskkond lakkab sinu jaoks olemast, sa suhtled ainult oma sisemaailmaga. See on võrratu tunne! Sa võiksid kulgemist lõputult jätkata ja sa jätkadki, kuni saabub piisavalt tugev väline ärritaja, mis sind su sisemaailmast jälle väliskeskkonnaga ühendab.

Selliste hetkede nimel sporti tehaksegi!

Alati Teie,

Margus

Päikeseline Portugal

Laagrile tagasi vaadates, võib üritust igati kordaläinuks nimetada - süüa saime kuninglikult, asfaltteed olid siledad, maja super, ookean soe ja ilm suurepärane!

Kuna elasime väikeses rannakuurortis (Praia da Falesia), oli liiklus suhteliselt hõre ning hea asfaltkattega maanteed täiesti käimissõbralikud. Keskkond oli igati sportimist soosiv - rohelised aasad ja apelsinisalud ümberringi.

Sooja oli pidevalt 20 kraadi kandis ja see mõjus opereeritud põlvele nii hästi, et sain üle seitsme kuu esimese lõigutreeningu teha. Peale trenni oli põlv küll paar päeva hell, vaatamata sellele õnnestus mõlemal nädalal koguda pisut üle saja käigukilomeetri, mis kõike möödunut arvesse võttes, pole ülde paha tulemus!

Mõned treeningud sai tehtud koos Ainar Veskusega ja paar tükki kannatasin isegi Lelumehe tempot. Lauri võttis laagris ikka korralikult ette, läbides mõlemal nädalal tublisti üle 200 kilomeetri!

Kahest nädalast ühe päeva olime planeerinud ringi vaatamiseks. Ei saa aru sportlastest, kes välismaal käies ainult hotellis istuvad, väites, et neil ei jää ringivaatamiseks aega. Meie tegime treeningu varahommikul, sõitsime üheksa tundi üüriautol mööda Portugali lõunarannikut ja tegime õhtul veel kerge jooksuotsa. Sportlane peab ikka silmaringi ka avardama, mitte peale trenni tuima näoga hotelli lage põrnitsema!

Kuna väljasõidule planeerisime ainult ühe päeva, siis ülejäänud aja veetsime oma rannakülas. Kui on palju vaba aega ja kolm noort meest, siis on naljad ja lollused üpris kiired tulema. Nii sokutasin mina Lelumehe padja alla lendava taldriku, mille ta voodis väherdes ja ebamugavat olemist kirudes alles kell neli hommikul avastas.

Vastutasuks sain hommikul mekkida, kuidas maitseb hambapasta tuubi pressitud habemeajamisvaht.

Kuna meid oli laagris kolm, siis pidime ka peasmuna Ainarile väikese kärna keerama. Sellega saime hakkama alles tagasiteel, kui Ainar, suurt häda kurtes, lennuki wc-sse jooksis ja kingad istme alla jättis. Kohe tekkis Lelumehel idee kinganinadesse pisut kohvijoomisest üle jäänud suhkrut rabistada. Mõeldud tehtud. Hiljem, lennujaamas, tundis Ainar, et kingades on midagi valesti, nagu kisuks kuskilt, loomulikult oli sellisel hetkel raske naeru tagasi hoida!

Eestisse naastes tervitas meid päikese asemel jälle hall taevas ja lumine maa. Tuleb veel mõneks ajaks plätud salli ja mütsi vastu vahetada, aga ega kevad siingi enam kaugel ole!

Kaunist kevade algust soovides,

alati Teie,

Margus

Portugali laagerdama

Ajavahemikul 14-28 märts on Eesti kiirkäijate koduks Portugali lõunatipus asuv väike kuurortlinn Praia da Falesia.

Laupäevaõhtusele lennule siirdume kolmekesi - mina, Lauri Lelumees ja Ainar Veskus, ehk vabariigi top 3. Sama päeva ööseks peaksime kohal olema. Lelumees organiseeris meile uhke korteri, paraku selgus, et see paikneb pubi peal, nii et kui palju meil magada lastakse on esialgu veel lahtine.

Muidu on meestel tõsised plaanid kõvasti kilomeetreid koguda. Mina lähen pooleldi komandeeringusse, varusin igavuse peletamiseks hulganisti raamatuid, ei tea, kuidas põlv treenida laseb. Jõuharjutused ja tervisekõnd on igal juhul kavas, saab näha, kas ka midagi tõsisemat, äkki mõjub soe kliima haigele liigesele tervendavalt!

Peatse kohtumiseni!

Alati Teie,

Margus

Hüvasti antibiootikumid!

Homme möödub operatsioonist 8 nädalat, mis paberite järgi lubaks juba täisjõuga treenida, ometigi tekkisid lisaks põlvele veel mõningad komplikatsioonid.

Reedel lõppes 23-päevane antibiootikumide kuur - organismi tekkis põletik. Sel perioodil oli füüsiline tegevus üldse ebasoovitav, sellegipoolest tegin pisut jõudu ja käisin ujumas, puhkepäevi lubasin endale vaid kaks.

Tänasest, mil laagrini jääb alla nädala, üritan uuesti käigutreeningutega algust teha, saab näha, kuidas põlv reageerib.

Mis üldse algavast hooajast saab, näitab aeg. Eesmärk on põlv täiesti terveks ravida, pool-vigasena ma võistlema ei kipu. Arstide sõnul on paranemine väga individuaalne - mõni saab uuesti reele kolme nädalaga, mõnel kulub mitu kuud.

Varsti möödub 3 aastat ajast, mil viimati täisjõuga treenisin, see tundub kauge ja imelise unenäona. Ometi tahaks seda imelist tunnet veelkord kogeda - küll siis alles rassiks mõnuga!

Olgu mis on, igast olukorrast tuleb võtta maksimum ja teha kõik endast sõltuv, et asjad paremuse poole liiguksid!

Vapralt edasi võideldes,

Alati Teie,

Margus

Kiirtee käimistõdedeni...

Esimese sammuna tuleb kujundada üldpilt kiirkäimise tehnikast, selleks soovitan külastada käimisvõistlusi või teha alaga tutvust televisiooni ja interneti abiga.

Saanud üldise ettekujutuse alast, peab treener õpilasele selgitama tähtsamaid tehnilisi nüansse, keskendudes korraga maksimaalselt 2-3 olulisemale momendile. Suureks abiks on siinkohal tippkäija tehnika videoanalüüs.

Kui üldpilt on olemas, lasta õpilasel proovida kiirkäimist 80-100-meetrisel lõigul. Peale esimesi omaalgatuslikke käimissamme, saabub aeg tutvustada tehnika üksikelemente.

Kõigepealt rõhutada põlvest sirge jala üle kanna maha asetamist ja puusa liikumist ette-alla, seejärel keskenduda järjest ülakeha asendile, käte tööle ja pea hoiakule.

Igat üksikelementi õppides, tuleb meeles pidada lõdvestust – liigutused peavad olema pingevabad ja „voolavad!”.

Aja edenedes võib hakata üksikelemente tasapisi kokku liitma, eesmärgiga moodustada terviklik liikumismudel.

Elementaarse tehnika omandanuna, tuleb läbitavaid vahemaid tasapisi pikendama hakata. Vahemaa pikkus sõltugu treenitava tasemest ja treeningtunni eesmärgist. Valikuvõimalusi on siinkohal palju, alustades lühikeste käimislõikude pikkimisest jooksutreeningusse kuni kord-korralt pikenevate vahemaade läbimiseni käigusammul.

Kuna määrustepärane käigutehnika eeldab väga head painduvust ja kõrgel tasemel jõuvastupidavust, siis kujundatagu venistusharjutustest igapäevane rutiin. Jõuharjutustega ei maksaks aga liialdada, kuna üle doseerituna võivad need kaasa tuua liigsuure lihasmassi ja üldise ning erialase painduvuse vähenemise. Optimaalne oleks jõudu koguda 2-3 korral nädalas.

Tasapisi kilomeetreid kogudes, saavutatakse piisav vastupidavuslik tase, osalemaks esimestel käimisvõistlustel. Kui kiirest keegi võistlusteks valmisoleku saavutab on väga individuaalne, see jäägu sportlase ja treeneri ühiseks otsuseks.

Esimene võistlus olgu soovituslikult mõni madalama tasemega mõõduvõtmine ja distantski olgu võimalikult lühike, eesmärgiga pakkuda eduelamust ning kasvatada isu.

Julget pealehakkamist!


Alati Teie,

Margus

Väärtustades aega...

Vigastusega maadlemine on mind pannud aega hindama. Treeningutest kõrvaletõrjutuna, olen hakanud tajuma kiirelt lendava aja väärtust.

Nüüd saan aru kui tähtis on igat treeningut hoolega planeerida, võttes sellest maksimumi ja jättes kõrvale kõik väheolulise.


Kõik mis segab treeninguteks keskendumist või vähendab nende kvaliteeti, tuleb ära jätta või edasi lükata, ainult nii suudad ennast maksimaalselt realiseerida!


Spordimehe iga on üürike ja valesid otuseid ei ole hiljem võimalik parandada. Iga treeninguks kulutatud tund on oluline, olles osake lõpptulemusest, seetõttu tuleb sellesse ka ülima tõsidusega suhtuda!


Operatsioonist on möödunud viis nädalat, ning esimesed käimissammud on tehtud. Alustasin 30-minutiliste terviskõnni seanssidega. Peale treeninguid jääb jalg veel pisut hellaks, loodetavasti kaob valu peagi lõplikult.


Kolme nädala pärast sõidame Portugali laagerdama, selleks ajaks loodan täielikult paranenud olla.

Alati Teie,

Margus

Eesti sisemeistrivõistlused

15. veebruaril toimusid Lasnamäe kergejõustikuhallis Eesti talvised meistrivõistlused.

Naiste 3000 m käimises oli üles antud rekordilised 13 osavõtjat, meeste esindus koosnes 8 sportlasest.

Nii meeste kui naiste osas ei tekkinud võitjas kordagi kahtlust, veenva ülekaaluga kindla võidu võtsid Meeli Pällin (3ooom-16.35.14) ja Lauri Lelumees (5000m - 21.59,20).

Alati Teie,

Margus

Tagasiteel tippu!

Operatsioonist on möödas kolm nädalat, täna tegin esimese käigutreeningu. Õigemini oli tegemist kerge tervisekõnniga, saamaks kinnitust, kas jalg koormust talub.

Veidi hell ta veel on, aga vaikselt astuda juba kannatab, seega plaanin järgneva kahe nädala jooksul pisut jalutada. Samas jätkan jõuharjutustega.

Plaanis on märtsikuuseks Portugali laagriks jalad alla saada, selleks ajaks on opist kaks kuud möödas ja paberite järgi võiks siis täistuuridel liikuma hakata, milliseks tegelik olukord kujuneb, näitab aeg.

Tänu vigastusele olen õppinud aega väärtustama, spordimehe iga on lühike, päevast tuleb võtta maksimum, et tagasi vaadates võiksid rahulikult tõdeda - tegid kõik, mis sinu võimuses.

Minult on küsitud, kas isu veel otsas ei ole, operatsioon jne, jääd veel vanast peast sandiks! Aga ega sa oma kutsumusele vastu seista suuda! Nii suur on see kirg, nii tugev on see armastus! See on kogu mu elu, jätkan seni, kuni jalad kannavad!

Tuleb tõdeda, et teele veerenud takistused on treeningindu ja võiduiha vaid paisutanud, ootan läbematult rajale naasmist!

Esialgsete plaanide kohaselt teen avastardi 18. aprillil Jõgeval toimuvatel klubide karikavõistlustel.

Alati Teie,

Margus

Esiplaanil jõuharjutused

Operatsioonist on möödunud 2 nädalat ja põlv läheb päev-päevalt paremaks. Teatud asendites on ikka veel hell, aga tänaval jalutada kannatab juba päris hästi!

Treeningute osas olen siiani piirdunud jõuharjutuste, rattasõidu ja ujumisega. Üldkehaline ettevalmistus peaks olema parem kui kunagi varem! Samas tuleb jõuharjutustega piiri pidada, et muskel liialt suureks ei paisuks, muidu ei jaksa enam käia!

Järgmise nädala algusest tahaks alustada rahuliku kõnniga. Päev-päevalt tempot tõstes, peaksin 10. märtsiks olema valmis oma esimeseks tempotreeninguks.

Kui paranemine kulgeb plaanipäraselt, oleksin 14. märtsil algavaks kevadlaagriks valmis!

Seni tuleb ennast treeningutel tagasi hoida ja õiget aega oodata - liigne innukus võib kurvalt kätte maksta!

Alati Teie,

Margus

Viirusega voodis...

Kurat, viimasel ajal leiavad mind üles igasugu ebameeldivad väljakutsed. Pühapäeval õnnestus kusagilt viirusnakkus külge saada.

Ausaltöeldes pole see ka ime, sest organism on veel operatsioonist kurnatud ja immuunsüsteem üsna õhuke. Lisaks igapäevased kohtumised sadade lastega. Samas, 2007.aastal ei olnud mul aasta läbi isegi nohu! Või on tegemist kolmekümnendate lähenemisega?

Pühapäeval istusin kodus, suutmata leida ühtegi kohta, mis poleks valutanud, isegi juuksejuured kipitasid! Lisaks tundus olevat üsna kõrge palavik, mille suurust ma kraadiklaasi puudumisel tuvastada ei suutnud. Kirusin endamisi, et ema nõu kuulda ei võtnud ja kohe punase päevakübara ekstrakti kummutama ei hakanud!

Ööseks ajasin oma kõige paksema dressi selga ja higistasin hullemini kui kesksuvel 20 kilomeetrit käies. Ootasin hommikut, magada sai vast mõned tunnikesed. Kaalusin juba plaani hommikul tööle helistada ja oma loobumisest teatada. Siiski, kella vaadates ja veendudes, et seitsmeni on 3 tundi ja 44 minutit aega, rahunesin, olles üsna kindel, et selleks ajaks on organism pisiku välja tõrjunud.

Nii ka läks, palavik oli hommikuks kadunud, aga uni mitte! Lisaks valutas endiselt kurk.

Otsustasin siiski kooli minna, seal tunnid ära anda ja siis taksoga koju 45-minutitlist lõunauinakut tegema tulla. Polnud ju õhtuste trennideni enam palju aega!

Kõik läks plaanipäraselt, aga unepuudus kummitab siiani ja õhtu lähenedes on pea jälle kurjakuulutavalt kuumenema hakanud.

Usun siiski, et saabuv öö kujuneb võitluses viirusega otsustavaks ja hommikul tunnen end jälle inimesena!

Siit loo moraal - kuula alati ema sõna, isegi siis kui lähened kolmekümnele :)

Alati Teie,

Margus

Võitsid Veskus ja Pällin

Laupäeval Lasnamäe spordihallis peetud Eesti juunioride ja noorsoo meistrivõistlustel näitasid parimaid aegu juunioride klassi käijad.

Kuna osavõtjaid nappis, korraldati mõlema vanusegrupi võistlus koos. Noormeestest saavutas üldvõidu Sillamäe noormees Ainar Veskus (5 km-23.26,8), neidudest oli parim valgalanna Meeli Pällin (3 km - 16.54,2).

Ajad jäid üpris tagasihoidlikeks, kuna enamus meie tippudest on hetkel haiguste ja vigastuste küüsis.

Meeli Pällinile on juba üle aasta teinud haiget põlv, loodetavasti suudetakse see 4000-kroonise imesüstiga töökorda saada!

Ainar oli pikalt viirushaiguse küüsis ja korralikult treenima sai hakata alles mõned päevad tagasi. Seda arvesse võttes, pole noormehe ajal vigagi, täiskasvanute meistrivõistlustelt võib oodata aega alla 23 minuti.

RiskoNogelainen, kes veel mullu Ainariga võrdne, kohati isegi parem oli, sipleb endiselt ületreeningust tingitud madalseisus ja otsib motivatsiooni jätkamiseks.

Kõik ülaltoodud sportlased on veel verinoored tegijad ja aega kosuda ning areneda on küllaga. Loodetavasti jätkub neil piisavalt tahtejõudu, käimaks seda rasket rada.

Sellised siis hetkeuudised käimisradadelt.

Noortele treenimisindu soovides,

alati Teie,

Margus

50 km- masohistlik nauding

Kogu su keha on täis teravat valu, kopsudes põletab, higi voolab ojadena, pea käib ringi ja pilk on udune. Su peas keerlevad katkestamise mõtted, soov alla anda, aga sa jätkad, sind motiveerivad kuum saun, pehme voodi, eneseteostus ja võiduvõimalus.

See on neli tundi valu, piiride ületamist ja vaimset võitlust iseenda ning vastastega. Eelkõige just iseendaga. Keha karjub valust - lõpeta, vaimu abil sunnid end jätkama ja lisad veelgi tempot. Sellel hetkel ei huvita sind, millised on tagajärjed, saabugu või surm, sina lähed lõpuni!

See ei ole nauding, vaid eelmäng. Igatsetud naudinguhetked algavad mõni aeg peale lõpujoone ületamist.

Esialgu ei toimu midagi, sa oled täiesti tühi, nõrkemas ja näljane. Sa ei saa liigutada, sest selgroog valutab kaheksast kohast ja jalad oleks justkui halvatud, aga sa kannatad selle ära, sest see on osa naudingu saavutamise protsessist. Ilma kannatusteta ei ole nautimine võimalik!

Nauding ja rõõm jõuavad kohale mõne aja pärast, mil keha on eluks vajalikud ressursid taastanud ja sa hakkad hoomama oma saavutuse suurust.

Sõprade ja võistluskaaslastega sauanalaval istudes, tunned, et päev on täie ette läinud, oled ennast ületanud ja üht-teist nii endale kui teistele tõestanud.

Sa ei oska ette kujutada täiuslikumat ja produktiivsemat päeva, sest oled selle päeva nimel elanud ja treeninud kogu aasta. Nüüd on aastapikkune töö tulemuseks vormunud ja sa oled nii õnnelik! Nii õnnelik ja nii väsinud!

Sind ootab su pehme voodi ja pärastlõunane päike viib sind unedemaale.

Kannatamatult kevadet oodates...

Alati Teie,

Margus

Bruno Junk (27.09.1929)

Bruno Junk on Eesti käimisajaloo suurim nimi. Olles meeletult andekas, tõusis ta mõne aastaga maailma tippu, püstitades maailmarekordeid ja võites kaks olümpiapronksi (1952. a Helsingis 10 km, 1956 Melbourneis 20 km). Lisaks tuli mitmel korral NSVL-i meistriks.

Bruno oli väga laia silmaringiga inimene, osaledes aktiivselt Eesti kergejõustiku juhtimises. Ta oli populaarne nii siin kui sealpool piiri.

Mina mäletan Brunost vaid tugevat ja sooja käepigistust, mille noore poisina ühelt võistluselt esikoha eest sain.

Oma saavutustega spordis on Bruno Junk kindlasti eeskujuks enamikule meie praegustest noorkäijatest, tõestades, et ka Eestist võib sirguda maailmaklassi kiirkäijaid.

Isiklikud rekordid:

10 km - 43.20,6
20 km - 1:28.04,8

Olav Laiv (26.02.1948)

Olav hoiab siiani enda käes 1975. aastal püstitatud Eesti rekordit 50 km käimises. Hetkel on mees käimisspordist eemaldunud. Niipalju kui teda tunnen, on tegemist sirgeseljalise ja kindlameelse natuuriga, kes ei keeruta ja ütleb otse.

Lisaks on Olavil terasnäpud, millega mees armastab noortele käigumeestele massaazi teha. Kord Tartus võisteldes, kutsus ta suurfavoriit Lelumehe enne starti enda juurde ja lubas kerget toonust andvat massaazi. Paraku oli tegemist sootuks vastupidise efektiga ja Lelumees lonkas valugrimass näol ja jalad pehmed stardijoonele. Peab ütlema, et ega tal sellel võistlusel väga hästi ei läinud J

Isiklikud rekordid:

10 km- 42.28,2
20 km- 1:28.32,8
50 km- 4:07.09,8 (Eesti rekord)

Operatsioon

Operatsioonist on möödunud mõned tunnid ja olen ennast voodis mõnusasti sisse seadnud, et Teile kirjutada.

Tahaksin väga oma kogemust jagada, aga operatsioon toimus üldnarkoosiga, nii et lõikuse käigust ei ole mul midagi rääkida, küll aga tollest huvitavast päevast üldiselt.

Kui mind lõpuks, peale mõningast närvilist ootamist, opilauale lubati, oli põhiliseks hirmuks unepuudus. Arst süstis mulle enda väitel uinutit, millest hakkas väga mõnus - laes jooksid triibud ja mured kadusid - ehtne narkolaks :)

Seejärel paluti mul ennast teise voodisse libistada ja sõidutati kõrvalpalatisse. Olin veidi uimane, aga endiselt teadvusel. Mõne aja möödudses saabus õde ja pakkus juua. Veidi aja pärast toodi mu kõrvale veel üks meesterahvas.

Aeg kulges omasoodu ja varsti kuulsin kõvalvoodis lebava mehe norskamist. See tegi mind rahutuks, kuna mina polnud ikka veel uinuda suutnud! Pidasin pingsalt meeles, et õe saabudes talle teatada, et pole veel magama jäänud ning et enne oppi mulle ikka veel üks uinutav süst tehtaks.

Veidi aja pärast hakkasin endas kahtlema. Vaatasin kella ja see näitas 11.30 - operatsioonilauale minekust oli möödunud kaks ja pool tundi!

Piilusin vargsi teki alla ja avastasin, et jalg oli sidemes. Õe saabudes küsisin veid kõhklevalt, ega operatsioon juhuslikult läbi ei ole, minu suureks imestuseks see nii just oligi!

Olin olnud mõnda aega sügavas unes, sellest ise teadlik olemata! Naabrimees kõvalvoodis oli ka virgunud ja muigas - ka tema polnud esimesel korral arugi saanud kui juba taastumispalatis lamas.

Tellisime härraga lõpetuseks voodisse ühed kohvid, ajasime mõnusasti juttu ja seejärel tõi kollane Tallinki takso mind ilusti koju.

Nüüd algab tõsine võitlus tagasituleku nimel!

Alati Teie,

Margus

Operatsiooni oodates...

29. jaanuaril käisin uuest dr. Meiterni juures. Operatsiooni aja sain 13. jaanuariks, seega üsna kiiresti , mis on eelseisva hooaja peale mõeldes hea uudis!

Operatsioonini võib jätkata tavapäraste treeningutega. Lõikus ise kestab 15 minutit, peale seda võib kohe kergelt jõuharjutusi tegema hakata ja ratast sõita. Peale niitide välja võtmist, 8-10 päeva pärast, võib alustada ujumisega. Kerge sörkjooks on lubatud 3-5 nädalat peale lõikust.

Kõike seda arvesse võttas, loodan 14. märtsil algavaks kevadlaagriks taas jalul olla. Paratamatult kulub enamus suvisest võistlushooajast vormi jõudmiseks, seega loodan vigastusest täielikult taastudes tippvormi jõuda 3. oktoobril Jurmalas toimuvateks Baltimaade meistrivõistlusteks 50ne km käimises.

Tahe tagasi tulla on küll meeletu, nii jääb üle vaid varuda kannatlikkust!

Alati Teie,

Margus

Meniski rebend!

Täna valdavad mind kahetised tunded. Osalt kergendus, teisalt kurbus.

Kaks ja pool aastat teadmatust ja arstide vahel jooksmist on lõppenud. Suutsin lõpuks välja kaubelda magnetuuringu, kuhu ükski arst mind suunata ei soovinud ja sealt selgus, et valu tekitab lateraalmeniski eessarve rebend.

Lõpuks ometi tean valu põhjust, viimased kaks aastat on just eelkõige vaimselt väga rasked olnud - füüsilist valu veel kannatad, aga teadmatus tapab.

Kurb on ka see, et olen kõik see aeg treeninud-võistlenud rebenenud kõõlusega! Ka isiklik rekord 50. kilomeetris tuli läbi valu, vigastuse kiuste!

Esmaspäeval kohtun Eesti jalgpallikoondise arsti Gunnar Männikuga, siis selgub, kas tuleb opile minna või saab seda vältida.

Seniks tuleb kannatust varuda.

Alati Teie,

Margus

Lauri Luik (23.04.1982)

Tänavune parlamentääride maailmameister maratonijooksus on ühtlasi ka minu noorem vend.

Viimased kolm aastat on noormees jooksutreeningutega tõsisemalt tegelenud ja see on kohe väljendunud ka tulemustes.

Kui möödunud aastal, esmakordselt maratoni läbinuna, oli lõppaeg 3 tundi ja 21 minutit, siis sel aastal maailmameistiks tulles, näitas noormees juba hoopis teisest mastist aega, kulutades 42,195 km läbimiseks 2 tundi ja 57 minutit. Kindlasti aitas tiitlivõidule kaasa kevadel Kõrgõzstani mägedes läbi viidud 2-nädalane treeningkogunemine.

Lauri on meeletu töövõimega inimene - teda jätkub kõikjale. Lisaks parlamendisaadiku kohustustele, kuulub ta veel mitmesse nõukogusse ja jumal teab mitmesse huviala ühendusse! Lisaks kõigele on tegemist Lääne maakonna sporditegemisi kordineeriva spordiliidu Läänela presidendiga!

Ta võib ühe päeva jooksul asju ajada nii Tallinnas, Haapsalus kui Võrus ja kõigi nende kohustuste kõrvalt läbib mees nädalas 90 jooksukilomeetrit!

Nii polegi harvad juhud, mil kella kümne paiku õhtul teki all teed rüübates ja vennale kõne võttes, vastab ta rahulikult, et hakkab trenni sättima! (sic!)

Isiklik rekord:

maraton - 2:57.43

Rein Sumberg (4.12.1950)

Rein on esimene ja seni ainus eesti soost meeskäija, kes võitnud maineka Bruno Junki karika. Noorpõlves Leningradis kehakultuuri õppides, oli tal võimalus treenida seal elanud NSVL-i tippkäijatega. Paar aastat sai isegi profileiba söödud!

Sumbergi tippajad jäävad 60ndate-70ndate aastate vahele, mil ta oli üheks tooniandjaks Eesti käimismaastikul. Sinna perioodi jääb ka Eesti käimise kuldajastu.

Oma hulleima treeninguna toob mees välja üht mahu kogumise perioodil sooritatud enesepiitsutust, kus koos sõbraga läbiti tõsises tempos 80 km, siis pikutati mõned tunnid ja õhtu leidis mehed staadionil 100-meetriseid kiirendusi tegemas :)

Rein on värvikas kuju ja kui tema on seltskonnas, siis jutt ei vaibu. Legendaarsed on mehe pajatused liidu-aegsetest treeninglaagritest Musta mere ääres, kus puu otsast võis noppida meil nii defitsiitseid virsikuid ja kõvematele spordimeestele jagati talongide alusel koguni väärtuslikku soolasinki!

Tõepoolest, muljeid ja pajatusi otse elust tuleb selle mehe suust lõpmatuseni ja huvitaval kombel ei korda ta ennast kunagi! Kõik lood on uudsed, õpetlikud ning põnevad, vürtsitatuna ainult Reinule omasest huumorist.

Rein on praegugi väga heas vormis, võites veel paar aastat tagasi pronksmedali Eesti meistrivõistlustelt 50 km käimises!

Isiklikud rekordid:

50 km - 4:20.17,6

Äitäh Sulle treener!

Eilsest lõpetas tegevuse Läänemaa Kergejõustikuklubi, eesotsas Endel Susiga, kelle käe all sirgusin poisikesest meheks.

18 aastat on päris pikk aeg. Endel oli mulle kohati teise isa eest. Tema tegi minust selle, kes ma olen praegu - kiirkäija. Koos sai läbi käidud terve Euroopa, koos sai maitstud võidurõõmu ja kogetud kaotusekibedust.

Kui seda fanaatilist käimisentusiasti poleks olnud, poleks ka minust iial kiirkäijat saanud! Tõele näkku vaadates, poleks ilma Susita üldse eesti kiirkäimist - nimelt oli just tema see, kes 90ndate alguses käimisspordi taas varjusurmast üles äratas! Tänu Endli meeleheitlikele ponnistustele, võeti käimine lõpuks Eesti meistrivõistluste kavasse tagasi.

Endel Susi on väsimatu tõe eest võitleja, oma uskumuste eest võitleb ta kompromissitult, mis tõi kohati kaasa ka palju konflikte, aga selline ta juba on - alati keerutamata õiglust nõudmas.

Paljudele Endel ei meeldinud, aga samas tunnustasid tema tegevust pea kõik, kellega ta kokku puutus.

Endel vääriks kindlasti maakondliku elutöö preemiat - vähe on Haapsalus noori, kes poleks Susi trennis käinud!

Äitäh Sulle treener ja ilusat pensionipõlve!

Sinu õpilane,

Margus

Orav rattas!

Hetkel käib usin vundamendi ladumine, päevas tuleb läbida keskeltläbi 23 kilomeetrit. Raskeks teeb olukorra tõsiasi, et kui möödunud hooaeg sai pool-proffina teha kaks treeningut päevas, siis nüüd, tööinimesena, tuleb piirduda ühe õhtuse treeningkorraga.

Kuna enesepiitsutamine võtab koos jõu- ja venitusharjutustega vähemalt kolm tundi, siis vaba aeg kui selline on väga harv nähtus.

Mõnes mõttes on ajanappus ka hea - pimedad detsembripäevad lendavad kui linnutiivuil ja peagi olengi märkamatult kevadesse kõndinud :)

Ootan juba jõuluvaheaega, mil saab ennast pildituks TREENIDA, mitte süüa ;) Algselt oli plaan jõulud ja aastavahetus Kislovotski mägilaagris veeta, aga rahade puudumisel jääb see variant ära.

See eest treenin kodus olles topelt-tublisti ja söön pere ringis verivorsti ja naudin jõulumelu!

Kaunsit advendiaega!

Alati Teie,

Margus

Jekaterina Jutkina (27.11.1984)

Katja on läbi aegade andekaim ja edukaim Eesti soost naiskäija. Tema käes on kõik naiste käimisrekordid.

See Siberi juurtega kaunis noor naine on ka välajspool Eestit silma paistnud, saades noorte Olümpial 10 km käimises 9. koha, olles selle tulemusega kogu Eesti kergejõustikukoondise üks edukamaid liikmeid!

Lisaks sellele on Katja usin õpilane, taotledes hetkel Tartu Ülikoolis doktorikraadi geenitehnoloogia erialal!

Katja on inimesena siiras ja emotsionaalne, rääkides imeliselt värvikat ja kõlvat Eesti keelt.

Isiklikud rekordid:

5 km- 23.44,7

10 km- 49.04

20 km- 1:43.54

Risko Nogelainen (17.11.1989)

Soomes elav ja treeniv Risko Nogelainen on üks meie tulevikumehi. Mitmekordsel noorsoomeistril ja 20 km pronksimehel Riskol on Soomes kõik võimalused tippu jõudmiseks - hea treener, toetavad vanemad ja korralik koduklubi. Eestis võisteldes esindab ta Läänemaa Kergejõustikuklubi.

Risko on lahe ja siiras vend. Kuna poiss on suure osa elust Soomes elanud, räägib ta väga värvikat Soome-Eesti segakeelt. Aeg-ajalt üllatab ta täiest uute eestikeelsete sõnadega!!!

Riskol on väga kõva treeningtahe, möödunud aastal tegigi ta endale koormustega pisut liiga, loodetavasti suudab noormees algavaks hooajaks suured koormused ära seedida ja jälle tippaegu näidata!

Hoiame sulle pöialt Risko!

Isiklikud rekordid:

5 km- 22.17,4

10 km- 45.53,2

20 km- 1:38.45

Meeli Pällin (9.11.1990)

Tänavune Eesti meister naiste 20 km käimises on tõsine töömesilane. Vahepeal esindas ta koguni samanimelist klubi :)

Kõrgõzstani laagris treenis peaaegu meestega võrdselt - on ainult aja küsimus, mil Meeli 20nes kilommetris korraliku aja käib!

Meeli on heasüdamlik ja igati positiivne inimene, kes lisaks käimisele tegeleb joosku,laskmise ja orienteerumisega, seega igati mitmekülgne neiu!

Isiklikud rekordid:

5 km-26.41,8

10 km-56.23

20 km-1:59.11

Virgo Adusoo (29.07.1985)

Mitmekordne noorsoomeister ja karikavõitja ning täiskasvanute MV-te pronks Virgo Adusoo on meie meeskonna statistik. Ühtlasi toimetab ta ka meie kodulehe kallal.

Virgo on väga heasüdamlik ja abivalmis inimene, kellega võid alati arvestada, laagrites on ta lahe ja elurõõmus kaaslane.

Praegu paraneb Virgo sõjaväe jooksuvõistlustelt saadud raskest puusavigastusest ja on aktiivsest spordist eemal. Kõik me ootame teda pikisilmi oma ridadesse tagasi ja usume, et visa võitlejana suudab ta vigastuse täielikult alistada ning on peagi meie kõrval stardis tagasi!

Isiklikud rekordid:

10 km-47.38,8

20 km- 1:39.55,14

Kalju Niidusaar (15.06.1945)

Kalju on meie superkangelane! Tõusta infarkti-eelsest seisundist kolme aastaga maailma omavanuste tippu ja võtta 63-aastaselt Eesti meistrivõistlustelt pronksmedal, see on saavutus omaette! Lisaks sellele on Kalju Euroopa meister 20-s kilomeetris M60 arvestuses. Järgmiseks eesmärgiks on võita MM-kuld!

Hariduselt on Kalju keemiatehnoloogiainsener, olles kõrgelt haritud on ta ka väga hea suhtleja ja üliusin treenija.

Ennast tutvustab ta alati lausega: "Kalju Niidusaar - Eesti!" :))

Energiat on mehel lõpmatuseni -meenub seik Eesti meistrivõistlustelt. Kaljul on käsil 50 kilomeetri ränkrasked viimased ringid, ometi on vanahärral jõudu teda ergutavale neiule tänusõnad edastada! Peale finisit keksib Kalju jalalt jalale sama energiliselt nagu enne starti! Imemees!

Hommikuti kella kuue paiku võib teda kohata Pirita ringrajal hoogsalt kiirkõndi harjutamas, siis läheb vanahärra tööle ja peale tööd jälle treeningule! Pirita elanike seas on ta juba vana tuttav. Hiljuti tegi temast erisaate ka Kalev sport ja ETV Pealtnägija.

Meie noortele suurepärane eeskuju tahtejõust ja sportlikust pikaealisusest!

Isiklikud rekordid:

50 km- 5:11.54

Ragle Raudsepp (14.09.1990)

Ragle on meie koondise silmarõõm. Kindlasti üks andekamaid ja kauneimaid naiskäijaid Eestis! Kui Ragle on seltskonnas on kõigil tuju hea :)

Kõik me hoiame Raglet, eriti treener Endel Susi. Laagrites on treeneril alati vaja väga täpset ülevaadet, kus Ragle on ja mis Ragle teeb ja ega võõrad poisid talle lähenemiskatsid teinud pole.

Ragle Raudsepp on tulnud 2-kordseks Eesti täiskasvanute meistriks, olles noorim naine, kes võitnud kulla 20nes kilomeetris.

Isiklikud rekordid:

5 km- 26.34

10 km- 55.25

20 km- 1:59.27

Lauri Lelumees (23.04.1978)

14-kordne Eesti meister Lauri Lelumees on praegustest tegevkäijatest üks tituleeritumaid. Lauri on meie koondise naljanina. Selle mehega koos olles on võimatu tõsiseks jääda - kogu aeg käib üks pidev lõõpimine :)

Samas on Lauri üks tasakaalukamaid ja rahulikemaid vendi, keda tunnen. Pole teda veel kordagi närvi minemas näinud! Võtab kõike olukordi stoilise rahuga, olgu siis tegemist diskvalifitseerimise või isikliku rekordiga.

Tegemist on ka käijate seas kõige paremini teeniva mehega, töötab ju härra rahandusministeeriumis! :)

Lauri on ka hea sõber ja treeningkaaslane, koos oleme mitu puuda soola ära söönud, treenides nii paduvihmas kui lumetormis.

Kahekesi konkureerides, oleme Eesti käimist juba 10 aastat valitsenud.

Isiklikud rekordid:

5 km- 20.48,7

10 km- 42.55,6

20 km- 1:30.42

50 km- 4:36.11

Ainar Veskus (28.07.1990)

Ainar on meie tulevikulootus. Ta on seni ainus noormees, kes pääsenud omavanuste tiitlivõistlustele, olles noorte MM-il tublide keskmike seas! Lisaks sellele tulnud ka mitmekordseks Eesti noortemeistriks.

Tegemist on suurvõistluste mehega, mida tõendavad isiklikud rekordid Maailma ja Euroopa Karikavõistlustel.

Ainar on hea suhtleja ja kõigi naiste lemmik! Meie seltskonnas on ta endale nimeks saanud Dima Bilan. Selle hüüdnime korjas noormees endale Cheboksarys toimunud MK-l, kandes samastsugust moodsat nokamütsi, nagu Dimagi, pealegi on ka väline sarnasus hämmastav :)

Isiklikud rekordid:

5 km- 22.19,3

10 km- 46.54

20 km-1:38.53

Treening lumemöllus!

Äge! Lumi tuiskab, nähtavus vaevu 15 m, kõik ümberringi on justkui valge jahuga kaetud.Kohati on tunne, nagu oleks polaarekspeditsioonil.

Liigun mööda tänavat majade vahele, kus tuul üritab katustelt plekki maha rebida, kolin on igatahes kurjakuulutav, igaks juhuks käin pea kuklas, et mitte katuseplekiga pähe saada.

Metsaserval kohtun Lelumehega ja koos viib tee metsa alla. Täna on jooksu keskel plaanis mäge võtta. Seda me ka teeme, vaatamata tormile. Peab ütlema, et tegelikult on isegi põnev ja kilomeetrid lendavad märkamatult, ikkagi uus kogemus!

Tagasiteel ootab Lelumeest pikk vastutuule lõik, soovin semule jõudu tuulega võitlemisel ja asun ise pärituule toel kodu poole.

Nüüd istun kodus teki all, kuum tassitäis teed peos ja kirjutan oma imelisest treeningkogemusest.

Tore oli, soovitan teilegi!

Alati Teie,

Margus

Uus algus!

1. novembrist alustasin uueks hooajaks vundamendi ladumist. Liigun rahulikus tempos, aga see eest pikalt - alla 15 km päevas naljalt ei tule. Antud perioodil ongi oluline tehtud töö maht, tempo jääb tagaplaanile.

Laupäeviti teeme Lelumehega pikemaid otsi, mis jäävad 25-60 km vahele. Kuna liikumiskiirus on aeglane, siis venivad raskemad treeningud 6-7 tunni pikkusteks.

Tahe on kõva, peaasi, et tervis vastu peaks! Viimased kaks aastat on tulnud ennast vigastuste tõttu pisut tagasi hoida ja ega praegugi veel päris terve pole, seega tuleb treenida mõistlikult, oma keha vajadusi kuulates.

Võrreldes möödunud aastaga on olukord tiba raskem, kuna lumi otsustas lõpuks ka Eestimaad külastada. Lumine talv on küll ilus, aga treeningu kvaliteedile mõjub halvasti. Samas, igas olukorras tuleb endast maksimum välja pigistada, nii et hoolega kilomeetreid koguma!!!

Alati Teie,

Margus

Tegin Loskutovi - koerarünnak!

Lõpuks tuli siis ära - 18 aastat on mööda metsi-maanteid käidud. Kokkupuuted koertega on seni vaid põgusad olnud, nüüd äkki sain tõelist koera viha tunda!

See laupäev algas kurjakuulutavalt juba varastel hommikutundidel, mil Paralepa metsas oma treeninguga alustasin.
Kõigepealt tuli ähkides -puhkides vanatädi kahe lambakoeraga, keda ta vaevu vaos hoida suutis. Sain liikuda vaid mõne kilomeetri kui kohtusin eelmisest veelgi vanema naisterahavaga, kes oma jõulise rotveileri kinni hoidmiseks kogu keharammu mängu pidi panema, tundsin sõna otseses mõttes koera sooja hingeõhku oma püksisäärel :)

Peale neid vahejuhtumeid oli mulle selge, et terve nahaga täna ei pääse.

Olles käinud veel 5 km, nägin juba kaugelt külameest suure koeraga. Peremees tõmbas hoolealuse ilusti teelt kõrvale, lastes mind läbi.

Liikusin pahaaimamatult edasi kui äkitselt selja tagant kisa kuulsin. Pöörasin ümber ja sealt ta lähenes, hambad irevil, suur kui vasikas, tormas vihale aetud koer otse minu suunas. Jõudsin vaid korraks karjatada ja külje ette pöörata kui juba hambad kanni lõi.

Loom oli rihma pooleks tõmmanud!Huvitaval kombel ei tundnud ma hirmu, keesin vihast, olin valmis koeraga lähivõitlusesse astuma ja tal koonu kahekorra keerama, aga peni pistis jooksu!

Külamees, kes osutus sulaseks, laiutas käsi ja ütles, et peremees olla käskinud koeraga jalutama minna ja et ta hõikunud juba kaugelt, et koer on kuri! Vanal oli jutlumust veel ennast õigustada! Õigupoolest oleks pidanud talle seal metsavahel turpi kütma, aga olin ise kah parajas sokis, pealegi oli koer endiselt kusagil läheduses!

Pöörasin ümber ja lippasin veritsedes 8 km koju tagasi, sealt otse traumapunkti ja siis autoga Tallinna marutõve vaktsiini järele. Unine laupäev oli võtnud üsna ootamatu pöörde :)

Tänaseks on haavad enam-vähem paranenud ja olen jälle täie isuga treeningute kallal. Mõnda aega ma oma jalga Paralepa metsa ei tõsta, see on kindel :)

Üht-teist ma siiski õppisin ka - nüüdsest on alati pipragaas taskus!

Alati Teie,

Margus

Hermannist Luigeni

Sellist nime kannab laupäeval, 25. oktoobril algusega kell 11.30 spordimuuseumis toimuv kiirkõndijate päev ja uus käimisstatistikat ning ajalugu sisaldav raamat.

Juba kuuendat aastat toimub sügisel spordimuuseumis üritus, mis pühendatud Eesti kergejõustiku ühele alalõigule. Seekord siis käijatele.Ettekandepäev koondab kokku eilsed ja tänased käijad, treenerid, kohtunikud ja spordiajaloohuvilised, kes üheskoos heidavad pilgu tehtule ning analüüsivad käimise hetkeseisu Eestis ning ala olelusvõitlust oma püsimajäämise eest kogu maailmas.

Kiirkõndijate päeva kava

11.00 - Saabumine, registreerumine
11.30 - Avamine, ettekanded
Võistluskäimise koht Eesti kergejõustikus. ERICH TEIGAMÄGI

Statistikakogumiku “Hermannist Luigeni” esitlus. ENN MAINLA

Eesti võistluskäimine läbi aegade. Statistika ja analüüs. ERLEND TEEMÄGI

Bruno Junk – kahekordne olümpiapronks. ÜLO TUULIK

Bruno Jungi mälestusvõistlustest. TOOMAS ROSENBERG

Kuhu läheb ja jõuab võistluskäimine? AIVO NORMAK

13.00 - Ühispildi tegemine ja kohvipaus

13.30 - Ettekanded jätkuvad

Võistluskäimine minu elus. MARGUS LUIK

Mis võistluskäimises paelub naisi? JEKATERINA JUTKINA

Treeneri kogemustest võistluskäimises. ENDEL SUSI

Võistluskäimine kohtuniku vaatevinklist. JAAN AAVAKIVI

Vaba mikrofon (sõnavõtud kuni 3 minutit).

Päeva juhib TIIT ROSENBERG

Uus õppematejal!

Tänasega nägi ilmavalgust minu esimene käimisõpik, pealkirjaga "Kiirkäimine - sinu võimalus särada!"

Tegu on lihtsa ja selge metoodilise materjaliga, mis sobib kasutamiseks nii treenerile kui sportlasele, teksti ilmestab rohke pildimaterjal. Õpik on A5 formaadis, seega väike ja sobilik staadionile minnes näppu võtmiseks!

Raamatut võib õige pea laenutada Eesti suurematest raamatukogudest.

Alati Teie,

Margus

Tänud toetajatele!

Nüüd on siis hooaeg läbi ja aeg käimisest pisut puhata, mis aga ei tähenda, et niisama jalad seinale viskan. Olen juba algust teinud kõiksugu pallimängudega. Lisaks plaanin olla sage külaline Saksa gümnaasiumi ujulas.

Uut hooaega alustan 1. novembril. Loodetavasti suudan kaks aastat haiget teinud põlve selleks ajaks täielikult terveks ravida, töö selles suunas igatahes käib! Teen eriharjutusi ja saan laserravi.

Selle sissekande eesmärk oli tegelikult tänada sponsoreid, tänu kellele õnnestus mul möödunud hooaeg peaaegu professionaalina mööda saata.

Suured tänud Sirkel & Mall OÜ, Q-Vara, Eesti Kergejõustikuliit, vend ja vanemad!

Hooaja analüüs.

Kogu selle hooaja võib kokku võtta üheainsa sõnaga - valu. Möödunud aastal saadud ülekoormusvigastus andis endast märku juba uue hooaja hakul!

Saatuse iroonia seisenes selles, et olin ennast olümpia-aastaks töölt vabaks võtnud, töötasin vaid kahel korral nädalas.

Hooaeg kujunes väga raskeks, igal treeningul tuli ennast tagasi hoida ja haiget põlve säästa.

Talvel, põhja ladudes, oli olukord normaalne. Rahulikku tempot kannatas põlv ilusti, kiirustreeninguid aga teha ei saanud. Liikusin rahulikus tempos ja kogusin mahtu, saades detsembris tulemuseks rekordilised 550,4 km.

Märtsis olime Eesti käimiskoondisega kolm nädalat Kõrgõzstanis Issõk-Kul-i järve ääres mäestikulaagris. Sai laotud hea aeroobne baas, paraku ei lubanud põlv endiselt sooritada kiirusharjutusi – üle 500 meetristel lõikudel lõi põlve terav valu! Seega jätkasin juba sisse harjunud rütmis tasapisi astudes.

Aprillis, võistlushooaja alguses, ei lubanud põlve seisund veel võistelda, seega jäid ära tippvormi ajastamiseks nii vajalikud kontrollvõistlused, käimata jäi ka maailma karikavõistlustel Cheboksarys. Kehva vormi ja vigastusega polnud nii suurel võistlusel midagi teha.

Jätkasin valmistumist Jurmalas toimuvateks Läti meistrivõistlusteks, kus olin eesmärgiks seadnud Eesti rekordi ületamise ja Pekingi OM normi täitmise. Paraku muutus see ülesanne iga päevaga üha raskemaks, kuna jalg ei tahtnud kuidagi paraneda.

Mai lõpus toimunud Läti MV-tel Jurmalas saavutasin küll II-koha, aeg oli aga pettumus – 4:34.26 purustas pisimadki olümpialootused. Vigastus oli teinud oma töö ja vorm oli kaugel soovitust. Puudu jäigi eelkõige võistluskogemusest ja kiirusest, aeroobne põhi oli piisav. Ainuke positiivne uudis oli see, et põlv ei teinud kogu distantsi jooksul kordagi valu!

Põlv paranemas, hakkasin valmistuma juulikuus Paralepas toimuvateks Eesti MV-teks 20 km käimises. Selleks läbisin 10 km kontrollvõistluse Rakveres. Lahja konkurentsi tõttu läbisin võistlusmaa üksi ees tööd tehes, saades ajaks 46.13. Peaeesmärk oli katsetada põlve seisundit. Alguses tegi ta pisut valu, viimastel kilomeetritel õnnestus valu vältida. Üldiselt kulges ettevalmistus plaanipäraselt, põlv näitas paranemise märke ja enamus kiirustreeningutest sai 80 %-lise jõuga sooritatud.

Juuli lõpus toimunud EMV-tel sain 20. km-s Lelumehe järel teise koha. Mingit võimalust talle seekord vastu saada ei olnud. Lauri läks peale 1. kilomeetrit oma teed. Lõpetasin ajaga 1:33.26, mis jäi möödunud aastal püstitatud isiklikule rekordile (1:30.36) tublisti alla.

Peale 20 km eestikaid muutus põlve seisund tasapisi paremaks. Algas ettevalmistus hooaja viimaseks võistluseks – Eesti meistrivõistlusteks 50 km käimises.

Meistrivõistlusteks valmistumine sujus plaanipäraselt ja pea 90 % plaanitud tööst sai tehtud. Ka põlv toetas minu ettevõtmisi igati, hakates endast uuesit märku andma alles mõni nädal enne starti. See oli märgiks, et koormusi tuleb vähendada! Seoses sellega, tegin mõned kiirustreeningud pisut tagasihoidlikumalt.

Septembri lõpus toiminud Eesti MV-sed 50 km käimises õnnestus mul võita rekordilised kuuendat korda järjest, sellega polnud senimaani veel keegi hakkama saanud! Kodustest konkurentidest polnud seekord abi ja lõpetasin uhkes üksinduses, ajaga 4:25.24. Kuna Pekingi olümpialgi võistlenud lõunanaaber Ingus Janevics peale 30. kilomeetrit katkestas, kuulus mulle ka Balti karika üldvõit.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et 2007./2008. aasta kujunes vahehooajaks. Vigastusest tingitult võistlesin tavapärase 8-10 korra asemel vaid neljal võistlusel, ühelgi neist ei õnnestunud isiklikku rekordit püstitada.

Katki pole aga midagi, sest ega tehtud töö kuhugi kao. Ühel päikesepaistelisel päeval saabub palgapäev. Seniks aga kannatust :)

Kuidas saavutada edu?

Edu saavutamiseks tuleks kõigepealt endale selgeks teha, millest see koosneb. Minu jaoks koosneb edu järgmistest komponentidest:

SOOV – see on kõige esimene komponent. Sul peab olema kirglik soov midagi saavutada ja sa pead seda soovi kogu aeg endas kandma!


USK - sul peab olema tugev usk endasse ja oma eesmärki. Ei mingit kahtlust ega kahetsust, ainult tugev usk!

IDEAAL – sul peab teadvuses olema selge kindel ideaal (eesmärk). Ilma ideaalita ei ole teadlik ja sihipärane tegevus võimalik.

NÄGEMUS – sul peab olema selge, detailne nägemus oma eesmärgist, kuidas see samm-sammult teoks saab. Kui sa suudad oma eesmärkide täitumist vaimusilmas detailideni ette näha, on ka edu saavutamine oluliselt kergem!

Kuldne sügis!

20. septembri varahommik oli ilus ja päikesepaisteline. Sooja 11 kraadi ringis, linnud siristasid raja servas, nagu oleks tegemist varakevadega. Selliselt algas laupäeva hommik Haapsalus Paralepa terviserajal sportlastele, kes olid tulnud selgitama Eesti meistrit pikkadel käimidistantsidel.

Kuna parem põlv oli viimastel nädalatel jälle endast märku andma hakanud, seadsin peaeesmärgiks tiitli kaitsmise. Isiklik rekord oleks tähendanud erilist kordaminekut, arvestades tõsiasjaga, et sellel hooajal polnud ma esmakordselt oma karjääri jooksul püstitanud mitte ühtegi isiklikku rekordit.

Alustasin ettevaatlikult, võttes eeskujuks möödunud aastal Jurmalas käidud rekordigraafiku. Esimesed 4 kilomeetrit läbisime koos Lelumehega, seejärel liikusin edasi üksi. Lelumehe vorm polnud kiita, põhjuseks arvatavasti kuskil külge saadud viirus.

Kontrollisin võistlust ja läbisin kilomeetreid 5.07-5.10ga. Kohati tuli ennast vägisi tagasi hoida. Kõik sujus ilusti, kuni 36. kilomeetri kandis tabas mind hetkeline nõrkushoog. Sellest piisas, et unistused isiklikust rekordist maha matta. Kui selline hoog sind tabab, tuleb see lihtsalt ära kannatada, hiljem läheb enesetunne reeglina paremaks.

Liikusin edasi, ning peagi läkski enesetunne taas paremaks. Viimased 10 kilomeetrit läbisin enesekindlalt ja jõuliselt. Tunne oli hea, ainult, et vahepeal pilve taha varjunud päike oli ilma jahedamaks muutnud ja lihased hakkasid kangeks tõmbuma. Vaatamata sellele, suutsin lõpus tempot veelgi lisada, võttes oma kuuenda järjestikuse meistritiitli sel distantsil, rohkemat pole Eestis keegi varem suutnud!

Et olümpiakogemusega lõunanaaber Janevics peale 30.ndat kilomeetrit katkestas, kuulus mulle ka Balti karika üldvõit, koos 100 eurose auhinnafondiga.

Eesti meistrivõistluste arvestuses saavutas Lauri Lelumees teise koha, kolmas oli 63-aastane vanameister Kalju Niidussaar.Naistest võidutses 20 km distantsil Jekaterina Jutkina.

Lõpptulemus 4:25,24 oli minu paremuselt teine aeg, jäädes möödunud aastal Jurmalas püstitatud isiklikule rekordile (4:18,36) siiski tublisti alla.

Arvesteades aga suhteliselt külma ilma ja hetkevormi, oli kindlasti tegemist minupoolse maksimumiga!

See oli ühtlasi ka hooaja viimane võistlus. Nüüd keskendun põlve ravimisele ja naudin pisut puhkust.

Pentagonist Paraleppa

Ajavahemikus 12-15 september olime laagris Otepääl, ööbides suusabaasis, mida kohalikud inimesed pentagoniks kutsuvad.

Eesmärgiks oli kauni looduse keskel ja heade söökide seltsis ennast eelseisvateks Eesti meistrivõistlusteks häälestada. Siinkohal soovitan kõigil, kes Otepääle satuvad, pentagoni hommikuputru maitsta, nii head putru pole ma varem saanud!!!

Laageradasime neljakesi, lisaks treener Endel Susile olid kaasas minu peakonkurent ja treeningkaaslane Lauri Lelumees ning naiste paremikku kuuluv Ragle Raudsepp.

Nalja sai kõvasti. Treeningud olid kerged ja toniseeriva eesmärgiga. Ööd veetsime hõrendatud õhuga alpimajas.

Laupäeva hommikul tegime Lelumehega 25 km rahulikus tempos, Ragle oli eriti tubli, tehes vaatamata kõvale nohule koguni kaks treeningut - hommikul 14 ja õhtul 8 km. Peale trenni käisime Pühajärve puhkeksekuses ujumas.

Pähapäeva hommikul tähistasime kell 7.50 Ragle sünnipäeva ja läksime seejärel trenni. Tegime 15 km Pühajärve ümbritevatel mägistel teelõikudel. Meile, lauskmaameestele, oli see paras katsumus, mis järgmisel hommikul endast kangete lihaste näol märku andis.

Esmaspäev oli trennivaba, seega otsustasime midagi käimise populariseerimiseks ette võtta. Treener oli kokku leppinud väikese kiirkäimis-presentatsiooni Otepää gümnaasiumis. Peale loengut ära sõites, võis Otepää linnatänavatel näha noori ja kauneid 12. klassi tüdrukuid usinasti kiirkõnniga tegelemas ;)

Sellega sai meie lühike laager otsa ja nüüd jääb veel viis päeva meistrivõistlusteni, kus tuleb ette võtta 50 km distants. Sellest, kuidas seal läks, juba edaspidi.

Alati Teie,

Margus