Saturday, September 17, 2016

CV




Käimiskarjäär: 25 aastat (1991 sept. – 2016 sept.)

Katkestamisi võistlustel: 0

Treener: Endel Susi
  • 25kordne Eesti meister võistluskäimises
  • Rekordilised 51 Eesti meistrivõistluste medalit erinevatelt käimisdistantsidelt (25 kulda, 22 hõbedat, 4 pronksi)
  • Eesti noorsoorekord 50 km käimises 4:40.56 (2002.a)
  • Balti Karika võitja 50 km käimises (2008.a)
  • Baltimaade MV pronksmedal 50 km käimises
  • Läti MV hõbemedalid 20 ja 50 km käimises
  • Eesti käimisajaloo kõrgeim koht Euroopa Karikavõistlustelt – 28. koht 50 km käimises, Olhao 2011
  • Eesti käimisajaloo kõrgeim koht Maailma Karikavõistlustelt – 68. koht 50 km käimises, Saransk 2012
  • Eesti meister 50 km käimises 13 aastat järjest (2003-2015)
  • Isiklikud rekordid:
5000 m käimine – 20.58,1 (Haapsalu, 2010)
10 000 m käimine – 42.59,8 (Murjani, 2007)
20 km käimine – 1:29.00 (Haapsalu, 2012)
50 km käimine – 4:18.36 (Jurmala, 2007)

Curtain call



Kirjutan seda postitust väikese kurbusenoodiga hinges. Minu blogi sai alguse 2008. aasta augustis ja on tänaseks pisut üle kaheksa aasta vana. See siin on aga eelviimane sissekanne. Nagu ütleb pealkiri, kardin kutsub! Aeg on võtta kokku üks eluetapp ning pöörata raamatus uus lehekülg. Kuni 31. eluaastani oli käimine minu elus kõige olulisem asi. Hea sõber ja konkurent Lauri Lelumees ütles minu pulmas tabavalt: “Enne abiellumist oli Marguse elus esimesel kohal 50 km käimine, teisel 20 km distants ja alles kolmandana muu elu!” Leian, et täpsemalt ei ole võimalik seda eluetappi iseloomustada! Elasin Mustamäel üüritoas, kuhu mahtus vaid suur voodi. Minu elu koosnes kahest töökohast ja kahest treeningkorrast päevas. Olin üdini õnnelik ja eesmärgile pühendunud, andes endast töö kõrvalt harjutades 100 protsenti! Hea on tõdeda, et kõik need 25 aastat treenisin nii kuis jaksasin, kordagi lõdvaks laskmata. Tagantjärele vaadates ei jää midagi kripeldama – kõik mis antud võimaluste ja vaimse potensiaali piires võtta oli sai ka võetud! Ma ei andnud kunagi alla – oma isikliku rekordi 50 km käimises (4:18.36) püstitasin rebenenud meniskiga. Juba viiendal kilomeetril oli valu häirivalt terav, sellele vaatamata punnisin lõpuni, parandades isiklikku rekordit pea kaheksa minutiga. Olen uhke ka fakti üle, et veerandsaja aasta jooksul ei katkestanud ma ühtegi võistlust.

Minu käimiskarjäär algas 1991. aasta septembris. Mäletan hetke mil istusin vanematekodu vannis ja püüdsin selgusele jõuda, mis suunas edasi liikuda. Kooliväline koormus hakkas üle jõu käima – korraga oli käsil rahvatants, kunstikool ja spordiring. Tuli teha valikuid. Otsustasin spordi kasuks ja nii ma ema-isa kõrval 11aastase poisikesena Haapsalu spordihoonesse marssisin, teatades Endel Susile, et soovin spordis kaugele jõuda. Treeneri sõnul vaatas ta mu väikest kasvu vanemaid, seejärel mind ja mõtles endamisi, et nii väike mees küll kergejõustikus edu ei saavuta. Sellegipoolest andis Susi mulle võimaluse. Kohe esimene võistlus Tartu Ülikooli spordihoones õnnestus võita ja nii oli näpp käimisspordile antud. Sellest sai minu suur armastus 25 aastaks, mis päädis 25 Eesti meistritiitliga. Kokku võitsin erinevatel distantsidelt rekordilised 51 meistrivõistluste medalit (25 kulda, 22 hõbedat, 4 pronksi).

Treeningutelt ja võistlustelt leidsin oma parimad sõbrad, nägin maailma ning võistlesin õlg-õla kõrval selle ala absoluutsete tippudega. Õnnestus osaleda maailmarekordi kinkinud võistlustel Turus, käia ligi 60 000 pealtvaataja ees Maailma Karkavõistlustel ning püstitada 2002. aastal Paralepas senini kehtiv Eesti noorsoorekord 50 km käimises (4:40.56). Lisaks korjasin medaleid Läti meistrivõistlustelt ning tulin Baltimaade meistrivõistlustel 50 km käimises pronksile.

Just Haapsalus, koduses Paralepa parkmetsas, tegin 91. aasta sügisel treener Endel Susi juhendamisel esimesed käimissammud. Need sammud oma lapsepõlve iidoli Hegert Mölderi kannul sai tehtud samal rajal, kus toimus minu viimane mõõduvõtt!Tore, et õnnestus lõpetada võiduga!

Olen lõputult tänulik kõigile kes mind sellel pikal teekonnal nõu ja jõuga toetasid. Suurimad tänud lähevad Endel Susile, kes jäi minu ainsaks treeneriks kogu pika karjääri vältel ning tänu kellele olen täna see, kes olen. Suureks toeks ja inspiratsiooniks on olnud abikaasa Ija ning sellel aastal sündinud poeg Oliver. Minu tänu on lõputu perekonna ees, kes alati toetasid ja minu võistluseid vaatamas käisid! Lisaks tahan eraldi tänada sõber ja konkurent Lauri Lelumeest, kellega pea 20 aastat üksteist utsitades meistritiitlitele konkureerisime. Jään teid kõiki meenutama suure tänutundega! 

Foto: Marko Mumm

Viimase hooaja analüüs

Hooaja põhieesmärk oli võita 50. Eesti meistrivõistluste medal. Olin selles arvestuses juba niigi kõigi aegade edukaim, kuid ilus number mõlkus meeles! Nagu iga hooaja hakul, ihkasin salamisi võita ka suurt konkurenti Lauri Lelumeest.

Võistlusaasta kujunes raskeks. Spordiväline elu nõudis üha enam aega. Igat trenni alustasin vastumeelselt ning väsinuna. Kogu hooaja vältel meenub vaid kolm päeva, mil tundsin end välja puhanuna ja värskena. Nagu kahel viimasel aastal, harjutasin talvel terviseriski tõttu sisehallis. Mahud jäid sportlastee viimasel hooajal tagasihoidlikeks. Kuna aastate vältel olin kogunud korraliku aeroobse baasi, sai põhirõhk pandud kiirustreeningutele.

Ümmargust medaliarvu oli esmalt võimalik püüda Eesti sisemeistrivõistlustel. Vaatamata tagasihoidlikule kilometraažile, õnnestusid lõigutreeningud hästi. Tõusin päris heasse vormi, lootes aega alla 22 minuti. Mõõduvõtt peeti 28. veebruaril Lasnamäe kergejõustikuhallis. Esimesed 3000 meetrit õnnestus Lelumehega võrdselt uhada, seejärel tegi Lauri väikese vahe sisse ja hoidis seda lõpuni. Üldjoontes jäin hõbeda toonud 22.02,44ga rahule. Tegemist oli viimase paari aasta parima tulemusega, lisaks sundisin Laurit lõpusirgel üle õla vaatama ehk teisisõnu pakkusin kullaheitslusse pisut sportlikku pinget! Ilus arv medaleid oli nüüdseks täis saanud.

Märtsi lõpus treenisime mõlemad seitse päeva Lanzarotel, mis oli heaks vahelduseks Eestis valitsenud lörtsile. Kuna esimene käimisvõistlus toimus alles mai alguses, olin sunnitud organismi sissetöötamiseks osalema paaril jooksudistantsil. Haapsalu maanteejooksul sain 23ndana lõpetades 10 km ajaks 37.08, mis oli selge pettumus - liialt kiire algus maksis võistluse teises pooles kätte. Nädal hiljem startisin Nõmme maanteejooksul 5 km distantsile, lõpetades selle 17.33 ja 10. kohaga. Püstitasin sellel rajal isikliku ja sain end tühjaks joostud, mis oligi nende kahe mõõduvõtu peamiseks eesmärgiks.

Välishooaja avastart sai tehtud 7. mail Eesti käimise karikavõistlustel Sillamäel. Kuna kaks peamist konkurenti, Lauri Lelumees ja Ruslan Sergatšjov, esindasid samal ajal Eestit Maailma Käimise Karikavõistlustel Roomas, oli minu võit ülejäänute ees veenev. Esimene võistlusstart käimises lõppes 10 km distantsil 47.49ga. Oli hea atmosfääriga võistlus, kus kõik jäi nõrga konkurentsi tõttu välja panemata. Võit aga maitses sellegi poolest imehästi!

17. mail saabus minu elu rõõmsaim päev, mil sündis väike Oliver. Värske isana startisin 28. mail Harku järve jooksul, kattes 6,6 km 24.33,6ga, mis andis 31. koha. Sellele järgnes kaks kuud võistluspausi, mil sai jõudumööda töö kõvalt treenitud.

17. juulil startisin Kadriorus Eesti meistrivõistluste 10 000 m distantsil. Sellel suvel olid pea kõik nädalalõpud tööga täidetud, erand ei olnud ka see nädalavahetus. Päev enne starti juhtisin Võrtsjärve ääres ühe suurfirma suvepäevi. Stardis olid jalad kui vatist, olin täiesti tühi! Seda tõestas ka võistlus. Võtsin Lelumehe (47.56,55) järel küll "kohustusliku" hõbeda, aga suur kaotus ja aeg 49.29,41 olid suureks pettumuseks. Mõtlesin endamisi, et sellise emotsiooniga ei ole sobiv karjääri lõpetada!

Viimaseks võistluseks jäi kodurajal peetud Läänemaa lahtised käimisvõistlused. 10. septembril rivistusid vabariigi kolm parimat käijat Paralepas stardijoonele. Täpselt 25 aastat tagasi tegin samal trassil oma esimesed käimissammud. Koos tehtud lõigutreeningute põhjal oli favoriidiks Lauri Lelumees. Oma võiduvõimalusi hindasin treeningute põhjal pigem teoreetiliseks. Ometi sattus olema super päev ning õlg-õla kõrval käies õnnestus lõpuspurdiga panna karjäärile kuldne punkt! Vahe Lauriga jäi 10 km distantsil tänu viimasel 50 meetril tehtud kiirendusele kuus sekundit. Ajad vastavalt 46.15 ja 46.21. Suure üllatusena olin üle üheksa aasta taas suure meistri alistanud ja seda oma pika krjääri viimsel võistlusel! Milline lõpp hooajale, milline lõpp sportlaskarjäärile!

Foto: Marko Mumm


Monday, September 12, 2016

Võidukas lõpp!


10. septembril Haapsalus Paralepa parkmetsas toimunud Läänemaa lahtised käimisvõistlused jäid minu karjääri viimasteks. Täpselt 25 aastat tagasi, 1991. aasta septembris, tegin samal rajal Endel Susi juhendamisel ja suure eeskuju Hegert Mölderi kannul oma esimesed käimissammud. Seega oli igati sümboolne lõpetada sportlastee just siin, kodurajal.

Kogu tänavune hooaeg on olnud suur piinlemine. Kohustused väljaspool sporti on kasvanud sedavõrd suurteks, et igat treeningut alustasin vastumeelselt ja väsinud jalgadega. Kuna kolm päeva enne starti olid jalad kui vatist, otsustasin kaks päeva lihtsalt julmalt puhata. Tagantjärele analüüsides oli tegemist targa otsusega, sest teist korda sellel hooajal tundsin võistluseelsel soojendusel jalgades värskust!

Stardipaugu kõlades asusid kolm Eesti parimat käijat üksteiselt mõõtu võtma. Ilm mõnusalt pilvealune, õhk värske ja ligikaudu 18 kraadi. Minek oli kohe esimestest kilomeetritest alates super! Oma suureks üllatuseks suutsin Lauri Lelumehega sammu pidada! Vedasime kordamööda, raske ei hakanud hetkekski. Teineteist kannustades, jätkasime heas tempos. Viimasele kilomeetrile  minnes olime endiselt kõrvuti. Minus polnud kübetki väsimust, sain aru, et asi jääb lõpu peale. Samas teadvustasin fakti, et lõpuspurdiga pole Lelumeest tema pika karjääri vältel keegi alistada suutnud. Viimase kilomeetri passisime, oodates hetke mil spurtida. Lõpuks, kuskil 50 meetrit enne finišijoont alustas Lauri otsustavat minekut. Vastasin koheselt, pannes kõik välja. Peast käis läbi mõte, et see on minu viimane võimalus suur konkurent alistada! Lõpus lausa lendasin, kuid veel 50 m enne lõppu pidasin oma võimalusi pea olematuteks! Minu suureks üllatuseks aga Lauri seekord ei möödunud. Lendasin täiskiirusel finišisse, alistades suure meistri kuue sekundiga. Kui oma põhidistants, 50 km kõrvale jätta, suutsin Lelumeest viimati võita üheksa aastat tagasi!

Võit 10 km distantsil tuli ajaga 46.15. Teisena lõpetanud Lelumees sai kirja 46.21, kolmas oli tulevikulootus Ruslan Sergatšjov, isiklikku rekordit tähistava 47.52ga. Arvestades minu treenitust, oli võidu puhul tegemist väikese imega. Mõõduvõtule eelnenud lõigutreeningutel möödus Lauri minust kui postist. Täna suutsin aga just mina kõik asjaolud omavahel klappima saada ning see tagas kuldse karjäärilõpu!

Tahan südamest tänada treener Endel Susit, kes oli nõus seda võistlust viimasel hetkel korraldama, tänan ka kaaskonkurente ja kohtunikke ning loomulikult oma perekonda, kes kõik sellel minu jaoks nii olulisel päeval raja ääres olid. Õhtu lõppes lähedaste seltsis Promenaadi hotelli restoranis, kus panime mu pikale sportlaskarjäärile piduliku punkti. Liialdamata võib öelda, et tegemist oli ühe ilusama päevaga mu elus! Hea on lahkuda võidukalt!

Alljärgnevalt toon ära ka Lauri Lelumehe kommentaari oma võistlusele:

"Enda võistlusega ma päris rahule jääda ei saa, sest selgelt oli eesmärk käia alla 45’. Sellest eesmärgist jäi lahutama 82 sekundit, mis võib tunduda vähe, kuid on tegelikult arvestatav allajäämine.
Põhjuseid on erinevaid – ühena saab välja tuua esmaspäevase lühikese lõigutreeningu, kus viimasel lõigul läksin ilmselt liiga ahneks 2km - 8.12. See aga tähendas, et laupäeval ei olnud jalg nii terav kui tahtnuks.
Teiseks oluliseks faktoriks on rada, mis on juba sedavõrd kehva asfaltkattega, et sunnib igal meetril enda ette vaatama ning konarusi vältima. Autopiloodiga kilomeetrite läbimine ei ole võimalik. Ka üks tagasipööretest tuleb teha sisuliselt koha peal.
Iga liigne kiirendus mõjutab kahtlemata lõppaega. Minu jaoks ideaalsest jäi kindlasti puudu ka 3-5c madalam õhutemperatuur.

Võistluse alguses läksin kindlameelselt tempot tegema, esimesed 2 km läbisime 8.55-ga. Esimesed 5 km vaheaeg möödus Margusega paarisrakendis ajaga 22.45. Ruslan oli juba ohutus kauguses. Vaheldumisi vedades tempo siiski stabiliseerus 4.40-4.45 juurde ning ka viimane kiirem kilomeeter enam märkimisväärselt olukorda ei parandanud.
Lõpplahendus jäi viimasele 300meetrile. Tegin küll avatõmbe, kuid oli tunnetatav, et konkurendi tahe tol momendil võita oli väga suur. Marguse kiirendusega läksin küll alguses kaasa, kuid liigseid riske tehnika osas võtta ei tahtnud.
See võib järgmist võistlust silmas pidades kätte maksta. Ei olegi tükk aega Eestis teisena finišisse jõudnud, see on hea ärritaja järgmisteks võistlusteks. Eesti Meistrivõistlustel Sillamäel võtan sihikule aja 1:35, mis eeldab kilomeetrite läbimist 4.45 tempos.

Marguse karjäärile tagasi vaadates võib öelda, et kõige rohkem iseloomustas teda parimatel spordimehe aastatel tahtejõud ja järjekindlus, samuti väga hea rutiinitaluvus treeningutes. Midagi jäi kindlasti ka sisse. Osalt tehnika taha ning teisalt sportliku õnne taha. Tihti olles väga hea, tuli võistelda kevadistel maailma või Euroopa karikavõistlustel vähese võistluspraktikaga ja põrgulikult palavas. Võib vaid oletada, milliste resultaatideni oleks ta võinud jõuda paremates tingimustes. Miks mitte püüdnud ka 50 km Eesti rekordit 4:07 ?  Siiski tuleb arvestada, et me mõlemad oleme treeninud pea kogu karjääri töötamise kõrvalt. See seab omad piirid nii treeningute kestvuse kui taastumise osas. Igaüks kes proovib teha iganädalaselt stabiilselt 120-160 km, tehes ka ühe lõigutreeningu, kus võistlutempo lähedaselt läbib kuni 15km ning nädalavahetuseti pika otsa stiilis 35-45 km, saab sellest aru. Reakodanikule jääb selline massohism mõistmatuks. Ilmselt alahinnatakse ka tiitlivõistluste normide tugevust.
Marguse mõjul olen ka mina nii pikalt jäänud käimise juurde. Hea sõber ja konkurent on kindlasti tiivustanud edasi treenima ka hooaegade järel, kus kõik pole läinud nii nagu oleksin soovinud. Aitäh selle eest!"



Monday, July 18, 2016

51. medal Eesti meistrivõistlustelt


Eile Kadrioru staadionil toimunud Eesti kergejõustiku meistrivõistlustel teenisin käimises oma 51. medali. Rohkemat pole suutnud keegi. Ometi ei pakkunud medalivõit erilist rõõmu, kuna lõpetasin 10 000 meetri distantsi teisena. Eksisteeris teoreetiline võimalus heidelda kuldmedali eest. Lauri Lelumees on küll sellel distantsil olnud viimaste aastate suveräänne liider, kuid nädal aega tagasi tehtud ühine tempotreening üllatas mind positiivselt ja tõstis lootusi. Läbisime trennis täie jõuga pingutades 10 km. Minu kaotus suurele konkurendile oli kõigest üheksa sekundit! Läbisin viimased kaks kilomeetrit Laurist kiiremini, saades lõppajaks 46.26. Eks treening ole teine asi kui ametlik võistlus, kuid mingi pildi jõuvahekordadest see siiski andis. Miski ei ennustanud täielikku hävingut!

Nädal hiljem meistrivõistlustel toimunu oli aga kui õudusunenägu. Juba stardis tundsin, et teravus pole kiita ja energiat napib. Kas kümme päeva tagasi läbitud tühjendustreening oli liiga pingutav või mõjutas energiataset päev enne starti Võrtsjärve ääres läbi viidud kaheksatunnine firmapidu või sai saatuslikuks hoopis hingamist takistav roidevigastus - tõenäoliselt oli põhjuseks ülaltoodud asjaolude kombinatsioon. 

Distantsist kujunes minu jaoks piinarikas teekond. Kui tavaliselt möödub nii lühike võistlusmaa lennates, siis seekord ootasin lõppu juba kolmandast kilomeetrist alates. Alustasime Lelumehega vaheldumisi vedades. Tempo oli napilt alla 4.50/km ehk teisisõnu jalutamine. Lauri eesmärk oli kilomeetreid läbida 4.35ga ning seetõttu tegi ta kuskil kolmanda kilomeetri juures kiirenduse millele minul vastust polnud. Vahe kärises kiiresti, olles lõpus pea 300 meetrit. Olin energiast tühi ning liikusin tempos, millega tippvormis olles alustasin 50 km distantse. Lelumehe ca 60meetrine järsk kiirendus, millele üritasin vastata, tõmbas rütmi segi ning viimased mahlad välja. Pingutasin täiest jõust lõpuni, saades kirja suurt pettumust valmistava 49.29,41. Viimati näitasin sellist aega tõenäoliselt veel keskkoolis õppides. Tõsi, harjutatud oli vähe, aga vorm lubas kindlasti aega 46 minuti sisse. Paraku pole päevad vennad.

Õiget minekut ei leidnud ka konkurendid, kes samuti mitu minutit eeldatavale lõppajale alla jäid. Tiitlit kaitses 47.56,55ga Lauri Lelumees, kes kurtis võistlusvõimaluste nappuse ja sellest tuleneva tehnilise ebakindluse üle. Samas tõdes kullamees, et kõige tähtsam oli siiski võita, aeg polnudki selles kontekstis kõige olulisem. Eesti meistri kahe kilomeetri vaheajad olid 9.38/9.52/9.26/9.35/9.26. Minu järel platseerus 50.50,85ga pronksile Virgo Adusoo, kindlustades Bruno Junk Käimisklubile kolmikvõidu. 

Lõpetuseks tahan tänada sõpru-tuttavaid ja perekonda, kes kõik minu viimast starti vaatama olid kogunenud. Suur kummardus ka kommentaator Timo Tarvele, kes hea sõnaga meid rajaääres toetas! Tänu teile ei tundunudki see päev nii hull!

Monday, July 11, 2016

Hüvastijätt Kadrioruga


Sel nädalavahetusel Kadrioru staadionil toimuvad Eesti meistrivõistlused jäävad mulle viimasteks. Pikkade aastate vältel on esindusstaadioni ovaalil kogetud nii võidurõõmu kui kaotusekibedust. Minu esimene diskvalifitseerimine leidis aset 2004. aastal just siin. Olin nii pettunud, et unustasin Haapsalust bussiga kohale sõitnud ema ning läksin otse rajalt Lelumehega rahandusministeeriumi jõusaali rauda pumpama! Õnneks on olnud  ka rõõmsaid hetki, viimati 2012. aastal, mil perekonna silme all tihedas vihmasajus kuldse auraha võitsin.

Ettevalmistuse osas on ära tehtud hädavajalik miinimum. Üsna kiiresti sai selgeks, et kahekuuse lapse isana ei ole võimalik tõsist sporti teha. See olnuks võimalik vaid juhul kui kogu kasvatustöö naise õlule lükata. Õnneks pole mul vaja karjääri viimasel hooajal selliste dilemmadega tegeleda. 

Järeltulija on viimase kahe kuu jooksul pakkunud palju rõõmu, kuid magamist võimaldanud vaid 5-6 tundi ööpäevas ja sedagi katkendlikult. Pidevas unevõlas on jõudlus olnud väike. Nädalas kogunes keskeltläbi 50-60 käigukilomeetrit. Kuna aastatega on saavutatud mahukas aeroobne baas, olen põhirõhu pannud kiirustreeningutele. Eelmisel esmaspäeval läbisin  trennis 10 km 46.26ga, mis on oluliselt kiirem kui hooaja avavõistlustel Sillamäel, mil võitsin Eesti karikavõistlused 47.49ga. Milliseks kujuneb lõppresultaat meistrivõistlustel, sõltub eelkõige tehnilise ja füüsilise võimekuse ühendamise edukusest ning sellest kui väikese energiakuluga õnnestub läbi viia päev varem Võrtsjärve ääres toimuvad firma suvepäevad, kus täita päevajuhi roll. Igal juhul tahan end võistlusteks kokku võtta ja hetkeseisust maksimumi välja pigistada!

Kullakursil üritab jätkata tiitlikaitsja Lauri Lelumees, kel sellest hooajast ette näidata Rootsi väikelinnas Tibros käidud 45.42. Tema võitu võib väärata vaid äärmine ebaõnn või minu suur õnnestumine. Lauri on harjutanud 70-90 km nädalas, millest ühe päeva moodustas kiirustreening. Kuna tiitlikaitsjat noorte meistrivõistlustel startida ei lastud, kujunes võistluspaus Lauri sõnul väga pikaks. Seoses sellega puudub hetkevormist täpne ülevaade.

Ülejäänud käijate tase on esialgu veel kullavõiduks ebapiisav. Kahvatumat karva medalit noolib Euroopa noorte meistrivõistluste tõttu eemale jääva Ruslan Sergatšjovi asemel Virgo Adusoo, kelle hooaja mark mai lõpus käidud 50.09. Tartu mees on eesmärgiks seadnud hooaja tippmargi püstitamise, kõik muu on Adusoo sõnul läbikukkumine. Peale jaanipäeva läbi peetud haigus ei ole veel jalgadesse kergust tagasi toonud, kuid medalinõudleja loodab soovitud seisundi saavutada pühapäevaks.

Kirill Titov parandas juuni alguses Valmieras isiklikku rekordit, saades täiskasvanute Balti maavõistlusel ajaga 52.25,2 kolmanda koha. Ometi peab noormees medalivõiduks veel tõsiselt harjutama. Kohtumiseni Kadriorus!

Saturday, May 28, 2016

Värske isana Harku järve jooksul


Täna tegin esimese stardi uues rollis - 17. mail sai minust isa! Tunne on ülimalt õnnelik ja uhke! Sportliku poole pealt olen rahul, et parimad spordimeheaastad sai veedetud ainult endale elades. Hetkel ei suuda küll ette kujutada, kuidas on lapse kõrvalt võimalik tõsiselt sporti teha! Tippsportlastel peab olema väga suur ego, et jätta vastsündinu maha ja minna laagrisse. Eks edu ühes valdkonnas tuleb alati teise arvelt. Tõenäoliselt ei oleks mina seda suutnud, aga nagu öeldud, parimad spordimeheaastad sain elada vaid spordile, nüüd on aeg pühenduda järeltulija kasvatamisele.

Vaatamata vähesele uneajale, mis lapse kõrvalt tegutsedes paratamatu, ei ole võistlemiskihk mind jätnud. Seoses elu suursündmusega on treeningud küll tahaplaanile jäänud - viimase kahe nädala jooksul sai läbitud vaid pisut üle 40 kilomeetri. Ega väikemehe kasvatamine ning kolmel töökohal töötamine (ka nädalavahetuseti) ole sportlikus plaanis arengut tagav tegevus, aga nagu juba eelmistes postitustes mainisin, 36aastaselt spordis suuri sihte üldjuhul enam ei seata. Olen valdavas osas kõik võimetekohase saavutanud! 

Asja juurde tulles, täna siis 45. jooks ümber Harku järve. Otsustasin osaleda, kuna treenin sealkandis sagedasti. Meie korter jääb stardikoridorist täpselt 1 km kaugusele. Seega tõmbasin dressi selga ja jooksin soojenduseks võistluspaika. Saime väikevennaga kokku, tegime mõned kiirendused ja starti. Rada kulges valdavas enamuses asfaltil. Alustasin 105. positsioonilt ning asusin tasapisi vastaseid neelama. Tunne oli kogu 6,8 kilomeetrise distantsi vältel üldjoontes hea ning vaatamata sellele, et pole kunagi erialaseid jooksutreeninguid teinud, õnnestus enamikest osalejatest kiirem olla. Kokkuvõttes 31. koht 859 osaleja konkurentsis, ajaga 24.33,6.

Stardi eesmärk oli organism tühjaks tõmmata ja see sai täidetud. Plaan näeb nädalas ette kaks kõva treeningut. Esmaspäeval läbisin tempokalt käies 5 km 24.58ga, soovides teada oma hetkeseisu. Täna siis kiire jooksuots juurde. Loodetavasti saan nüüd uuesti hoo üles! Järgmine käimisvõistlus on alles 17. juulil, mil Kadriorg tervitab Eesti meistrivõistlustel osalevaid sportlaseid. Kavas on 10 000 meetrit. Seniks teen jõudumööda trenni ja ehk mahutan veel mõne rahvajooksu plaanidesse.

TULEMUSED 

Monday, May 23, 2016

Lauri Lelumees: Eesti võitis käimise maavõistluse Rootsi ja Leedu ees


Nädalavahetusel peeti Rootsi väikelinnas Tibros juba traditsiooniliseks saanud Rootsi ja Balti riikide maavõistlus.

Kahjuks ei osalenud seekord Läti. Samas oli võistluste tase igati kõrge, Rootsi mehed olid väljas kahe tugeva olümpiasportlasega.

Eesti trumbiks oli ühtlane esinemine nii täiskasvanute kui noorte arvestuses ning punkte võtsime igalt alalt. Olime väljas 8 sportlasega, igal alal läksid 2 riigi esindajat arvesse.

Rootslaste kohtunikebrigaadi täiendas teenekas käimiskohtunik Mart Järviste ning treenerina oli toetamas Aleksandr Hvorõhh.

Meeste 10 km käimises olid individuaalselt 2 paremat oodatult rootslased, samas kui Lauri Lelumees ja Virgo Adusoo näitasid korralikku kiirust ja püstitasid hooaja tippmargid.

Juunioride 5 km distantsil ei olnud vastast kiirelt arenevalt tulevikulootusele Ruslan Sergatšjovile, tema tegi uue isikliku rekordi, samuti nagu ka Pavljuk.

Naistest liikus kõige võimsamalt distantsi alguses riskeerivalt ja piiripealse tehnikaga liikunud rootslanna Monica Svensson. Edasi oli juba Eesti pidu. Enamus distantsist paarisrakendina liikunud Anna Tipukinast ja Anna Kukankovast jäi omavahelises heitluses lõpuks peale esimene. Mõlemad parandasid tublisti oma isiklikke rekordeid.

Heameel on tõdeda, et ka naisjuunioride hulgas on Eestil tugevat järelkasvu. Vastavalt kolmanda ja neljanda koha punktid võtsid leedukate järel Lada Rosljakova ja Ekaterina Mirotvortseva.

Kokkuvõttes sai Eesti 35 punkti, Rootsi 25 punkti ja Leedu 19 punkti. Võistluste korraldus oli ladus, rootslased said organisatoorse poolega hästi hakkama.

Sellisel tasemel võistlused on kindlasti noortele Eesti kergejõustiklastele tugevaks stiimuliks. Ainult kodukamaral võisteldes ja treenides maailma tippu ei jõuta.

Võistluste uhke võidukarikas leiab omale koha Eesti Kergejõustikuliidus.

Lauri Lelumehe kommentaar:

Enda võistlustulemusega jään rahule, minek oli juba hoopis parem kui 2 nädalat tagasi Maailma Karikavõistlustel. Tempotunnetus oli hea ning km läbisin vahemikus 4.28-4.37. 5 km vaheaeg oli 22.53.

Võistlemise tegi raskemaks mõõdukas tuul, mis tempot mõnevõrra hakkis. Vastutuuleots nõudis kõvasti lisaenergiat. Aeg oleks võinud ilmselt veelgi parem olla, kui oleks olnud otsest konkurenti kellega koos vaheldumisi tempot teha.

Seekord pidin 90% distantsist üksi käima, esimesel kilomeetril püsis tuules veel Ruslan, kelle tehnika oli alguses liialt riskeeriv ning kohe esimese ringiga kogus ta kaks hoiatust.

Minu viimased võtmetreeningud sujusid hästi ning olen järjepidevalt ka tehnikaharjutusi teinud, seetõttu kohtunikelt liigselt tähelepanu ei pälvinud. Temperatuur võistluste ajal oli ca 15-16 kraadi, mis oli väga sobiv.

Thursday, May 12, 2016

Lauri Lelumehe ülevaade käimise võistkondlikest maailma karikavõistlustest


Eesti koondis osales seekordsetel karikavõistlustel Roomas 2 liikmelisena. Noortest 16 aastane tulevikulootus Ruslan Sergatsjov ning meestest mina, kel vanust turjal 38 aastat. Võistkonna esindajaks oli Toomas Rosenberg.
Kahjuks ei ole meil hetkel naiste ega neidude arvestuses sedavõrd võimekat käijat, kes suudaks läbida 20 km alla 1:50 või 10 km alla 52 minuti. See võiks olla miinimumtase, mida näidates ei peaks suurkonkurentsis piinlikkust tundma.  
Ruslanil oli kindlasti suurvõistluste atmosfääri ja kogemuste hankimise eesmärgil tulevikku vaatavalt kasulik ennast sellises konkurentsis ja mitu aastat vanematega proovile panna. Eesmärgiks oli poisil ei rohkem ega vähem kui isiklik rekord.
Mina lootsin olla kiirem kui eelmisel aastal, treeningute põhjal võis seda eeldada.
Suurvõistluste hierarhias on tegemist kohe pärast olümpiamänge ja maailmameistrivõistlusi olulisuselt kolmanda võistlusega. Võistlejate tase on sama, mis OMil ja MMil. Lähetatakse vaid parimad ning võib vaid ette kujutada kui suur on konkurents pääsemaks Hiina, Jaapani, Korea, Mehhiko, Hispaania, Peruu või mõne muu suure ja tugeva käimisriigi koondisesse. Kokku oli võistlustel üle 400 võistleja, lisaks taustajõud.
Ukraina nt oli kohal 37-liikmelise delegatsiooniga. Võistlejad, arstid, füsioterapeudid ning treeneriteks tituleeritud omaaegsed suurnimed, kes valdavalt tiitlivõistlustelt kamaluga medaleid võitnud. Arvestades, et riigi idaosas käib sõda, oli see hämmastav.
Enamike riikidega võrreldes on meie võimalused amatöörlikud.
 Rooma lendasime neljapäeval pärast tööpäeva lõppu kahe lennuga, jõudes üsna kurnatuna hotelli öösel kell 12, Eesti aja järgi kell 1 järgmisel päeval.
Hotellikompleks Sheraton oli korralik, paiknedes lennujaamast ca 20 km kaugusel, kesklinn ja võistluspaik kuulsa Rooma Keisririigi aegse Colosseumi läheduses jäid omakorda ca 15 km kaugusele. Korraldajad olid transpordiküsimuse lahendanud paljude transfeerbussidega. Korraldusega said itaallased küllaltki hästi hakkama, söögimenüü hotellis oleks võinud olla küll mõnevõrra vaheldusrikkam. Põhirõhk oli pastal väikeste variatsioonidega.
 Reedene päev kulus asjaajamisele, võistluseelsele soojendusele ja lennureisist puhkamisele.  
Soojendusel suutsin GPSiga mõõdetult läbida 1 km 90% pingutusega 4.33-ga. Enesetunne oli keskmine, mingil määral oli lennureis veel jalgades.
Laupäeva hommikul startisid Toomas ja Ruslan võistlustele. U-20 noormeeste start oli hommikul kell 10.30. Mina jäin hotelli energiat säästma, pigem oleksin ka eelistanud hommikust stardiaega.
Võistluste ajaks oli õhutemperatuu roninud ca 22c peale, väljas siras päike.
Ruslani võistlus õnnestus võrdlemisi hästi. 1km pikkusel Colosseumi lähedases pargis väljamõõdetud rajal suutis ta distantsi läbida 1 hoiatusega, tasuks isiklik rekord 48.00 ning 50. koht.
Distantsi võitis hiinlane Jun Zhang ajaga 40.23. See on väga kõva tulemus ka meeste klassis. Naiste sama distantsi võitis samuti hiinlanna 45.25-ga.
Minu start oli 16.30. Buss hotellist hakkas liikuma juba kell 14. Võistlukohta sõit ning stardieelsed protseduurid on üsnagi venivad.
Võimas tunne oli stardipaugu ootuses seista kõrvuti 124 sportlase hulgas, kes nii tuntud kui eksootilistest riikidest ootasid kannatamatult luba mitme aasta jooksul tehtud töö realiseerimiseks.
Võistlejaid oli 2 korda rohkem kui Euroopa karikavõistlustel.
Ise lootsin omas tempos, ehk ca 4.45 kilomeetri peale, liikuma hakata. Esimese kilomeetri vaheaeg tuli 4.47, kuid seejärel ettenähtud graafikust enam kinni hoida ei suutnud, tempo vajus 5’ juurde ja hiljem veelgi aeglasemaks.
Ühelt poolt ca 23 kraadine lämbus, teisalt võis põhjuseks olla ka esmaspäevane tempotreening (tagantjärgi tark olles oleks võinud selle teha pühapäeval), igatahes puudus jalgadest teravus ja ka organismi energianivoo oli madal.
Olen seda mitmel aastal kogenud, et suvesoojas edukaks võistlemiseks on vaja paar võtmetrenni läbi viia samades tingimustes. Paraku saabus Eestisse soojus see aasta liiga hilja.
10 km vaheag oli üle 50 minuti ning edasi oli paras kannatamine. Kahjuks ei olnud võimalik ettevalmistusse planeerida eelnevalt 20 km võistlust. Seda pingutust treeningutega ei ole võimalik päriselt imiteerida.
Võistluste rada kulges pargis 2 km trassil. Kohati andsid kõrvetava päikese eest varju kaitsvad puud. Pealtvaatajaid oli küllaltki palju ning häälekalt elati kaasa kõigile. „Forssa!“ mis eesti keeles kõlab „edasi!“, kuulsin rahva seast hõigutavat.
Kannatajaid oli veelgi. Kui tipud liikusid omas rütmis ja tasemel, siis võistlejaterivi tagapool olid ameeriklased ja belglane. Lõpukilomeetritel õnnestus ühest ameeriklasest mööduda, mis natuke parandas haavatasaanud eneseuhkust.  
Kõik finišeerijad suunati finišeerides staadionile ning viimased meetrid läbiti aplodeerivate rahvamassi ees. Stopper sulgus ajal 1:44.12. Kahjuks on see viimaste aastate kehvim tagajärg. Sain 101. koha, peamiselt katkestajate ja diskvalifitseeritute arvelt.
Koore riisusid ka sellel distantsil hiinlased.
Meeste esikolmik:
1

CHN
1:19:22
2

CHN
1:19:34
3

ESP
1:19:36
Naiste võistlus toimus kohe järgnevalt. Ka siin jagati säravamad autasud hiinlaste vahel. Võidu võttis nõtke ja särava tehnikaga hiinlanna suurepärase ajaga. Kahe medalisti vahele pressis ennast mehhiklanna.
Naiste esikolmik:
1
CHN
1:25:59
2
MEX
1:26:17
3
CHN
1:26:49
Pühapäeval tekkis väike ajaline auk lühikeseks kultuuriprogrammiks. Kõige ahvatlevam näis külastada Vatikani. Seda me ka tegime. Muljet avaldas Püha Peetruse Basiilika, mis on Vatikanis Püha Peetruse väljakul asuv kirik.  
Suuruselt võiks kõik Tallinna kirikud hõlpsalt sinna sisse mahutada J Arhitektuurselt ja skulptuuride poolest on tegemist kahtlemata meistriteosega, mis vääris turvakontrollis ja sabas seismise aega sajaprotsendiliselt.
Seejärel elasime kaasa 50 km võistlusele, kus esimest korda said üldarvestuses osa võtta ka naised. Nii karmi väljakutse võttis vastu siiski vaid üks naine.
Võitmatuks osutus mitmekordne dopingupatune Alex Schwazer. Sellistele meestele ma ei plaksuta.
Hiinlaste võistlus ebaõnnestus totaalselt. Mitmed läbisid lõpus kilomeetreid pea 7 minuti tempos, väga-väga vaevaliselt..
Eks vale algtempo ja lämbe ilm nõudis oma, ka katkestajaid oli palju.
Meeste esikolmik:
1
ITA
3:39:00
2
AUS
3:42:36
3
UKR
3:44:02
Edasi vaatan optimistlikult tulevikkuv, võimalus vigade paranduseks avaneb 21. mail Rootsis Tibros toimuval maavõistlusel, kus ees ootab 20 km distants.