Kurat, viimasel ajal leiavad mind üles igasugu ebameeldivad väljakutsed. Pühapäeval õnnestus kusagilt viirusnakkus külge saada.Ausaltöeldes pole see ka ime, sest organism on veel operatsioonist kurnatud ja immuunsüsteem üsna õhuke. Lisaks igapäevased kohtumised sadade lastega. Samas, 2007.aastal ei olnud mul aasta läbi isegi nohu! Või on tegemist kolmekümnendate lähenemisega?
Pühapäeval istusin kodus, suutmata leida ühtegi kohta, mis poleks valutanud, isegi juuksejuured kipitasid! Lisaks tundus olevat üsna kõrge palavik, mille suurust ma kraadiklaasi puudumisel tuvastada ei suutnud. Kirusin endamisi, et ema nõu kuulda ei võtnud ja kohe punase päevakübara ekstrakti kummutama ei hakanud!
Ööseks ajasin oma kõige paksema dressi selga ja higistasin hullemini kui kesksuvel 20 kilomeetrit käies. Ootasin hommikut, magada sai vast mõned tunnikesed. Kaalusin juba plaani hommikul tööle helistada ja oma loobumisest teatada. Siiski, kella vaadates ja veendudes, et seitsmeni on 3 tundi ja 44 minutit aega, rahunesin, olles üsna kindel, et selleks ajaks on organism pisiku välja tõrjunud.
Nii ka läks, palavik oli hommikuks kadunud, aga uni mitte! Lisaks valutas endiselt kurk.
Otsustasin siiski kooli minna, seal tunnid ära anda ja siis taksoga koju 45-minutitlist lõunauinakut tegema tulla. Polnud ju õhtuste trennideni enam palju aega!
Kõik läks plaanipäraselt, aga unepuudus kummitab siiani ja õhtu lähenedes on pea jälle kurjakuulutavalt kuumenema hakanud.
Usun siiski, et saabuv öö kujuneb võitluses viirusega otsustavaks ja hommikul tunnen end jälle inimesena!
Siit loo moraal - kuula alati ema sõna, isegi siis kui lähened kolmekümnele :)
Alati Teie,
Margus
No comments:
Post a Comment