Hooaja analüüs 2015

Hooaja põhieesmärgiks oli tervena püsida ning sporditegemist nautides võita vähemalt üks meistrikuld. Vargsi lootsin ka vähemalt ühte võitu suure konkurendi ja sõbra Lauri Lelumehe üle. Ajalisi sihte oli raske seada, kuna talvine põhjaladumine toimus tervist hoides juba teist aastat sisehallis, tavapärasest väiksemate mahtudega. Loomulikult jäid ära ka kõik pikad otsad, kuna sisehallis naljalt üle 25 km ei keri. Hooaja esimesed 30 km tegin nädalases Maroko laagris alles 15. märtsil.

Peale talve üritasin hoogu üles saada, aga keha oli kui tühjaks pigistatud sidrun. Puudus energia ja tahe tugevalt pingutada. Kas oli oma jälje jätnud 2,5 aastat väldanud antibiootikumikuur või mõni muu põhjus, täistuure sellel hooajal üles võtta ei õnnestunudki. Esimest korda elus tegin suvel ka spordi kõrvalt korralikult tööd, juhtides erinevaid üritusi ning kommenteerides spordivõistluseid. Need olid toredad ning vajalikud väljakutsed edaspidiseks eluks, kuid sportlikus plaanis röövisid kõvasti energiat ja treeningtunde. See oli aga mu teadlik valik. Teadsin, et lootus mõnel distantsil veel isiklikku rekordit parandada oli hetkeseisu arvestades imeväike. Tuli hakata mõtlema tulevikule väljaspool sporti.

Hooaja avastart peeti traditsiooniliselt sisetingimustes. Eesti sisemeistrivõistlustel olin 22.36,75-ga teine. Vahe Lauri Lelumehega ei olnud lõpuks suur. Umbes 100 meetrit eespool lõpetanud ala valitseja käis välja tulemuse 22.18,62.

Peale eestikaid järgnes nädalane kevadlaager Maroko kuurortlinnas Agadiris. Selle lühikese ajaga sai tehtud nii hädavajalikud 30 km kui ka ühe 10 km tempotreeningu, kus suutsin üle mitme aasta Lelumeest trennis võita. Minek oli nii hea, et puhkajate vahel rannapromenaadil slaalomit lastes õnnestus distants läbida ca 46 minutiga.

Koduse välihooaja avasin legendaarse Viljandi järve jooksuga. Eesti vanim ja väärikaim rahvajooks jättis igati meeldiva mulje! Milline melu rajal ja raja ääres! Panin pikkades dressides 12 km nii kuis torust tuli, saades lõppajaks 43.45 - igati korralik tempotreening! Jooksuvõistlusel osalemine oli hädavariant, kuna Eesti ülimalt hõredas käimiskalendris kevadisi võistluseid kavas polnud. Nii kujunes hooaja esimeseks käimisvõistluseks Euroopa Karikavõistlused. Selline nali oleks varem olnud mõeldamatu, kuna aga enam suuri sihte silme ees polnud, võtsin sellist absurdset olukorda rahulikult. 

Päev enne starti (tavapäratult hilja!) jõudsime külmast 10-kraadisest Tallinnast kevadiselt tulikuuma Murciasse Hispaanias. Õhtul tegime Lauriga soojenduse ning järgmise päeva õhtul kell 17.00 starti. Võisltuspäeval näitas kraadiklaas 29 kraadi varjus - üsna ekstreemne üleminek! Kuna talvine ettevalmistus ei lubanud 50 km-le mõelda, startisin Lelumehega 20 km-s. Vedasin esimesed 10 km, seejärel nihkus Lauri ca 20 meetrit ettepoole. 11,7 km peal sain oma kolmanda hoiatuse ning olin sunnitud rajalt lahkuma. Kahju, aga keskpärase vormiga imet ei tee.

Kaks nädalat hiljem rivistusime stardijoonele Valgas. Bruno Junki mälestusvõistluste juubeliaastal peeti mõõduvõtt linnatänavail. Püsisin Lauri kannul kuni 6. kilomeetrini. Seejärel venis vahe 50 meetrini ning püsis sellisena viimase kilomeetrini. Lõpusirgel tegi Lelumees võimsa spurdi, alistades kodupubliku rõõmuks mitu lätlast. Minul ei olnud sellisele kiirendusele millegiga vastata, lõpuks jäi vahe 150 meetri kanti. Lõpetasin lätlaste järel viiendana, saades kirja 46.37. Laurile kaotasin 25 sekundiga.

Jällegi möödus kaks nädalat ning ees ootasid Eesti karikavõistlused Tartus Tamme staadionil. Seekordne vastasseis Lauriga kujunes väga tasavägiseks. Karikavõitja 10 000 meetri käimises selgus alles viimasel 100 meetril. Kahe sekundiga võitis Lelumees, minule teine koht ajaga 47.56,33. Vaatamata kaotusele ja nõrgale ajale (käis taktikaline passimine) jäin võistlusega rahule. Nii nappi kaotust Laurile 10 000 meetri distantsil polnud tükk aega olnud. 

Peale Tartut treenisin 4 nädalat kodukamaral ning suundusin seejärel naisega puhkusreisile Bulgaariasse. Vaatamata 30-kraadisele kuumusele, tegin hädavajalikud treeningud varahommikuti ja hilisõhtuti kenasti ära. Puhkuselt naasnuna tõmbasin 1. augustil viimast korda selga koondisesärgi. Olin kutsutud Eesti au kaitsma Valmieras toimuvatele Presidendi karikavõistlustele, mis olid ühtlasi ka Balti maavõistlused.

Maavõistlustlusel domineerisid lätlased-leedukad. Mina võrdlesin end ikka vana konkurendi Lelumehega. Kuni 6800 meetrini juhtisin Lauri ees ca 40 meetrise vahega, seejärel lühemate maade spetsialist kiirendas ja läks. Läksid ka noored lätlased. Tehniliselt rabeda ja puise minekuga lõpetasin 10 000 m 46.15,99-ga 8. positsioonil.

Nädal hiljem startisin Kadrioru staadionil 20 000 meetri distantsil kus selgitati välja Eesti meistrid. Nagu viimastel aastatel tavaks, ei lastud mul seal käia. Esimesel 5 km sain kiirelt 2 hoiatust ning edaspidine kujunes lihtsalt matkamiseks. Liigseid riske võtmata kulgesin lõpuni, et kindlustada medal ja auhinnaraha. Füüsiliselt olin vähemalt 1:40-ne vormis, kuid tehnikat ja füüsist ei õnnestunud järjekordselt kokku sulatada. Tasuks häbiväärne 1:45.11,37, mis aeglasem ka mu 50 km rekordtempost. Pea 7-minutiline kaotus kulla võitnud Lelumehele ei peegeldunud tegelikke võimeid.

Minu jaoks hooaja tähtsaim mõõduvõtt saabus 19.septembril, mil kodulinnas Haapsalus peeti 50 km Eesti meistrivõistlused. Sain kuu aega korralikult treenida ning saavutasin aasta parima kehalise seisundi. Ka tehniliselt olin tasemel, saades vaid ühe hoiatuse. Raskeid hetki distantsi jooksul ei tekkinud, liikusin terve tee hea rütmiga. Tempolangus võistluse teises pooles oli hetkeolukorda arvestades paratamatu. Hea meel, et ka Lauri Lelumees oli üle 5 aasta taas stardis. Seega olid kaks Eesti parimat käijat meistrivõistlustel koos konkureerimas. Õnnestus tiitlit kaitsta ning võita sellelt distantsilt oma 13. meistrimedal, ajaga 4:36.21. Kokku on mul nüüd erinevatelt distantsidelt 25. meistrikulda. Lauri võitles kõvasti ja teenis 5:25.12-ga hõbeda.

Nädal hiljem toimus samas Paralepa parkmetsas, stardi-finišiga rannas, Haapsalu Valge Daami rahvajooks. Ilusa punktina hooajale võtsime vend Lauriga kaksikvõidu 5,4 km jooksus. Teine koht väikevenna järel tuli 19.37-ga. Jalad olid küll veel 50-st päris katki, aga mõnus oli tehnikale mõtlemata panna nii kuis torust tuleb!

Üldiselt võib hooajaga laias laastus rahule jääda. Õnnestus terve püsida ning võita meistritiitel oma trumpalal 50 km-s koos suure rivaali Lauri Lelumehe alistamisega. Rahulolu pakkusid veel ka Eesti karikavõistlused, kus üle pika aja suutsin Laurile konkurentsi ja publikule põnevust pakkuda, kaotades duelli 10 000 meetris vaid kahe sekundiga. Häid emotsioone tekitas ka Valge Daami rahvajooks, kus saime vennaga kaksikvõidu.

Ülejäänud mõõduvõtud valmistasid pigem pettumuse. Kuidagi ei õnnestunud füüsist ja tehnikat üheks tervikuks kokku panna. Ka vorm oli parimate aastatega võrreldes tagasihoidlik. Tuleb tõdeda, et kui talvel korralikku baasi laduda ei õnnestu, maksad terve hooaja lõivu - jõudlus ja üldine treenitus on sellest tulenevalt puudulikud ning võtmetrenne korralikult teha ei suuda. Selle tagajärjel jääb kiiruslik reserv aga väga õhukeseks ning pead enam-vähem korraliku tempo hoidmiseks liikuma võimete piiril, mis omakorda raskendab legaalse tehnika hoidmist. Nii see doominoefekt jõudu kogub ja lõpuks oledki olukorras, kus kõik võib võistlustel väga lihtsalt koost laguneda.

Kokkuvõttes olen rõõmus, et hooaega jääb kaunistama 25. meistrikuld. Alates 2003. aastast olen 50 km distantsil püsinud võitmatuna! Kas ja millistel distantsidel võistlen järgmisel hooajal on veel lahtine.

Metalli Valge Daami rahvajooksult

Pühapäeval toimus kodulinnas Haapsalus III Valge Daami rahvajooks. Valida oli 5,4 või 10,8 km vahel. Kuna vaid nädal tagasi olin tulnud Eesti meistriks 50 km käimises, otsustasin startida lühemal distantsil. Sama plaan oli ka salapärase viirushaigusega kimpus oleval väikevennal Lauril. Sügisene SEB Tallinna maraton jäi tal tõve tõttu jooksmata ning nüüd oli löögi alla sattunud ka järgmisel nädalavahetusel Tartu toimuv 42 km. Vaatamata kehvale enesetundele, otsustas Lauri siiski lühemal maal startida. 

Ilm oli päikesepaisteline, sooja 14 kraadi kanti. Jooksuring kulges koduses Paralepa parkmetsas, stardi ja finišiga otse rannaliival. Lühemale maale oli end kirja pannud 27 jooksjat, lisaks veel pika distantsi läbijad ning kepikõndijad. Võrreldes käimisvõistlustega oli stardis meeldivalt palju inimesi!

Paugu kõlades läks vennas koheselt võistlejaterivi etteotsa, mina võtsin sisse teise positsiooni. Peale esimest kilomeetrit läksid kaks vabariigi paremikku kuuluvat pika distantsi meest mööda ning lähenesid Laurile. Minu ees oli veel ka kohalik suusalootus. Panin nii kuis torust tuli, kopsud tahtsid valu tõttu rinnust välja karata. Samas oli mõnus vahelduseks täie rauaga kütta, käies ei suuda ma tihtilugu tehnika tõttu oma füüsilisit võimekust 100-protsendiliselt realiseerida. Kuskil kolmanda kilomeetri kandis sain kohaliku suusalootuse kätte ja panin eest minema. Kuna noormees oli valinud pikema distantsi, ei hakanud ta ka eriti vastu. Vend Lauri püsis nägemisulatuses, aga siiski püüdmatus kauguses, pidades vapralt sammu pika maa suurfavoriitide Argo Jõesoo ning Marti Medariga. Viimasel kilomeetril oli juba päris raske, tundus nagu oleks kopsud verega täitunud ja 50 km-st veel täielikult taastumata jalalihased kippusid ära lagunema. Alla ei andnud ja pressisin lõpuni, saades vend Lauri (19.05) järel 19.37-ga teise koha. Meeste arvestuses kolmas oli vapper palgasõdur ja hea kamraad Lauri Tanner (pildil). 5 km esikoha otsustasid ühe pere liikmed. Seekord tegi riigikogu liige Lauri Luik oma vanemale vennale Margusele, kes nädal tagasi tuli Eesti meistriks käimises, tuule alla. Kolmandaks tuli Daniil Andrejev ja neljandaks Ruslan Sergatšov.

Seega jäi lühemal distantsil kaksikvõit ühte perre või nagu kirjutas kohalik meediaväljaanne Läänlane:

Suur rõõm vend Lauri üle, kes sellel hooajal kõvast treeningutel vaeva näinuna, kuid viimasel ajal palju sportlikku ebaõnne kogenuna hooaja esimese võidu võttis. Ise olen samuti rahul - meeleolukas võistlus, pjedestaalikoht ja matsakas medal tegid tuju heaks ning panid hooajale ilusa punkti!

 Läänlase artikkel

TULEMUSED

25. meistritiitel

19. septembril toimusid Haapsalus Paralepa parkmetsas Eesti meistrivõistlused 20 ja 50 km käimises. Kuigi niisama jalutamiseks oli ilm jahedavõitu ning pisut tuuline, sobis see 16 kraadi võistlemiseks väga hästi.Valitses mõnus atmosfäär! Inimesi raja kõrval just ülearu palju polnud, küll aga pakkus mõõduvõtt huvi metsaasukatele. Nii nähti raja ääres suurt põdrapulli, tee peal sisises rästik ja tema sugulane nastik ning loomulikult ei puudunud metsalindude ergutushüüded.

Nüüd aga võistluse juurde. Kaks päeva enne starti, neljapäeva õhtul, läks enesetunne äkitselt väga kehvaks. Tekkis peavalu ja üldine nõrkus. Veel reedelgi kodurajal soojendust tehes käis pea kergelt ringi. Stardipäeva hommikuks oli aga kõik jälle klaar ning loodetavasti erilist jälge vormile see pisike nõrkushoog ei jätnud.

Start nii Läänemaa KJK kui Eesti meistrivõistlustele anti kell 11.00. Rajale tormas 17 eri vanuses käijat. Meeste 50 km distantsil startis kolm meest. Kullajahti asusid pidama meie vabariigi parimatest parimad ehk mina ja Lauri Lelumees. Kahjuks on ala kandepind väga ahtakeseks jäänud ja meistrivõistluste arvestuses kolmandat meest välja panna polnud. Küll aga startis kevadel isikliku rekordi 4:11.47ni viinud leedukas Artur Mastianica. Prognoositult asus külaline ka koheselt võistlejaterivi etteotsa, juhtides kindlalt 35. kilomeetrini. Seejärel oli noormees aga sunnitud katkestama. Hiljem kuulsin, et Mastinica oli rajal mitu korda oksendanud. 

Meistrivõistluste arvestuses jätkus minu duell Lelumehega. Õigupoolest jäi seekord duell ära, sest üle mitme aasta taas 50 km stardis olnud Lauri valis juba alguses küllalt konservatiivse tempo, tõenäoliselt eesmärgiga kindlasti lõpuni jõuda. Siinkohal tuleb vana rivaali kiita, et leidus tahet ja motivatsiooni nii raske ja kurnav distants ikkagi ette võtta ja ka vapralt lõpetada. Vahepeal tuli Lelumehel võistlus katkestada ja tosse vahetada, kuna jalal laiutas suur veritsev vill. Sinna kulus pea 2 minutit ja kindlasti ka omajagu vaimuenergiat. Mehe lõpetamine oli Eesti käimisspordi jätkusuutlikust silmas pidades ülioluline!

Minu enesetunne oli kogu distantsi vältel hea. Suutsin säilitada tihedat sammusagedust ning astuma ei hakanud. Kordagi raskeks samuti ei läinud, lihtsalt parimate aastatega võrreldes väiksem treenitus põhjustas võistluse teises pooles toimunud tempolanguse. Pool maad sai läbitud 2:13ga, mis oleks lõppresultaadiks andnud 4:26. Paraku distantsi teine pool enam sellist minekut ei olnud ning lõppajaks kujunes 4:36.21. Aeg ei olnudki minu jaoks seekord eesmärgiks. Kuna viimati lubas tervis korralikult treenida 2012. aastal, oleks olnud naiivne loota isiklikku rekordit. Põhieesmärk oli kaitsta tiitlit ja võita suurt konkurenti Lauri Lelumeest. Mõlemad eesmärgid täitusid: hõbemedalimees Lauri lõpetas vapralt võideldes 5:25.12ga ja mina võidutsesin kergejõustikuprogrammi raskeimal alal 13. aastat järjest. Seega kaksikvõit Bruno Junk käimisklubi sportlastele.

Palju publikut raja kõrval ei olnud, kuid kõige olulisemad inimesed olid kohal! Suur tänu ergutamise eest mu kallis Ija, ema-isa, vend Lauri ning Reelika ja nende pisipoeg Rasmus. Suur kummardus ka sõber Lauri Tannerile, kes spetsiaalselt minu pärast sõitis laupäeva hommikul kodust 40 km kaugusele kaasa elama! Minu austus perekond Nebokattidele, kes igal aastal truult raja kõrval kohut on mõistnud ja kogu korraldustiimile üldiselt - olete parimad! Eriline tänu veel Toomas Rosenbergile, kes mind raja kõrval söötis-jootis, Jann Mutsole, kes mind igal ringil utsitas ja loomulikult peakorraldajale Endel Susile, kelleta oleksid 2015. aasta meistrivõistlused pidamata jäänud.

Naiste 20 km distantsil asus starti seitse käijat. Meistrivõistluste arvestuses läks aga rajale medalikomplekti jagu atleete. Kuna suurfavoriit Angela Mandel oli nädal tagasi läbinud edukalt maratonidistantsi, polnud tema võit sugugi kindel. Kartused said teoks kui üllatusvõidu pälvis kolmikust kogenuim Anna Kukankova KJK Atleetika, tulemusega 1:58.03. Värske meister parandas oma rekordit viie minuti jagu! KJK Kalev-Sillamäe esindaja ning favoriidikoormat kandnud Mandeli hõbemedal tuli 2:04.12ga. Kolmas oli samuti KJK Atleetika värve kaitsev Anna Tipukina, kellel kulus distantsi läbimiseks 2:16.20.

Paralleelselt Eesti tšempionaadiga selgitati välja ka Läänemaa KJK meistrid. Lähemalt räägib võistluste peakorraldaja Endel Susi:

"Seekordne kavandatud sündmuste jada nägi eelnevalt 1000 meetri võistlust algajatele Haapsalu staadionil, kust paremad pääseksid koos Eesti meistrivõistlustega korraldatavale noortevõistlusele. Veel otsustati korraldada klubi lahtine võistlus 20 km käimises, kuhu otsustati kutsuda Baltimaade paremaid. Kutsele reageerisid mõlemad Balti riigid, lisaks osales ka 1 poolatar.

19. septembri võistlustel ületati 2 Läänemaa B klassi noorterekordit. Mõlemad B klassi 5-s km-s ja püstitajateks olid JK Tempo noored. Anastasia Skatško sai ajaks 28.10 ületades Annika Sillati 13 aasta vanuse rekordi täpselt 30 sekundiga. Ruslan Sergatšov parandas enda nimel olnud möödunud aastast rekordit 55 sekundit saades ajaks 24.11. Tulemus on ka 9 sekundit parem Eesti B klassi tipptulemusest, mis kuulub aastast 1978 Meelis Mäeotsa nimele.

Teistest parematest noortest tasub esile tuua just head tehnilist esitust näidanuid noorte 5 km II koha võitjaid Kristiina Kösterit (32.02) ja Ainar Sten Junkerit (33.30). Mõlemad kuuluvad Läänemaa Kergejõustikuklubisse.

3 km algajatele võitsid Laura Vassiljeva ja Sergei Bonartsev Nikolai koolist.

Meeste 50 km võitja Margus Luigele oli see sportlaskarjääri jooksul juba 25s Eesti meistritiitel. Tema aeg oli 4:36.21. Ühtlasi oli ta parim ka klubi lahtistel 20 km käimise võistlustel. 20 km aeg oli tema 50 km käimise vaheaeg.

Klubi 20 km võistlus naistele oli väga pingeline. 3 paremat olid erinevatest riikidest. Võitis suurtel rahvusvahelistel võistlustel korduvalt võidurõõmu maitsnud lätlanna Agnese Pastare ajaga 1:37.57. 2. oli leedulanna Inga Mastianica ja 3. poolatar Monika Nawrocka.

Pastare oligi võistluse nimekam osaleja, kes saavutas 2012. a Londoni Olümpiamängudel 20 km kiirkäimises 24. koha 61 võistleja konkurentsis. Tema isiklik rekord 20s on nii kõva kui 1:29.55.

Välisvõistlejad ja nende treenerid ei pidanud paljuks kiita ka meie head võistluse korraldust ning soovi uuesti Paralepa võistlustel osaleda. Kuid tulevikus võib takistuseks saada Paralepa käimisraja 40 aasta vanune ja amortiseerunud rajakate ning ühe pöörde mittevastus nõuetele.

Kui rada on saanud uue kuue plaaniks klubi kindlasti 2017. a Eesti manteekäimise meistrivõistluse korraldamise õigust endale saada, sest siis möödub 20 aastat Paralepa raja kasutusele võtmisest käimise võistluse korraldamise kohana."

Sellised olid siis muljed Paralepast, mulle väga südamelähedaselt rajalt, kus 1991. aastal tegin Endel Susi käe all oma esimesed käigusammud. Ühtlasi olid need mu viimased sammud tegevsportlasena selles kaunis parkmetsas. Kohtumiseni juba uutel eluradadel!

Viimaseks viiekümneks valmis!

Peale augusti alguses toimunud Eesti 20 000 meetri käimise meistrivõistluseid alustasin erialase ettevalmistusega 50 km tšempionaadi tarvis. Olen saanud probleemivabalt liigutada ning vajalikud võtmetreeningud on õnnestunud hästi. 

Lühematest lõigu- ja tempotreeningutest väärib esiletõstmist 1. septembril läbitud 10 km 52:41ga, kus üritasin hoida planeeritavat 50 km võistlustempot. Keskmiseks kilomeetri ajaks kujunes 5:17, millega võib igati rahule jääda! Kolm päeva hiljem läbisin 30 km 2:49.49ga, saades keskmiseks kilomeetriks 5:40. Üheksa päeva enne starti tegin viimase tühjendustreeningu, läbides 4+3+2+1 km /0,4 km käigupausiga, keskmine lõigu läbimise aeg 5.14/km. Kuna plaanin meistrivõistlustel peale minna 5.25ga, siis oli lõigu aeg kiirusliku reservi tekitamiseks loodetavasti piisav. 

Lisaks tempotreeningutele sai augustis läbitud pikkade otsade seeria stiilis 30-35-40-30 km, mis on miinimum käimismaratoni probleemideta läbimiseks. 50 km on väga pikk maa ning selle nautimiseks peab olema heas vormis, vastasel korral kujuneb teekond katsumusterohkeks!

Lisaks käimisele olen hoidnud lihastoonust kergete jõutreeningute abil. Uue harjutusena on lisandunud trepijooksud koju, kaheksandale korrusele. Juba mitmendat aastat kasutan tööle sõites trolli abi jalgade jõu arendamiseks, seistes liikuvas sõiduvahendis ühel jalal. Tegemist on väga hea staatilise jõuharjutusega! Unarusse pole jätnud ka tehnikaharjutusi - viimasel kuul on kogunenud keskeltläbi 4 km nädalas.

Kõike kokku võttes võib öelda, et olen oma viimaseks viiekümneks valmis! Kohtume 19. septembril kell 11.00 Haapsalus Paralepa parkmetsas.