Juhul kui mõni arvab, et sporditegemine on puhas lõbu ja medalisadu, siis eksib ta rängalt. Võistlused on spordimehe jaoks pidupäev, mil saab tehtud töö vilju maitsta ja sõpradega kohtuda. Ülejäänud aeg käib päevast päeva raske ja tihtilugu rutiinne töö. Iga päev tuleb üha uuesti ja uuesti sundida ennast kõike andma.Kõige raskem on koduuksest välja saamine. Kui see samm on astutud, pole enam tagasiteed. Tuleb tasakesi liikuma hakata, trotsides valutavaid liigeseid-lihaseid. Mõne aja pärast soojeneb keha üles ja liikumine muutub olulisemalt meeldivamaks.
Treening on nagu film, mis algab rahulikult, minnes üle sisutihedale keskosale, jõudes sealt särava kulminatsioonini ning vaibudes enamasti õnnelikuks lõpplahenduseks.
Treeenida tuleb iga ilmaga, sest võistlustel võib paista päike või sadada lund, igas olukorras tuleb anda endast maksimum ja siis kulub sellekohane kogemus marjaks ära.
Tõde seisneb selles, et tegelikult hakkad sa kõike seda lõpuks nautima. Ei ole paremat tunnet kui saabuda raskelt treeningult ja tunda, et oled kõvasti vaeva näinud ning suure sammu eesmärgile lähemale astunud. Oled teinud midagi enda jaoks väga olulist ja tähtsat.
Seisad mõnda aega kuuma vee all või istud saunalaval, ning mõtled trennis tehtule tagasi, tõdedes rahuloluga, et see, mis trenni alguses tundus raske ja isegi pisut eemaletõukavana, on nüüd tehtud ja hästi tehtud! See on võrratu tunne, uskuge mind!
Harjumus regulaarselt ja kõvasti tööd teha kulub hiljem mujalgi elus marjaks ära. Peale neid aastaid spordis ei pelga ma enam probleeme ja raskuseid, võtan neid kõiki kui väljakutseid ja ei anna alla enne kuni eesmärk on täidetud.
Seega, ärge peljake pingutust, vaid õppige raskusi ja ebameeldivusi nautima, siis ei suuda enam miski teid endast välja viia või õnnetuks teha. Ettekerkivad probleemid lahenevad tugeva tahte ja eneseusu olemasolu korral kui iseenesest!
Jõudu ja jaksu kõigile, ning nüüd marss arvuti tagant trenni!
