Friday, January 31, 2014

20 sammu võiduni

Kuulus Kanada koolitaja Brian Tracy soovitab väljakutse või probleemi (kumb väljend kellelegi paremini istub) lahendamiseks välja mõelda 20 sammu.

Saavutusspordi kontekstis võiks näiteks uurida, mis on vajalik võidu saavutamiseks? Tõin välja mõned pidepunktid, millest ise võistlusteks valmistumisel lähtunud olen:
  • Mida teha, et püsida terve?
  • Kuidas tagada kord kõigis eluvaldkondades, et saaks rahus võistluseks valmistuda?
  • Kui palju jääb aega võistluseks valmistumiseks ja kuidas seda kasutada?
  • Millised treeningud ja millises mahus on vajalikud (minu nõrgad ja tugevad küljed)?
  • Kuidas võimalikult hästi võistluseks häälestuda- milliseid mentaalseid tehnikaid kasutada?
  • Milline on minule sobilik võistluseelne töö-treeningu-puhkuse vahekord?
  • Kuidas taastun treeningutest- kui palju und, massaaži, kvaliteetset toitu ja toidulisandeid on võiduks vaja? 
  •  Kas teistelt nõu küsimine oleks vajalik?
  •  Milliste stsenaariumide kohaselt on kulgenud eelmised samalaadsed võistlused? Kas sealt on midagi kõrva taha panna? 
  •  Mis kellaajal ja päeval tuleb pingutuseks valmis olla? Kas selleks on vaja ajutiselt elukorraldust muuta? 
  •  Millised on võistlustingimused (raja profiil, pikkus, temperatuur jne)? Mida teha, et neist maksimumi võtta?
  •  Kuidas käitun ja mida teen vahetult enne võistlust?
  • Millist joogi- ja toitumisrežiimi (kui vaja) kasutan võistluse ajal ?
  •  Millised on kohtunikud ja milline on iga konkreetse kohtuniku hindamisstiil?
  • Kui palju on stardis võistlejaid?
  • Millised on minu põhikonkurentide tugevad ja nõrgad küljed?
  • Millist taktikat konkurentide vastu kasutada? 
  •  Kuidas käitun ja mida teen peale võistlust (sõltuvalt tulemusest erinevad tegevusplaanid)?
  • Kuidas ja millises mahus suhtlen meediaga (enne ja pärast võistlust)?
  • Kas sõprade või lähedaste kutsumine võistlustele kaasa elama aitaks eesmärgi püstitamisele kaasa või lisaks pingeid?

Talvised toimetused

Seoses mõningate terviseprobleemide ning teatud platoole püsima jäämise (minu 50 km rekord pärineb 2007. aastast) tõttu, otsustasin tavapärase talvise ettevalmistusperioodi  pea peale pöörata. Võttes kaalutletud riske, tegin plaani järgmised muudatused:

1. Tehnika parandamiseks ja kvaliteedi tõstmiseks väldin käimistreeninguid lumel.
 
2. Seoses treeningutega hallis, väheneb talvekuudel maht võrreldes varasemate aastatega 100-150 km. Samas paraneb oluliselt kvaliteet- külmaga õues jäävad kilomeetri läbimise ajad 6.45-7.20 vahele, sees tehes läbin sama maa 6.00-6.40ga. Võit kiirustes on meeletu! Lisaks saan sees teha 10-15 kilomeetriseid tempotreeninguid, mille kvaliteetne sooritamise lumel on võimatu.

3. Pikkade otsadega alustan lume sulades (riskantne valik, aga loodetavasti aitavad 20 kilomeetri pikkused sisetreeningud 6.00-6.30 tempos mingit fooni hoida). Juhul kui Maailma Karikale ei minda, pole pikkade otsadega kiiret, kuna järgmine 50 km võistlus toimub alles 8 kuu pärast (27. septembril). Pealegi on aastatega kogunenud aeroobne baas korralik- viimase 13 aasta keskmine on 4700 km.

4. Venitusharjutuste vallas asendasin staatilised dünaamiliste "pumpamisharjutustega", mis mõnede ekspertide sõnul on tunduvalt efektiivsemad.

5. Tehnikaharjutuste tegemisel olen üritanud tõsta liigutuste kiirust. Põhirõhk on harjutusel, kus tuleb jalg enda alla maha lüüa, tehes seda maksimaalse kiirusega!

6. Tavapärase kahe treeningkorra asemel teen nüüd enamjaolt korra päevas. Tõenäoliselt on see töökoormust arvestades õige valik, kuna kaks treeningkorda eeldab kvaliteetset puhkust, mida mul keset tööpäeva kuskilt näpistada pole võimalik!

Eesmärk on talvest rahuldavas seisus välja tulla ja kevadel gaas põhja lükata! Elame-näeme!

Friday, January 24, 2014

Kas Sergatšovist saab asja?

Möödunud nädalavahetusel Eesti meistrivõistlustel 35 aastat vana (B-klassi) 3000 meetri käimise rekordi purustanud jooksuklubi Tempo noorsportlane Ruslan Sergatšov on kahtlemata tubli ja andekas noormees, keda kergejõustikuringkondades on hakatud pidama uueks tõusvaks täheks. Ruslani poolt püstitatud rekordnumbrid on 14.42,45.

Kas noormehest saab Eesti käimise päästja? Leidub temas potensiaali, esindamaks Eesti käimist tulevastel tiitlivõistlustel? Vaadates 13-aastase noormehe arengut, suurepärast tehnikat ning seni näidatud tulemusi, võiks Ruslani peale panustada küll!

Jälgisin poissi möödunud juunis Leedus Alytuses peetud käimisfestivalil. Esimest korda oli ta kodust kaugel ning  ilma treenerita. Nägin, et noormehes on sisu. Ruslan kõndis õhtul vanemate poistega linna peal, kuid une ajaks naases  hotelli, jättes kümme aastat vanemad toakaaslased omi asju ajama. Noormehes oli sisu tulla üksinda tagasi ning heita magama, et järgmine päev tulemust näidata. Olgu öeldud, et seda Ruslan ka tegi, võites oma Baltimaade konkurente kindlalt ja korrektse tehnikaga.

Paistab, et poisi suhtumine on tõsine ja kehalised võimed lubavad. Samas tuleb tõdeda, et Ruslan on alles 13-aastane. Sellises vanuses ei saa tuleviku osas mingeid prognoose teha. Seda, kas noorsportlasest saab tõsine spordimees võime ennustama hakata 6-7 aasta pärast, mil saab läbi turvaline lapsepõlv ning vaja oma peaga mõtlema hakata. Mida teha peale keskkooli lõppu? Kas minna tööle või edasi õppima, kust saada raha spordi tegemiseks, kust leida aega pruudiga kohtumiseks ja miljon muud lahendamist vajavat küsimust. See on tõehetk, mil selgub, millisest puust on meie tulevikulootus tegelikult tehtud. Senimaani võime ainult loota ja pöidlaid pidada, et elus ette tulevad situatsioonid, valikud ja ahvatlused teda valitud teelt kõrvale ei kallutaks. 

Väga tähtis osa on perekonnal, treeneril ja alaliidul, kes peaksid andekat sportlast aitama ning nõu ja jõuga suunama. Ruslani treener Ivan Jutkin on tark ja hea treener, aga kas tal jätkub piisavalt mänedzeri-võimeid, leidmaks profispordi jaoks raha? Kas alaliit tahab ja suudab mingil moel noormehe püüdlusi toetada või minnakse edasi hetkel kehtiva süsteemiga, kus toetust saab vaid normitäitja. Selline süsteem on väga riskantne, paljud andekad ei suuda ilma alaliidu poolse abita tippsportlase staatuseni küündida. Andekaid noor on vaja hakata toetama koheselt peale keskkooli lõppu! Arvestama peab eelkõige potensiaali, mitte nii väga tulemust, sest vastupidavusaladel võtab tippu jõudmine aega reeglina 8-10 aastat. Kogu selle aja peab andekal sportlasel olema rahaline tugi, et saaks keskenduda vaid treeningutele.Ülikooli kõrvalt veel tööl käia on lootusetu variant! Ametnike jutt raha puudusest ei maksa midagi- meil on vailda, kas raha ja tulemused või loota sellele, et noormees kuidagi ise kogu sellest supist välja ujuda suudab. Sellisel juhul jääb pinnale üks sajast tippu pürgijast.

Seega on küsimusi ning väljakutseid õhus palju. Ala edendajad peaksid juba praegu mõtlema hakkama, mis saab noormehest 6-7 aasta pärast. Nendel lasub suur vastutus selles, kas kümne aasta pärast räägime Ruslanist kui B-klassi 3000 meetri käimise rekordiomanikust või olümpiasportlasest.

Wednesday, January 22, 2014

Tänusõnad Eesti Kultuurkapitali Läänemaa ekspertgruppile!

Mõned päevad tagasi laekus minu postkasti teade Kultuurkapitali Läänemaa ekspertgrupilt. Teatati, et mulle on eraldatud Barcelona talvelaagri läbiviimiseks 100 eurot.

Laager oli selleks ajaks juba edukalt läbitud, kuid taotlus saigi kirjutatud väikese viitega. Eelarve kasvas aja edenedes jõudsalt, küündides kokkuvõttes 1600 euroni. Seetõttu on iga euro, mis tuleb väljaspoolt oma taskut alati teretulnud! Suured tänud veelkord!

Monday, January 20, 2014

Eesti noorte meistrivõistlustel purustati 35 aastat püsinud rekord


18.-19. jaanuaril Lasnamäe kergejõustikuhallis toimunud Eesti A- ja B-klassi meistrivõistlustel püstitati uus Eesti B-vanuseklassi siserekord käimises. JK Tempo kergejõustiklane Ruslan Sergatšov läbis 3000m käimisdistantsi ajaga 14.42,45, parandades senist - 35 aasta vanust - Eesti rekordit ligi 3 sekundiga. Varasem rekord oli püstitatud Vladimir Suslovi poolt 1979. aastal.

Kõik Eesti meistrivõistluste tulemused leiab siit ja hiljem EKJL tulemuste rubriigist.

Allikas: EKJL
Foto: Marko Mumm

Monday, January 13, 2014

Baastreeningud Barcelonas

Tänu vanemate rahalisele toele põgenesin verivorsti ja hapukapsa eest jõuludeks Barcelonasse. Tõele au andes oli peamiseks mineku põhjuseks siiski eesmärk lumevabal pinnasel treenida. Paraku tegi ilmataat väikese ninanipsu ja tõi Eestisse viimase 50 aasta leebeima talve, nii et lumest võib praegusel hetkel vaid und näha. Sellegi poolest olid Kataloonia pealinnas treeningtingimused oluliselt paremad kui koduvabariigis- on suur vahe, kas treenida paksu dressiga +6 kraadi juures või lipata lühikestes päikese ja 15 soojapügala saatel.

Et toit laual oleks ja tuju hea, võtsin Ija endaga ühes- koos ikka toredam ja vaba aeg kulub kiiremini. Pealegi, jõuluõhtul üksinda korteris istumine ei tundunud just kõige ahvatlevama tegevusena.

Niisiis pakkisime 21. detsembril kohvrid ja võtsime suuna Barcelona poole. Olime endile broneerinud kauni rannaäärse korteri Barceloneta piirkonnas. Elada rannapromenaadi lähedal oli minu kindel soov, kuna just sealt jooksid läbi linna parimad treeningrajad. Trassile jõudmiseks, pidin koduukse eest kolm minutit sörkima ning võisin seejärgel gaasi põhja lükata.

Nagu öeldud, oli ilm treeninguteks ideaalne, iga päev päike ning 11-16 soojakraadi. Rahvast patseeris promenaadil küll palju, kuid kõik suhtusid minu püüdlustesse mõistvalt ja häirima ei kippunud. Jäi mulje, et hispaanlased on ka ise väga sportlik rahvas- isegi jõululaupäeval oli rand jooksjatest ning surfaritest tulvil. Kes ei tegelenud aktiivse spordiga, jalutas niisama või mängis koeraga.

Laagri põhieesmärk oli koguda mõned pikemad kvaliteetkilomeetrid tempos, mida sel aastaajal Eestis naljalt järgida ei suuda. Võtmetreeningutena olid kavas 30 km, 10 km tempokalt ja veel üks pikk 35 km ots. Kuna laager kestis vaid nädala, kulusid ülejäänud päevad nendest workout-idest taastumiseks. See tähendas vabas tempos 10-15 km läbimist.

Vabal ajal jalutasime Ijaga ikka pisut ringi ka. Minu kindel veendumus on, et sportlane peab lisaks treenimisele ka silmaringi avardama, mitte madalalaubalisena hotelli lage vahtima. Kõike spordivälist tuleb teha muidugi mõõdukas koguses!

Jõululaupäeva hommikul saabus äkitselt ka jõulutunne, kuid oli juba hilja- kõik poed olid suletud ning meeleolu loomiseks vajalikud ehted ning küünlad paistsid küll poeakendelt kenasti kätte, kuid kogu see ilu asus suletud uste taga. Tuli läheneda loominguliselt- võtsime Ijaga rulli tualettpaberit ning asusime lumehelbeid lõikuma. Helbed valmis, kleepisime need sporditeibi abil ustele-akendele ning jõuluõhtu võis alata. Punast küünalt meil polnud, kuid see-eest oli punane paprika, mis kaugelt vaadates küünla mõõdu ilusti välja andis.

Kui lumehelveste-idee tuli minult, siis õhtu tõeliseks päästjaks osutus Ija, kes oli nii igaks juhuks lennujaamast Vana-Tallinna hõõgveini kaasa ostnud. Paar lonksu pärast sooja jõulujooki, väikest snäkki ning kodutänaval asuva kiriku külastust, veetsime mõned tunnid voodis jõululaule kuulates ning vajusime seejärel sügavasse pühadeunne. Esimesel jõulupühal oli minul, patusel, kavas 10- kilomeetrine tempotreening.

Kokkuvõttes jäin laagriga väga rahule, kõik oluline sai suuremalt jaolt tehtud ning silmaringki on jälle mõne kraadi võrra laiem. Treeningkilomeetreid kogunes päris korralikult- 142,6 . Kilokaloreid seevastu, võrreldes tavapäraste jõuludega, oluliselt vähem.

Suur tänu veelkord emale ja isale, kes selle unistuse teoks tegid ning Ijale, kes härdal jõuluajal minu spordihullust toetades pühad perekonnast eemal veetis.