Friday, September 26, 2014

2014. a hooaja analüüs


Hooaja alguses tegin ülaloleva pildi, pannes selle oma arvuti ja telefoni desktopile. Sihtima peab maksimumi, seega otsustasin püüda nelja kulda. Täitsin eesmärgi poolenisti, tegelikult isegi rohkem, kuna kõige väärtuslikumad kullad õnnestus koju tuua. Tähtsaim neist oli kuldsõrmus, mis nüüdsest kaunistab mu paremat kätt ja meenutab, et olen abielus imelise inimesega kel nimeks Ija. Teine väärtuslik kuld tuli medali näol oma põhidistantsil 50 km-s mis tõstis mind ühtlasi Eesti meistrivõistluste ajaloo edukaimaks käijaks. 

Kui tiitlite osas läks kõik suurepäraselt, siis ajalised resultaadid jätsid soovida. Maadlesin terve hooaja terviseprobleemidega ning täiesti tervena ei õnnestunudki võistelda. Seetõttu kannatas tugevalt ka treeningmaht. Oktoobri lõpus lukku mineva makrotsükli kogumaht tuleb eelnevate aastatega 1000-1300 km võrra väiksem.Talvel jäi korralik põhi ladumata, tulekahju aitas kustutada vanemate kingitus Barcelona laagri näol. Jõulude ajal sai kevadehõngulises Kataloonia pealinnas nädalaga kogutud 142,6 km. Kevadel avanes tänu headele toetajatele ning osalisele omafinantseeringule võimalus treenida koos Lelumehega kaks nädalat Maltal. Seegi oli väga vajalik abi õhukese vundamendi tugevdamiseks. Positiivset indu andis juurde Adidase toetus varustuse näol.

Võistluseid kogunes hooaja jooksul kaheksa. Aasta algas veebruaris Eesti sisemeistrivõistlustega Tartus.  5000 meetri aeg 22.50,72 ei andnud kullavõimaluseks lootust, rahulduda tuli Lelumehe järel hõbedaga. 

Välishooaja avasin seekord kõrvalalal. Kuna aprillis Eestis ühtegi käimisvõistlust polnud, tuli organismi käimatõmbamiseks osa võtta jooksuvõistlusest. Nõmme mägise maanteejooksu 5 km (17.22) andsid igati positiivse emotsiooni ja korraliku koormuse. Esimene start käimises sai tehtud mai alguses klubide karikavõistlustel külmas ja tuulises Narvas. Pikkade liibuvatega võisteldes käisin tagantjärele vaadates hooaja parimad 10 000 m. Teine koht tuli ajaga 45.58,5. Kaks nädalat hiljem Bruno Junki mälestusvõistlustel Valgas olin iseenda hale vari, läbides 10 000 m 47.02,3-ga, olles rahvusvahelises konkurentsis seitsmes. 

Seejärel oli kord võtta vastu kõige väärtuslikum autasu - 7. juunil vahetasime Ijaga kuldsõrmuseid. Järgnes üheksa päeva paradiisi Türgi kuuma päiksese all. Mesinädalatel hoidsin toonust, kogudes 86,5 km. Kahjuks vigastasin nädala lõpus veepalli mängides roideid, mis pani treeningutele kolmeks nädalaks pitseri peale. 

Valu taandus imeväel päev enne Läänemaa lahtiseid meistrivõistluseid. 12. juuli hommikul oli hea minek, kaotasin Lelumehele 20 km-s vaid sekundiga. Aeg 1:34.56 paraku erilist rahulolu ei pakkunud kuid oli seisundit arvestades maksimum. Järgmisel nädalavahetusel esindasime Lauriga Eesti koondist Valmieras toimunud Balti matšil, paraku ilma erilise särata. Kaotasime mõlemad isiklikele kõvasti. Paar lõunanaabrit õnnestus siiski seljataha jätta. Tagasihoidlikud 10 000 m päädisid 47.13,14-ne ja viienda kohaga. Kaks nädalat hiljem oli taaskord võimalus kullajahti pidada. Paraku võimaluseks see ka jäi. Lelumehele kindlalt kaotades ja teisi samakindlalt võites ületasin lõpujoone teisena. Aeg valmistas järjekordselt suure pettumuse - 1:42.57,51 (20 000 m) pani häbenema ja kiirelt staadionilt lahkuma.

Augustikuu õnnestus küllaltki korralikult (527,9 km), kuid seegi ettevalmistus sai tehtud antibiootikumide pealt. 20. septembril aset leidnud hooaja põhivõistlusel võtsin 50 km-s kohustusliku kulla ajaga 4:28.53. Isiklikule rekordile tiksus kaotust küll üle kümne minuti, aga jällegi, arvestades põrgut millest läbi olin tulnud, tundus saavutus väikese eneseületamisena.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et oli kahetine aasta- õnnestus võita mõned tähtsad kuldsed autasud ning tõusta kõigi aegade edukaimaks käijaks. Füüsiline vorm seevastu oli tervisest tulenevate puudujääkide tõttu treeningmahus kesisevõitu. Viimased kaks aastat on olnud kui õudusunenägu. Hea meel, et hooajale möödunud nädalal joon alla tõmmatud sai!

Monday, September 22, 2014

Tõus meistrivõistluste ajaloo edukaimaks käijaks!

Möödunud laupäeval toimusid Haapsalus Eesti maanteekäimise meistrivõistlused. Imeilus suveilm 18-soojakraadi ning päikesepaistega tegi võistlemise igati nauditavaks. Kahju ainult, et konkurente nappis. Tegime 50 ringi 500-meetrisel sirgel. Esimesed kümme kilomeetrit kulgesid talutavalt, 20-ne peal aga hakkas väsimus endast märku andma. Nii varases faasis ei ole see tavaliselt hea märk. Sellegipoolest õnnestus korralikku rütmi hoida.Väikese üllatusena edestasin 25 km peal rekordgraafikut kahe minutiga (2:08), 30 km märki jõudes olin samuti veel rekordgraafikus, läbides vahefiniši 2:35-ga. See andis emotsionaalselt kõva laengu, mistõttu suutsin veel mõned kilomeetrid heas rütmis püsida. Käimismaratoni otsustavaks kohaks kujuneb tihtilugu 35. kilomeeter, kus kõvad mehed lõpuspurdiga alustavad ning nõrgemad kustuma hakkavad. Kuulusin seekord nõrgemate kilda- kuigi sammusagedus palju ei langenud, toimus siiski oluline tempomuutus. Eriti valusaks läks liikumine 45. kilomeetril. Just seal minetasin võimaluse püüda karjääri paremuselt teist tulemust (4:25). Tervisehädadest tulenenud väike treenitus andis lõpukilomeetritel endast jõuliselt märku! 

Vaatamata raskustele täitsin põhieesmärgi, tõustes Eesti meistrivõistluste ajaloo edukaimaks käijaks! Rekordiline 24. meistritiitel tuli ajaga 4:28.53. Kokku on mul nüüd auhinnakapis 46 meistrivõistluste medalit. Sellega möödusin pikka aega medalitabelit juhtinud Mart Järvistest. Au tuleb anda ka teisena lõpetanud vanameister Rein Sumbergile (5:56.07)!

Naiste 20 km võit läks Sillamäele. Võitis Angela Mandel uue Eesti B klassi tipptulemusega 1:59.23, millega ületas Ragle Raudsepale kuulunud margi 12,5 minutiga! Naiste esikolmikusse jõudnud püstitasid kõik isiklikud rekordid.

Läänemaa maanteekäimise meistrivõistlustel noortele käisid nii Ruslan Sergatšov kui ka Anastasia Skatško 10 km. Nende lõppajaks kujunes vastavalt 50.12 ja 57.57. Noorte 5 km distantsil võidutses Sergei Sannikov. Kõik ülalmainitud esindasid jooksuklubi Tempo. Tüdrukute 3 km võitis Eneken Vendel Läänemaa Kergejõustikuklubist.

Väljaspool arvestust peetud meeste 20 km distantsi võitis meie lühemate maade liider Lauri Lelumees Bruno Junk Käimisklubist. Konkurentsipuudus, pikale veninud hooaeg ning palju vaimuenergiat röövinud olmeprobleemid jätsid tulemusele oma jälje. Alavõit tuli 1:36.10-ga. Kui esimese 10 km vaheaeg andis veel lootust hooaja tippmargiks (47.08), siis võistluse teisel poolel langes kilomeetri keskmine tempo 4.40-lt 4.55 juurde. Lauri ise pidas kaks nädalat enne võistlust võimalikuks ka aega 1:33-1:34. Kuna viimased tõsised tempotreeningud läksid üle kivide-kändude, siis tuli ootusi kahjuks langetada. Siiski oleks patt olnud meie võistluskalendri hõredust arvestades võistlemisvõimalusest loobuda. Paralepa rada on Lelumehe sõnul küll osoonirikas ja võrdlemisi tuulevarjus, kuid asfaldi kvaliteet kehvapoolne. Raja keskel olev kõrgendik ning mitmed ebatasasused sunnivad parema trajektoori otsinguil lisameetreid läbima. Muidu hea asukohaga trass vajaks tema sõnul juba hädasti renoveerimist.

Thursday, September 11, 2014

Asine august!

Augustikuu pakkus pisukese üllatuse kui töökohustustest vabana sai läbitud 527 km. Hooaeg on kulgenud väga vaevaliselt, seda olulisem oli vahetult enne 50 km meistrivõistluseid pisutki mahtu koguda. Õnnestus teha päris korralik pikkade otsade seeria stiilis 30-35-40-46 km, lisaks veel kolm pool-pikka 20 km treeningut. Kiirusliku poole pealt sai läbitud üks 20 km võistlus keskmise tempoga 5.08 km kohta, pluss veel tempokad 10 ja 12 km. Puhast lõiku sai tehtud stiilis 6+3 km, 4x3 km, 3+3+2 km. Viimase lihvina sai septembri alguses läbitud tempokas 30 km, kerge lõik mahuga 3x2 km ning 2x20 km rahulikus tempos. Kõikidel kiirustreeningutel üritasin leida tempotunnetust, läbides kilomeetreid võistlustempo lähedaselt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tulekahju on kustutatud ning 20. septembril Haapsalus Paralepa metsas toimuvatele Eesti maanteekäimise meistrivõistlustele võib minna pisut kergema südamega!