Kuna käes oli märts, siirdusime sõber-konkurent Lauri Lelumehega järjekordsesse kevadlaagrisse. Seekord oli sihtkohaks Maroko Kuningriik, täpsemalt Agadir oma laiade rannapromenaadidega, mis eelkõige loodud jalutamiseks, kõlvates siiski suurepäraselt ka käimiseks. Lennujaamas selgus, et samad reisiplaanid olid ka mõnel minu kooli õpilasel. Üks neidudest kuulus lausa minu juhendatavasse klassi! Veelgi huvitavama tõsiasjana selgus, et lisaks ühisele sihtkohale oleme kõik valinud ka sama hotelli ning ööbime praktiliselt kõrvaltubades! Õhulaevas oli tuttavaid veelgi, väga kodune oli lennata.
Rahaline võimekus ei lubanud seekord traditsioonilist kahenädalast laagrit läbi viia, tuli piirduda ajavahemikuga 12-19 märts. Seitse päeva on treeningute seisukohalt küll lühike aeg, aga emotsionaalselt oli selline löök-mikrotsükkel hädavajalik - sai üle viie kuu jälle lühikestes pükstes treenida!
Laagri sportlik pool õnnestus küllaltki hästi. Võtmetreeningud, 30 km rahulikult ja 10 km täie jõuga, said kenasti läbi viidud. Päike, mis oli erekollane nagu Maroko apelsin, saatis meid igal treeningul. Tema paariliseks aga oli tuul, mis päev-päevalt üha tugevamaks paisus. Jätkasime hambad ristis ja dresside plagisedes kilomeetrite kogumist. Ülalmainitud põhitreeningute ajal oli aga Allah meie vastu armuline, keerates "tuulekraanid" hetkeks kinni. Laagri lõpuosas, peale pikka otsa, hakkas parema jala sääre sisekülg
valu tegema. Määrisin salvi peale ja punnisin läbi valu lõpuni.
Loodetavasti saab paari puhkepäevaga probleemist üle.
Kõikjal kohtas heatujulisi kohalikke. Hambutu naeratus ja püstine pöial saatsid meid igal treeningul. Ühel päeval lonkisime Lelumehega kaks tundi kaameli seljas, mis osutus heaks alternatiiviks massaažile. Jumal tänatud, et tänaseks päevaks on leiutatud rattad! Värvika vahepalana võib siinkohal jutustada loo kohalike kauplemisoskusest. Teadupärast armastavad marokolased hirmsasti kõige üle tingida. Ei pääsenud me sellest ka peale kaamelisõitu. Kõigepealt traditsiooniline Maroko viski, mis kujutas endast väikeses klaasis pruuni ning kanget teetõmmist (islami traditsioonide kohaselt ei kuulu alkoholi tarbimine kiiduväärt tegevuste hulka). Seejärel läks kauplemiseks. Berber üritas mulle 100 dirhami eest (ca 10 eurot) maha müüa kolme kaamelisõidul tehtud fotot. Loobusin kahest ja mõõduka tingimise (vihkan seda tava!) tagajärjel sain pildi kätte 50 dirhamiga. Erinevalt minust, näitas Lauri fotode vastu üles sügavat ükskõiksust. Kaamelikarjus koristas seejärel pildid laualt, kuid kui enamus turistidest oli tengelpunga papist tühjaks laadinud, sai Lelumees oma foto hea tahte märgiks tasuta! Vot sellised kaupmehed on need Põhja-Aafrika pojad!
Kohalikud mehed on üldse küllaltki tüütud, üritades igal sammul turistile midagi maha parseldada. Kui euroopalikus Agadiris oli asi kontrolli all ning ainukesed "pähemäärijad" õhtuhämaruses raanapromenaadil hašišit pakkuvad kapuutsides "ärimehed", siis linnast väljas, väiksemates külakeskustes liikumine osutus üpris ebameeldivaks. Igat sammu saatsid kohalike pilgud ning jutuvada, eesmärgiga teha väike tee ning seejärel sisseost. Samas oli see huvitav kontrast Euroopale, mida ju lisaks parematele treeningtingimustele Marokosse otsima tulimegi.
Tuleb tõdeda, et suurlinnadest väljas valitseb kohati äärmine vaesus. Auto on luksuskaup, palju liigutakse eesliga. Linnakesed on räpased aga vägagi hurmavad, meenutades elu keskajal. Toreda harjumusena kannavad enamik väikelinnade ja külade elanikke endiselt traditsioonilisi rõivaid. Naised on mähitud meie mõistes linadesse. Tõsiusksematel paistavad vaid silmad, pisut julgemad liiguvad rätikuga mis katab ära kohalike meelest erootilised juuksed. Suurlinnades riietutakse aga kohati lausa euroopalikult. Meeste traditsioonilise kehakattena on kasutuses võlur Oz-i stiilis teravnurkse kapuutsiga hõlstid. Kõik see kokku tekitab pisut hirmuäratava koosluse, seda eriti õhtuhämaruses. Kokkuvõttes oli aga Maroko kultuur ja rikkalikud loodusvaated igati lummav kogemus!
Välja arvatud esmaspäevane väljasõit maalilisse Anti-Atlase mäestikku, kulges meie ettevõtmine tavapärases laagrirutiinis. Päev sai alguse kell 7.00 äratuse ja hommikusöögiga, seejärel suundusime esimesele treeningule. Töö tehtud, järgnes pisut vaba aega koos tunnise siestaga ning ootaski õhtune trenn ja söök. Kõhud täis, suikusime kümne paiku rahulikku unne. Pisut vaheldust rasketesse treeningutesse tõid Lelumehe traditsioonilised naljad, milledest üks seisnes tühja plastikpudeliga hambapesu ajal seljataha hiilimises ning selle hirmsa raginaga kokkusurumises. Pääsesin ehmatusega ja pesuprotsessis ühtegi hammast ei kaotanud.
Nädala lõpetas stringides saunaskäik, mida kogesin elus esmakordselt. Millegipärast kartsid kohalikud, et määrime nende lavalauad ära. Sisse oli köetud 45 kraadi, mida meie eestlastena väheseks pidasime. Rohke veeloopimise abil suutsime õhutemperatuuri 62 soojapügalani pungestada. Lõpus oli juba päris mõnus ja sai higigi lahti!
Täna varahommikul, kella 4.45e paiku puudutasime Eestis maad. Nüüd, peale mõnetunnist tukastamist ja kaasa toodud Maroko "viski" manustamist tundsin endas jõudu elamused üles täheldada. Edasised treeningud jätkuvad kodustes tingimustes tuttava halli taeva all.
